Järvamaal
kõneldud keskmurdest
Eesti keele käsiraamatust võib lugeda, et Eesti
keeleala jaguneb laias laastus kaheks: lõunaeesti ja põhjaeesti murded. Järvamaal
ajalooliselt kõneldud keskmurre kuulub põhjaeesti murderühma ja jaguneb
omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks (näiteks Türi või
Järva-Peetri), mille piirid kattuvad üldjoontes omaaegsete kihelkondade
piiridega. Tänapäeva eesti kirjakeel kujutab endast ühtlustatud keelekuju, mis
on tekkinud peamiselt keskmurde baasil. Keskmurre on murretest kõige laiema
levialaga, hõlmates endise Harju- ja Järvamaa,
Lääne-Virumaa, P-Viljandimaa ja osalt isegi P-Tartumaa. Muidugi pole sugugi kõik selle
murde erijooned kirjakeelde pääsenud. Näiteks on meie piirkonnale olnud omane pikkade
täishäälikute diftongimine, kuid tänapäeval mõistagi keegi enam nii ei kirjuta:
tüma moa, suured soapad koa, edasi ei soa
ega soa, või Jüri tuas luastude pial
mauli muas, süeb küpse kualikast.1 Keskmurret on kõige
põhjalikumalt uurinud Eesti Keele Instituudi alustalaks olnud legendaarne Mari
Must (1920–2008).
Millised
olid keskmurdele iseloomulikud jooned? Kas alljärgnevat lugedes meenub mõni
sõna või väljend, mida kunagi sai kuuldud põlisest järvakast vanaemalt või
vanaisalt? Järgnev analüüs ja näited on valdavalt välja kirjutatud Mari Musta
töödest.
Vaatleme
kõigepealt kaashäälikuid. Siitkandi paikkondlikes murrakutes ei hääldatud sõnaalgulist h-d: ia (hea), obune (hobune), unik (hunnik). Harvem võis h
sõna keskelgi kaduda: muonamed pro muonamehed (moonamehed), niukke pro nihuke (selline). Järva murrakuile omaselt esines sõna algul
kaashäälikuühendeid, nagu sõnades kruapima,
kroapima (kraapima), klapp (sobivus), pleekima, trepp. Kolme
kaashääliku ühendist esines nõrgas astmes ühe tähe kadumist, näiteks malts-malsa, rämps-rämsu. Esines ka sulghääliku d kadumist: anma (andma),
kannud (kandnud). Samas võis
lisanduda ebaootuspärane sulghäälik: vain(d)lane
(vaenlane), Väin(d)järv (Väinjärv).
Ühend lg võis muutuda nii lj, ll
kui ka il : külg > külle, küile (külje), nülgima > nülitud; pallu, pailu, paelu (palju).
Ühend mb oli kohati kasutusel, kohati
mitte: lambad : lammad, ämber : ämmer jne. Ühendite pj, tr ja tv asemel kasutati vastavalt bj, dj
ja dv ning puudus astmevaheldus: kubjas : kubja, lubi : lubja, kedrama : kedran.
Mõnevõrra esines ka läänepoolset häälikumuutust v > b, näiteks kiva = kiba (kive), kõberas (kõveras). Ajuti võis esineda v kadumist sõna keskel: suiline
(suveks palgatud tööline), päiline (päevapalgaga
põllutööline); samuti sõna lõpus: päe,
pää (päev), teisibä (teisipäev), pala
(palav). Ka oli tavaline heliliste kaashäälikute duubeldumine: talitama – tallitama, unik – unnik, varukas – varrukas.
Täishäälikute puhul esines muutusi a > ä: janu
– jänu; o > ö: jonn – jönn; u > ü: just – jüst. Esimese silbi täishäälik võis
pikeneda: mälestus – määlestus, huvitav – (h)uuvitav. Raskusi on olnud pikkade
täishäälikute täpse kirjapanekuga: saapad
– soapad, Peetri – Pietri, rüüpama – rüipama, hüüdma – üidma, maa – moa v mua, hea
– (h)ää, seadus – säädus, teadma – täädma, hääl – jaal jne. 19. ja 20. sajandi vahetusel
olevat oa/ua hakanud kaduma ja
asendunud pika täishäälikuga (kõigepealt väidetavalt Esna ümbruses).2
Käänamisest: järgarvsõnades võis esineda ma-silp: viiendamal aastal. Sõnad, mis lõppesid -el või -er, olid
tavaliselt e-tüvelised: tahvle, möldre. Ainsuse osastavas järgnes kaashäälikule t: kammert,
korstent, möldert. Sisseütlevas esines -sse
ka seal, kus kirjakeeles oleks lühivorm: ladvasse,
tülisse. Ainsuse seesütlev oli
tugevas astmes: aitas (aidas), selgas (seljas), aukus (augus), kimpus
(kimbus). Alaleütlevas öeldi kaasrõhulise silbi järel tavaliselt -lle: kaugemalle, obuselle.
Mitmuse omastav võis olla kahesugune: kaerte
– kaerade, naelte – naelade. Mitmuse
osastava lõpud varieerusid. Esines si-lõppu:
konnasi, vagusi. Väga levinud oli a-lõpp:
kiva, püksa, süsa, samuti
kaksiktäishäälik + d: lammaid, talguid.
Pööramisest: lihtmineviku 3. pöördes esines nii -(s)ivad kui ka -(s)id lõppu: akkasivad –
akkasid, olivad – olid.
Umbisikulise tegumoe oleviku jaatavas kõnes öeldi harilikult kas kse-lõpp või sse-lõpp: antakse – antasse. Umbisikulise tegumoe tunnus -ta võis liituda nii kaashäälikule kui ka
täishäälikule: maksetakse, makstakse, makseti, maksti; pekseti, peksti; ta-liitelistel
verbidel kadus see liide umbisikulise tegumoe jaatavas kõnes ja tud-kesksõnas: kirjutakse, kirjutud. nud-kesksõnas on kadunud täishäälik ja
sageli ka n: aidand, and (andnud), joost (jooksnud), last (lasknud), võtt
(võtnud), jõud (jõudnud), surnd, taht (tahtnud), tuld (tulnud).
Minevikku väljendati nud-kesksõnaga: lehmal käind tallaja selgas (lehmal käis painaja kallal).
Lauseõpetuses pälvib keskmurdes tähelepanu ühilduvuse
puudumine: sedaviisi käib need asjad,
pidi ilusad tikud saama tehtud. Täiend
ei ühildunud teatud käänetes põhisõnaga: vana
inimestel, uue riietega, jämedast jahudest. Käänete asemel eelistati kaassõnalisi väljendeid: suure kohtade pial (suurtes taludes), nad muu kääst (minult) pärisid, võtab lapse käte piale (kätele).
Järva murrakute sõnavarakogud on enamasti väikesed ja
lünklikud. Vähe on kogutud ka siinmail räägitud Pilistvere murrakut. Enamjaolt
langeb sõnavara kokku kirjakeele omaga ja seda peetakse üsna tavaliseks;
Järvamaale ainuomased on näiteks ennemal
aal (varem), kaelapenn (rangluu),
kaelvinnad (kaelkoogud), nõutama (muretsema, soetama), sõõramisi (aeglaselt), maalutama (vedelema, laisklema), oinasihver (karjus), porkad (poolsaapad), ukkas (must, määrdunud, räpane), kaagisammas (võllapuu).3
Mis tähtsus on murretel tänapäevale? Keskmurde uurija Mari
Must on oma kirjutistes rõhutanud, et „murded on ammendamatu varaait kirjakeele
edasiarendamisel ja rikastamisel. Murded on meie ühisvara, aare, mida iga
enesest lugupidav rahvas on kohustatud hoidma, kaitsma ja tulevastele põlvedele
säilitama, nii nagu me teeme seda oma arheoloogia- ja kunstimälestistega, nagu
me peame au sees oma esiemade värvikaunid rahvariided ja võtame kaitse alla
loodusobjektid.“
Ning päris lõpetuseks arhiivis talletatud iseloomulik
näide Järvamaal kõneldud kohalikust murrakust: (Juhan Vellemaa, 87 a, Silmsi
küla põliselanik, mõlemad vanemad samast, naine Paide Kirila külast): „Tienijalaps, sie oli nagu orjalaps vei alam;
pietti jo alamaks inimeseks, mitte üheväärttuslikkuks … Isegi oli Päinurme
meisas lasteoidjaks vei lastetüdrukkuks kiegi ja ta sai iad palka ja süija ja …
Aga vat saksa lapsed ei kuula. Oidja se nagu karjane käib nende järel sial ja …
Aga nüid sial olivad old suured pardi tiiged ja nad … Vei ega nad änam praega
vist alles ole … Saksa laps jo üöldakse tark, aga ta oli rumal meije diada. Ta
ronib puu otsa, ehk oli sial üks solk vesi vei pardid, kus pardid sies oejovad
sial niukkene. Ta lääb sisse, ega tema ei karda uppumest ega ei tia et uppub
ega kedagi. Ja sis ta sai elast kinni, et uppub ää, ta jo sügav kaa ikke jo,
muedugi. Ja sis temmas välla, no eks ta sis nattukke sakkuttas ja aga … Poiss
vei plikka, mis ta veis olla, läks juosis meisa ja kaevas mammale ja mamma
vihastas, et tema last sedavisi, vast sai aiged vei kudagi ja … Ja tuli ja
süllittas kohe vasta nägu ja sis akkas alles rääkkima, et mispärast sa ei
vaatta ja … Kaks korda sis sedavisi on juhtund süllittama ja, aga sis sie
lapsehoidja, sie sai sis tuli tark aru, et mis tiha. Üks vale vei nisukke
irmuasi miele tuletada, kuda suab neid irmuttada, peksta ega kedagi ei tohi, ja
sis et: „Ärge minge, et muonakkalapsed söövad teid ää.” Sial olid nied
muonamieste maead koa sial meesal ja muonamie lapsed olid irmsad närused jaja
ukkas nägudega ja katkise riijettega ja miks nukke ei vei süija puhast last
sis. Ja sedavisi sis akkasid kartma ja se hoidja sai sis neist jägu, sis akkand
kartma teisu.” (KKI MT 230, 41-44, M.Must, 1959)
Kasutatud allikad:
1 Mari Must, Armas eesti
emakeel,
www.emakeeleselts.ee/omakeel
2 Peetri
muinaskihelkond, Paide 2005, lk 99
3 Järvamaa 2,
Järvamaa keelest, Helmi Neetar, lk 280–285
No comments:
Post a Comment