Saturday, March 9, 2013

Kolonel Herbert Voldemar Raidna (end Freiberg)

HERBERT VOLDEMAR Voldemari p RAIDNA
(kuni 1936 HERBERT VOLDEMAR FREIBERG)



Eesti kõrgem sõjaväelane, kolonel. Vabadusristi II liik 3. järk, seeria 614, 24.08.1920 (siis veel kolonelleitnant); Kotkaristi III kl teenetemärk 22.02.1934 (oli siis Kaitsevägede Staabi 1. osak ülema kt, kolonelleitnant). Soome Valge Roosi Rüütelkonna II klassi komandör 07.09.1938 (allikas).

Sündis 11./23. märtsil 1897 Järvamaal Koigi vallas Koigi mõisavalitseja Voldemar (ka Vladimir) Friedrich Freibergi (snd 25.08.1862 Mäo vallas, sakslane) ja Elvine Luise Gutmani (eestlanna) pojana, tal oli veel kaks venda: Kurt Mattias (hiljem Aarne Raidna, snd jaan 1901 Väänas, ilmselt hukatud 23. juunil 1942) ja Paul Mihael (snd sept 1902 Väänas, jättis saksa nime Freiberg, pidas end erinevalt vendadest sakslaseks). Herbert hukati Norilski vangilaagris 20.07.1942 koos paljude teiste kõrgemate Eesti ohvitseridega. Kurt Mattias elik Aarne hukati samuti 1942. Mõlemat süüdistati vandenõus Nõukogude võimu vastu. Kolmas vend Paul jäi pärast arreteerimist 1940ndate alguses (süüdistati salakuulamises) samuti kadunuks, teda peeti kinni Harku vanglas.

Kolonel Herbert Raidna (enne 1936 Freiberg) vanemad, kuni 1901 Koigi mõisavalitsejaks olnud isa Voldemar Friedrich Freiberg ja Elvine Luise Freiberg (nee Gutman). Allikas: geni.com


Lõpetas Kõrgema Sõjakooli juhtimise ja staabiteenistuse alal (II lend, 1923-26), kursusekaaslased nt August Traksmaa, Herbert Grabbi, Aleksander Jaakson, Johannes Raud, Richard Maasing, Hans Vanaveski, Troadi Lango, Aleksander Tomander jt, kokku 16 meest, kellest 9 oli VR kavaler, neist Traksmaa 2x VR kavaler.

Eesti Rahvusbibliograafias on Herbert Raidnat mainitud seoses kahe teosega: Herbert Raidna, Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal, Tartu 1939 (Akadeemiline Kooperatiiv, 70 lk) ja kaasautorina Freiberg/Raidna, Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt, Vabariigi Ohvitseride Keskkogu, Tallinn 1934.

 
Teadaolev Herbert Voldemar Freiberg/Raidna teenistuskäik:
 
15. oktoober 1919 – teenis Scouts pataljonis, kinnitatud leitnandi auastmes (kuulus dessantkompanii juurde, mida juhtisid vennad kapten Friedrich Pinka ja leitnant Herbert Pinka, lisaks kuulusid kompanii juurde ohvitseridest veel kapten Anton Hallik ja Hans Ingermann/Hirvelaan. "Skautide eraldusmärgiks oli läikiv, punasest vasest mütsimärk põhjapõdra kujutisega, mille pärast punased kutsusid eesti skaudipoisse kuldkuraditeks." Allikas )
22. veebruar 1923 – teenis Kõrgemas Sõjakoolis, ülendatud kapteniks
22. veebruar 1927 – Kindralstaabi käskudetäitja ohvitser, ülendatud majoriks
19. veebruar 1932 – teenis Kaitsevägede Staabi I osakonnas, ülendatud kolonelleitnandiks
27. september 1934 – kaitsevägede staabi I osakonna ülem, määratud kaitseväe esindajaks Poolamaale arvates 1. oktoobrist 1934
19. oktoober 1934 – määratud ühtlasi kaitseväe esindajaks Rumeeniasse, arvates 1. oktoobrist 1934
23. detsember 1938 – Sõjaväe esindaja Poolamaal, ühtlasi Rumeenias, üle viidud Kõrgema Sõjakooli lektoriks VI ametiastmel
17. veebruar 1939 – ülendatud koloneliks
8. november 1939 – ülendatud Kõrgema Sõjakooli ülemaks
(Teenistuskäigu allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Herbert_Raidna)

eag.vanatehnika.ew-st saame teada, et kolmel vennal Aarnel, Herbertil ja Paulil, kellest esimene oli kõrgharidusega insener ja AS Tormolen & Ko juhataja, oli kõigil Adler. AS Tormolen oli Adleri ainuesindaja Eestis 1934-1940. Aarne Raidna (Herberti vend, enne eestistamist Kurt Mattias Freiberg) oli raadioasjanduse pioneer Eestis, õppinud USAs Columbia ülikoolis, tegeles autovõidusõiduga.

Kolmandast vennast Paul Mihael Freibergist on teada (geni.com), et ta lõpetas 1923 Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi ja õppis edasi kaubandust 1923-28, arreteeriti 1940ndate algul süüdistatuna salakuulamises ja jäi pärast seda kadunuks.

Geni.com annab teada, et Herbertil oli abikaasa Dagmar Clarissa (Pikner, kutsuti Dagi Raidna, abiellusid mais 1926 Lasinurme mõisas) ja poeg Ivo Raidna (snd 1929). Herberti vennal Kurt Mattiasel (Aarnel) oli poeg Enn Raidna, kes koos kahe pojaga elas Seattle'is ja kuulus samuti nagu Herbertki üliõpilaskorporatsiooni Rotalia. (Ella Grabbi mälestused,
http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/GrabbiHellar_Ella_Grabbi_TUNA2008_1.pdf) Ella Grabbi mälestustest võib lugeda, et Herbert ja Aarne pidasid end eestlasteks, kolmas vend Paul aga sakslaseks, kes jätnud endale nime Freiberg. Samast võib lugeda, et Herbert ja Dagmar olid kultuurihuvilised ja nende kodus võis kohata muusikut Raimund Kulli, kunstnikku Adamson-Ericut, kirjanik Semperit; ja et Dagmar suri kõrges vanuses Rootsis. Samuti võib Grabbi mälestustest lugeda, et mitmed kõrged ohvitserid, sealhulgas Grabbi ja Raidna, olid öelnud, et tulnuks enne baaside lepingut vastu hakata ja auga surra, aga oodati käsku. Herbert Raidna oli surmaotsust saades 45 (ja tema poeg 13).

Kolonel Herbert Raidna poeg Ivo Sven Raidna (1929-1991); (allikas Tuna 15.11.2005, Hellar Grabbi, Norilski nullpiketti otsides.)  
 
Rahvusarhiivis on säilinud Herberti poja Ivo Raidna kiri Hellar Grabbile (mõlema isad olid parimad sõbrad, Eesti Kaitseväe kolonelid ja tapeti Norilski vangilaagris 1942). Saame teada, et Ivo otsis üles koha, kuhu visati nende isade surnukehad: 
"Selles poolabstraktses maailmas on täiesti reaalne mägi, mis kannab Smidti nime. /.../ Veel sellest ajast on Smidti mäe astmeil rohkesti rõhtkaevuseid. Neid omapäraseid koopaid mäekülgedel kasutasid laagrivõimud üllatavalt otstarbekalt. Seal hakati matma surnud või tapetud vange lähedalolevatest sunnitöölaagritest. Ühes sellises rõhtkaevuses, mis praegu on kinni müüritud, puhkavad sadade ja sadade hulgas ka meie isad. Need andmed on pärit ühelt ratsarügemendi endiselt leitnandilt, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. /.../ Tema jutustuse andmetel leidsin selle kurva matusekoha üles. See oli Smidti mäe kirdenõlvakul, vana kalmistu läheduses. Sissekäik oli mitte ainult kinni müüritud, vaid näis ka õhitud olevat. Muidugi rääkis ta mulle esmajärjekorras minu isast, kuid ta toonitas, et 1942. a detsembris [Raidna ja Grabbi hukati juba suvel] olid seal massilised tapatalgud, mille ohvriteks olid just eesti, läti ja leedu ohvitserid."
 
Samast kirjast saame ka teada, et Herberti pojal Ivol oli perekond: "Mul on kaks poega ja tütar, kaks pojapoega ja üks tütretütar. Ja mis kõige tähtsam - veel kaks tütretütrelast! Mõlemad poisid. Aga 1945. aastal olin oma suguvõsas ainuke mees."
 
Kommentaaris ütleb Hellar Grabbi, et kirjutas Ivole vastu, kuid vastust ei saanud ja "mõni aasta hiljem kuulsin, et Ivo suri Jaltas 1991. aastal." (Ivo kirjutas, et oli haigestunud muu hulgas kopsuvähki ja tal oli üks kops ära opereeritud.)
 
Grabbi kommenteerib ka, et Ivo kiri "sisaldab seniteadmata andmeid eestlastest koosneva Abwehrgruppe-326 kohta, tuvastades umbes 100 eesti sõduri ameeriklaste poolt väljaandmise venelastele." Edasisest saame teada, et Ivo Raidna sündis Tallinnas 5. jaanuaril 1929 ja Ivo vanemad olid Hellar Grabbi ristivanemad. Hellari ja Ivo emad olid parimad sõbrannad. Nii Ivo kui Hellar õppisid Riiklikus Inglise Kolledžis kuni 1940, mil kool Nõukogude võimu poolt suleti. Edasi suundusid mõlemad poisid Tallinna Reaalkooli.
Grabbi sõnul oli Ivo lapsest peale enesekindel, juhiomadustega ja julge, "kõige koerem poiss oma klassis". Ivo oli otsustavalt venelaste vastu ja juba 15-aastaselt astus Saksa sõjaväkke. 1944 oli Ivo haavatuna ravil Haapsalus. Edasi ta ilmselt evakueeriti Saksamaale ja oli kolonel Saarseni alluvuses luurepataljonis Abwehrgruppe-326. 1945. aastal tegi üksus kiirmarsi Berliini alla. Grabbi sõnul oli Ivo Raidna toimikutes märge, et ta õppis luure erikursustel nähtavasti Brno lähedal, seal võis olla sadakond meest. Üksuse lõpp saabus ilmselt Strakonices, kus eestlased anti venelastele üle. Ivo oli tollal 16-aastane. Alaealisena lubati tal pöörduda Vene vangilaagrist tagasi Eestisse. Toimikust on Grabbi välja otsinud read, mis heidavad valgust ka Ivo emale: "Vahialune Raidna, Ivo-Sven Herberti p pidas 1948. a maikuust kuni 1949. a juunikuuni kirjavahetust oma Rootsis elava emaga ENSV RJM 2. osakonna ülesandel." Ema Dagmarit süüdistati Briti luurele kaastöö tegemises, mille kohta Grabbi ütleb, et see polnud kindlasti nii. Ivo Raidna aga arreteeriti 28. okt 1950. ilmselt koostööst keeldumise tõttu, teda süüdistati "kodumaa reetmises". Talle määrati erinõupidamise otsusega 2. juunist 1951 kümme aastat kinnipidamist laagrites. Ivo saadeti nagu tema isagi Norilskisse, kus ta kohtus mõne eesti ohvitseriga, kes olid tundnud tema isa. Ivo vabanes 1956, kuid maagikaevandused panid tervisele korraliku põntsu, mis lõppeski kopsuvähiga.
Ka Hellar Grabbi rõhutab, et nende isasid "katsuti välja mängida teise vastu". Mõlemad kolonelid (Herbert Raidna ja Herbert Grabbi) arreteeriti Petseris 14. juunil 1941, viidi Värskast Norilskisse, mõisteti surma ja hukati samal päeval, 20. juulil 1942 ühes ja samas paigas.

Okupatsioon.ee-st võime lugeda alljärgnevat:

RAIDNA, Herbert-Voldemar, Voldemari p, s. 23.03.1897 Järvamaa Koigi v. Koigi k., kõrgharidus, EV kolonel, arr. 14.06.41 Tallinn, Gonsiori 31-28, kohalik JK 16.12. 41 §58-1b, 58-2, 58-11; surmaotsus; kinnip-k. Krasnojarski krai Norillag, otsus täide viidud 20.07.42. [ar 26631]

Alumisel pildil on Raidna seisab, vasakult esimene. Kaks ülaltoodud lehekülge on pärit üllitisest


Samas on märge ka Herberti noorema venna Arne kohta:
RAIDNA, Aarne, Voldemar s. 1901 Harjumaa Vääna v., kõrg., insener, arr. 23.06.41 Tallinn, Liivalaia 1a-4, erin. 20.01.42 §58-10 lg.1, 5a.; Kirovi obl. Vjatlag, surn. 23.06.42. Süüdistati nõuk. vastases propagandas. Avaldatud uuesti. [ar 22/1839]

Kolonel Raidna elu lõpule heidab vastakat valgust ühe teise mehe elu käsitlev materjal, täpsem link siin (Käsitletud kodanik Herbert Grabbi oli muuhulgas Raidna hea sõber. Ilmselgelt sunniti Eesti kõrgemaid ohvitsere üksteise vastu tunnistusi andma. Kirjutises on kirjeldatud põgusalt ka Norilski vangilaagri olusid.) Hilisemates allikates arvatakse siiski, et Raidna vandenõus ei osalenud ja tunnistused olid võltsitud. Ka Hellar Grabbi väidab, et "üht katsuti välja mängida teise vastu".

Sellel fotol on jäädvustatud Kaitseliidu Keskjuhatus aastal 1926. Istuvad vasakult: Konstantin Päts, Kaitseliidu ülem kolonel J Roska, Tartu maleva pealik kolonel Unt, seisavad vasakult: siis veel kapteni auastmes Herbert Freiberg (pärast 1936 Raidna), leitnant Suursööt ja major Maide. Allikas: http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=324816

No comments:

Post a Comment