1905. aasta sündmused Vaalis (Koigi vald)

(Allikas: Karl Kranichi uurimus Ajalooandmeid ja sündmusi Koigi vallast II, 1998)

1905. aastal toimusid traagilised sündmused Koigi valla ühes kaugemas külas Vaalis. Tollal kuulus Vaali mõis, endise nimega Majavere, nagu ka Päinurme mõis Wahlide mõisnikuperekonnale. // Rahvasuus on säilinud mälestus kunagisest Vaali Vabariigist. Kranich kirjeldas mälestusi 1935. aastal ilmunud Eesti Rahva Vabadusvõitluse Ajaloo Uurimise Seltsi poolt traagilise lõpplahenduse 30. aastapäevaks välja antud mälestusteraamatu „1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas” võtmes (Vaali kuulus tollal Koeru kihelkonda). Selles on avaldatud mälestusi nii sündmustes osalejatelt kui ka pealtnägijatelt.

Tollaste tegemiste hingeks ja eestvõitlejaks oli Vaali Palsu talu peremees Mart Jürman ja tema lähemaks mõttekaaslaseks oli Lubjasaare talu maal elav rätsep Hans Anton Schults, kohapealne maatameeste juht ja viimaste huvidekaitsja. Ta oli osav kõnemees. Agaralt lõid kaasa Kääri talu noorperemees Mart Saar ja Mart Jürmani vanem poeg Voldemar Jürman.

Palsu talu kauplus oli selleks kohaks, kus ümbruskonna elanikud koos käisid. Paljud tulid juba sellepärast, et kuulata, mis ajalehes uudist, sest M. Jürmanil oli viisiks ajalehest „Olevik“ rahvale ette lugeda. Nõnda istuti tihti koos, sündmuste üle vaieldes ja neid arutades hilise ööni. /…/ Eestlastele, kelle rahvustunne oli arenenud juba võrdlemisi tugevaks, oli nii mõisnike võim kui ka käimasolev venestamine väljakannatamatu. Kui 1905. aastal Venemaal puhkesid streigid ja rahutused, tundis ka meie maarahvas, et on saabunud aeg, kus Eesti võiks vabaneda nii mõisnikest kui ka võõrast Vene võimust.

Vaali tegelased eesotsas Schultziga pooldasid sotsiaaldemokraate, kes tahtsid kaotada mõisnike eesõigustatud seisuse ja anda eestlastele vabaduse. Neil polnud aimugi, milline oli selle partei programm teistel elualadel. Neile piisas sellest, kui hakkaks kehtima Eesti Vabariik ja kaoks mõisnike eesõigused, kõige muuga saaksid nad ise hakkama, nagu lahendati maaküsimust. // Eesti rahva vabaks ja iseseisvaks saamisse oli Vaali tegelaste usk niivõrd kindel, et nad enda loodud miilitsasalkade vandeteksti isegi vastavad laused sisse kirjutasid. 1915. aasta miilitsasalga vandetõotusest võis lugeda:

„Tõotame meie, et kui juhtub, et vabariigi mõte ja püüe üle Eestimaa välja peaks kuulutatud saama, kohe sõjariistad kätte võtame ja vabaduse sõjast osa võtame oma vähemate vendade eest, oma rahva riisujatele ja timukatele kätte tasuma saame ja oma sugurahva vabaduse eest ennem auga surema saame kui võõra rahva ikke all häbiga elama saame ja kuni viimase veretilgani iseenese ja oma sugurahva vabaduse eest võitlema saame püha Eesti, isade maa, võõra rahva väest ära päästmiseks ja auks.”

Punktis 6 seisis: „Iga seltsiliikme kohus on ennast ausasti ja viisakalt üleval pidada inimeste ees kui Eesti Vabariigi prii sõjamees.”

Seesuguseid „Eesti Vabariigi sõjameeste salku” asutati nii Vaalis kui ka Päinurmes, igalt salgaliikmelt võeti vandetõotus.

Tartust rahvaasemike koosolekult 27.–29. novembril 1905 tuli Vaali meestel lahkuda edasiste juhtnöörideta. Vaalis käidi uuesti koos, peeti aru ja lõpuks otsustati kõike arvesse võttes detsembri algul 1905 vabariik välja kuulutada. Asuti põhiseaduse koostamisele, kirjutajateks Hans Anton Schults ja Voldemar Jürman. Selles, et nende asutatud vabariik rahva suure enamuse poolt heaks kiidetakse, mehed ei kahelnud.  

Vabariigi asutamine Päinurme-Vaalis sai Vene võimudele teatavaks läbi mõisnike ja nende agentide. Vene tsaarirežiim ei olnud aga kokku kukkunud, nagu Vaalis ja mitmel pool mujalgi pärast 17. oktoobri manifesti arvati. Valitsus kuulutas revolutsioonilise liikumise likvideerimiseks välja sõjaseaduse ja saatis kohale karistussalgad. Järvamaal kuulutati sõjaseadus välja 25. detsembril, kuid karistussalgad saadeti välja juba mõni päev varem. Koeru saabus karistussalk 22. detsembri õhtuks, koosnedes 36 madrusest mitšman Izmailovi juhtimisel.

Edasisi sündmusi on oma mälestustes kirjeldanud EW minister August Jürman (hiljem Jürima, Mart Jürmani poeg), kes pääses mahalaskmisest, sest oli veel alaealine. Tema ülestähenduste kaudu on võimalik saada ettekujutust tollastest sündmustest.

Paidest saadi teada, et sõjaväesalgad saadetakse välja riigivastaseid kinni võtma ja mõisapõletajaid karistama. Vaali ümbruses mõisate põletamisi ei toimunud, sest kohalikud juhtivad tegelased mõistsid sellise teguviisi hukka. Seetõttu oldi rahulikud. Kahtlust äratavad paberid korjati siiski kokku ja peideti puukastis Palsu talu aida alla.

Saabus jõululaupäeva hommik. Karistussalklased võtsid kõigepealt kinni Schultsi, seejärel mindi Kääri tallu Mart Saart tooma, kuid mees põgenes hobusega Paide. Pärast aastast äraolekut Soomes ja Rootsis naasis ta koju, kus tema vastu enam huvi ei tuntud. Palsu talust kinnivõetud vangid viidi kõigepealt Vaali mõisa. Selgus, et maha oli lastud ka mölder Madis Reesev, kes käis koosolekutel ainult kuulamas. Edasi toimetati vangid Koeru tuletõrjeseltsimaja väiksesse tuppa, kus kästi ülekuulamist ootama jääda. Äkitselt tuli meeste juurde Koeru kihelkonna õpetaja Haller, kes teatas, et kõik mehed on surma mõistetud kohut pidamata. August Jürman vabastati kui alaealine, samuti vabastati Voldemari naisevend Tannel, kes oli pühadeks külla sõitnud. Ülejäänud viidi mahalaskmisele.

Vaali vabariigi loojad Mart Jürman, tema poeg Voldemar Jürman, Johan Stamm (kes oli juhuslikult Palsu tallu sattunud) ja Madis Reesev maeti omaste poolt Koeru kalmistule. Hans Anton Schults maeti vastavalt tema enda soovile Põltsamaa õigeusu kalmistule.

Karistussalga tegevus jätkus pühade ajal ja hiljemgi. 31. detsembril lasti Koerus maha endine kooliõpetaja Tõnis Uuring. 4. jaanuaril 1906 laskis karistussalk Paides maha neli meest: Päinurme mõisa karjaravitseja August Milki, Päinurme mõisa tallipoisi Jaan Kuppari, Päinurme mõisa teenija Hans Pärteli ja Vaalis elava kingsepa Jaan Muuki. Võimalik, et mahalaskmine toimus Päinurme mõisaomaniku von Wahli ja tema ohvitserist venna pealekaebamisel.

Vaali aktiivsetest vabariigiasutajatest pääses peale Mart Saare veel Hans Anton Schultsi vend Jakob, kes vahistati enne jõule ühel rahvakoosolekul ja viidi Viljandisse.

Traagiliste sündmuste 30. aastapäevaks püstitati 1935. aastal Koeru pritsimaja krundile mahalaskmispaiga lähedal mälestussammas, mida toetasid Järva maavalitsus, ümbruskonna vallad, piimaühingud ja eraisikud. Mälestusmärk on valmistatud kujur Johannes Raudsepa kavandi järgi. Aluse esiküljel oli tekst: „1905. aastal Eesti Vabariigi asutamise mõtte eest Koerus langenuile”, tagaküljel langenute nimed: Mart Jürman, Voldemar Jürman, Anton Schults, Johan Stamm, Madis Reesev ja Tõnis Uuring. Vahepealsetel aastatel oli osa esikülje tekstist välja raiutud, praeguseks on endine tekst taastatud.

1905. aasta sündmuste 90. aastapäeval, 2. detsembril 1995 paigutas Koigi vald Palsu talu õuele mälestuskivi kirjaga: „Siin Palsu talus algatati 1905. aasta detsembris EESTI VABARIIGI loomise mõte.”

Juhan Vellemaa mälestuskilde (87 a, Silmsi küla põliselanik):

„Viijendamal aastal oli, selle korra vasta sin astusivad taluboead Vaali vallast ülesse. Mina käisin koa siin, tienijatte ja muonakatte iest valitti mind soadikkuks Tarttu üheksajea vijendamal aastal oktuobres. Leune aal tuli sie käsk sialt Vaali buolt ja se käis silmapilk, kella kahe aal akkasime sit kahekkesi jala menema. Kuerus läks juba pimedaks ja sealt Vägeva joama kuusteist versta ja se tuli keik jala plaksida, nijet kel kaheksa olime Vägeva joamas ja sis tuli kohe, kas oli puolt tundi, rong tuli Tappa buolt ja sis istusime piale ja kel üksteist olime Tarttus. Ja üliguoli aulas vei saalis siss e teine mies tiadis keik ää. Läksime sis senna, küll sial oli sis neid saadikkuid, nied suured mehed olivad keik, käisid sis sial keneduolis nied advugattid ja kis nied olivad sial, jaas kolm pääva olime sial.

Ma olin sis nende Jürmannitte maeas koa korttelis öösse, mis ülesse astusivad sial. Ja sis sie üks poeg oli vijedeistkümne aastane, mina tema ammast vaatasin vei tian, aga sis kui isa ja ede ja vanem vend jeululauba ehta maha lasti, sis tahetti sjeda kuoliboissi, ta käis Tarttus kuolis, koa maha lasta, agas kuoliärrad on seist tema iest, et ta on alles nuor alla ialene ja osav eppija ja keik ja sis jäätti ikke inge see. Vijedeskme aastane pueg, aga isa ja ede ja vanem vend, nied lasti maha. Seitse tükki lasti Kuerus maha. Olivad sis kinni nigauwa, sis tuodi, jeululauba ehta oli, apteegi rohuaa nurga daha väelale lasti nied maha nied Jürmannid ja nied esimesed ülesastujad ja sis pandi sie mahalaskmene kinni ja sis siatti suured strasnikkud ja keik obusevägi ja piitsamihed ja sis akkasivad üösetti püidma kodu kinni, üksi metsas oli sin madrused olid, käisid üösse meesa obusega kohe otsimas möda saana lakkasi ja. Paruniga seivad ühes laudas, aga muedu olid madruse riides; nied olid paruni poead olid keik. Kiss nenna kuskil luenguid käis pidamas, sis anti jälle ülesse, igal puol ikke on oma ülesseandjad ja ni puoleoidjad. Ja sis pärast akkatti peksma. Küsitti kohe, et pallu sa moad tahad, meedeti setsegümmend viis uoppi tahaotsa beale, sis küsis, et „Kas sis neist ektaridest soab juba vei tahad viel lisa?”, et „ega meil on anda küll viel üks teist niballu”.” (KKI MT 230, 46-50. M.Must, 1959)