Prandi mõis

Kuni 1760. aastani kandis mõis ka Kardina (Kardenay) nime. Suurus 9,81 adramaad; mõisamaad 942 tessatini, talumaad 141 tessatini, sealhulgas metsa 42 tessatini, harimiseks kõlbmatut maad 264 tessatini.

Vanimad säilinud ülestähendused Kardina külast on 1564. aasta vakuandamite raamatus; siis olnud külas 6 talu. Kogu Kardina vakus kuulus orduajal Paide lossiläänile ja allus Mäo ordumõisale. Kardina küla oli seega vakuse keskuseks. Samasse vakusesse kuulusid veel Koigi, Ubakalu, Sõrandu, Sigapusma, Valgma, Nurmsi, Padula, Koeipas, Seinapalu ja Veskiaru. Kardina veski (Mühle Ennefer, praegu tuntud Veskiaru nime all) omandas Lorentz Kalensi (Kolls Cölln) lesk Dorothea, sünd Berg, hüvitusena Jõelähtme (Jegelecht) veski eest, mille ta päris, kuid mille 1585. aastal Hansz von Bilefeldtile loovutama pidi. 1586. a. revisjoni ajal märgitakse Kardina veski temale eluks ajaks antuna. 1588. aastal seisab veski koos 2½ adramaaga Valgma ja Nurmsi küladesse näidatult. 1591. aastal on veski koos 1 adramaaga veel ainult kui Ennefer Mühle nimetatud. Pärast lese Dorothea (sünd Berg) surma pidi tema poeg Lorentz Kols veskit edasi pidama ja kuningalt selleks tõendi hankima.

1613 läänistatakse veski koos Kardina külaga kui tühi maa Paide lossi Oberst Wachtmeister Hinrich Brantenile (Brandt) nii kauaks, kui mees teenistuses on. Maa läänistamisega kaasneb ülesehituse ja ratsateenistuse kohustus. Kuninglik kinnitus läänistamise kohta järgneb 29. oktoobril 1616. aastal.

1615. aasta vakuraamat nimetab Kardinat 10 adramaaga ja veskit (Hennefer Mühle) 3½ adramaaga. 1620. aastal on omandus Rootsi valitsusele tagasi võetud. 1623. aastal valdab maad 35 riigitaalri rendimaksu eest taas Hinrich Brandt. Rudbecki kirikuvisitatsioon nimetab teda 1627. aastal kui rentnikku (Einwohner von Kardenay).

21. oktoobril 1626 kingib kuningas Gustav Adolf ooberst Aleksander von Essenile (surn 1664), tema abikaasale ja nende pärijatele muude maavalduste kõrval ka Kardina. 1639 on seal juba mõis asutatud. 1639. a. maarevisjonis nimetatakse kohta Kardina, 1686. aasta vakuraamatus aga Brantenhof/Kardina. Samasugust kaksiknime on kasutatud 1715, 1719, 1733, 1739, 1757 ja 1765.

Aleksander von Essenilt rentis mõisa 1641 ja 1649 Rötgert Eckholt, 1663 ja 1678 Andreas Dellwig ½ hobuse ratsateenistuskohustusega. Nende mõlemaga on kaup tehtud kas pandivaldajatena või rentnikena. 1694 ja 1696 nimetatakse Aleksander von Esseni poega Otto Magnus von Essenit (surn 1707).

1687. aastal on Prandis (ilmselt koos Veskiaruga) olnud 19 talu, kõik ½ adramaalised, lisaks veel kolm võsatalu.

1688. a seisab Kardina mõis kuningliku lossikohtu (Kgl Burgerricht) jurisdiktsiooni all, ometi ei ole mõisat 1696 koos redutseeritud valdustega nimetatud.

Pärast Põhjasõda ja katku on 1712. aastal külas olnud 10 talu. Enne katku külas elanud 84 inimesest oli järele jäänud 36. 1726. aastaks tõusis elanike arv 96, neist tööealisi oli 34.

Otto Magnus von Esseni tütar Christina Hedwig, Sargvere ja Paunküla pärija, abiellus 1698. aastal Kirna mõisniku Hans Heinrich von Ferseniga (srn 1724). Nende tütar Louise Margaretha, kirikukirjades Louise Magdalena von Fersen, Prandi ja Sargvere pärija, abiellus esimest korda 1721. a. Karl Johan von Delwigiga (srn 1726) ja teistkordselt Erich Helmich von Kaulbarsiga.

Prandis on olnud pandivaldajana (Pfandhalter) ja rentnikuna 1725. a Wilhelm Arendson Sonnenbach, kelle valduses oli ka Laimetsa mõis Liivimaal. 1726. a on mõisas von Delwigi pärijad 4 adramaaga; 1732, 1739 ja 1744 (pärusmõis) samuti Erich Helmich von Kaulbars, Eestimaal Paunküla ja Sargvere ning Liivimaal Lõhavere (Lehowa) valdaja, edaspidi aga tema vend Hermann Johann von Kaulbars (srn 1736). Järva-Peetri kirikuraamat nimetab peale selle veel major N N Anrepit (srn 18. aprillil 1744). Viimase seos pandiga ei ole allikmaterjalidega kindlalt tõestatud.

1756 on Prandi pärusmõisa omanikuna märgitud Hans Heinrich von Rosenit (surn 1780). Pärast tema surma jääb mõis tema pojale Bengt Friedrich von Rosenile (srn 1809), märgitud omanikuna 1763, 1765, 1766, 1770, 1774, 1778 ja 1782. Talle järgneb pandivaldajana Gottlieb von Belawary (srn 1825), märgitud 1791, 1794, 1795, 1811, 1816, 1817 ja 1818. Pärast teda on 1834 nimetatud omanikuna tema tütar Dorothea Elisabeth, kes abiellus 1817 Wilhelm Georg Nikolai von Erschelliga.

1828. aastast pärit kaardil (EAA f. 1687, n. 1, s. 51 Prandi küla kaart (1828) enne küla mõisastamist O. M. von Grünewaldti poolt, fragment) on külas märgitud 14 talu - Nurmsi poolt Koigi poole loetult Seppa, Otsa, Hindriko, Ustallo, Kubja, Matsi, Tõnno, Mardi, Michkly, Reino, Peckko, Erma, veel üks Otsa, ja kaugemal eraldi Rästa. Taluhooned on paiknenud põllu piiril reas, praegu umbes Reismannide majapidamise kohal, eraldi on olnud suurem Rästa majapidamine.  Külahoonete tagant läks tee otse Tallinna-Tartu maanteele, kus üle tee asus Prandi kõrts. Kõrtsi varemetel kasvas veel hiljuti üksik saarepuu.

Niisiis, üleminek mitmeväljasüsteemile eeldas mõisamaade suurendamist, mis omakorda tõi sageli kaasa talupõldude mõisastamise. 1834. aastal ostis O. M. von Grünewaldt Prandi mõisa. Ta likvideeris Prandi küla ning kolis senised elanikud ümber Veskiaru, Sõrandu ja Sigapusma külla. Küla maad mõisastati ning ribapõllud muudeti suurteks põlluväljadeks. Otto Magnus von Grünewaldt (1801–1890) oli Koigi ja hiljem vennalt ostetud Laimetsa omanik, ajutiselt ka Liivimaal Vaimastvere mõisa pidaja, märgitud Prandis 1840, 1850, 1853 ja 1858. See konkreetne mõisnik tõi niisiis küla ellu suured muutused. Küla likvideeriti ja maad mõisastati, elanikud paigutati Veskiarusse, Sõrandusse ja Sigapusmasse. Taluhoonete endisele asukohale ehitati palgatööliste/moonakate mitmepereelamud. Muudeti Prandi ja Koigi mõisate vahelist piiri. Kohalike külade mõisastamine sai alguse Prandist ilmselt sel lihtsal põhjusel, et Otto põhimõis oli Koigi ja Prandi sai sellele kõrvale ostetud, sestap katsetas ta seal küla lõhkumist kõigepealt, et asi toimis, siis tabas sama (maade mõisastamise) saatus 1840. aastal ka Ubakalu küla Koigi külje all. Küllap sai ka mõisa lagunemine sellest perioodist alguse, sest põhirõhk oli maakasutusel, Otto ise elas Koigis.

 

Otto Magnuse poeg Johann Georg Ernst von Grünewaldt on mõisa valdajaks alates 1892. Viimase surma järel 1901 saab mõisa viimaseks omanikuks tema poeg Otto Johann Werner von Grünewaldt (surn 1932). Eesti Wabariik riigistas mõisa 1919. aastal. Mõisahoone pole säilinud. Kogu kompleksist on alles vaid tallide kivimüürid.

Prandi mõisakompleksi juurde kuulub lahutamatult ka Prandi allikas, millest saab alguse Prandi jõgi, mis suubub Laupa mõisa juures Pärnu jõkke. Prandi mõisaelamu koos endisaegse mõisapargiga asus allikajärve idaküljel.

Allikmaterjal: Kranich, Ajalooandmeid Koigi ümbruse minevikust I (1988) ja II (1998)