Monday, February 18, 2013

Kohalikest rahvarõivastest (Järva-Peetri khk)

Minu vanem pliks käib sellise riietusega rahvatantsus (2011-2013), lisaks tüdrukutel kaunistuseks punasest siidipaelast peapärg kuklal kahe lindiga. Vöö on minu ema Milvi tehtud.  
 
(Edasise jutu põhiline allikas: Järvamaa 2, lk 201-209, Rahvarõivad, Ellen Värvi artikkel)

Järvamaa talupojarõivastus sarnanes Põhja-Eestis kantuga, sest Järvamaa koos Harju- ja Virumaaga moodustas suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku piirkonna. Euroopast olla pärit ka siinne meeste põlvpükstest ja lühikesest kuuest koosnev ülikond ning naiste värvikas pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased poolkuued. Peetri kihelkonnas kanti potisinisest villasest riidest kampsunit/poolkuube, millel oli avar kaelalõige ja allääres volti seatud serv.


Järva-Peetri naise poolkuub.
Allikas:http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad?element%5Bkihelkond%5D=Peetri&element%5Bsugu%5D=naine&element%5Btyyp%5D=&element%5Bese%5D=&search=1 

Naisterõivastusele oli iseloomulik varrukateta särgi peal valgest linasest riidest käised. Varasemad käise ja linukitikandid olnud geomeetrilise mustriga, alates 18. sajandi lõpust kaunistati neid juba lopsaka lilltikandiga, tikkijateks vaesed saksa naised. Peetri lilltikand nii käiste allservas kui ka linukal oli kas must või tumepruun. Samas siiski olen näinud ka värvilist lilltikandit, ilmselt sõltus meistrist, aga vbla ka, et musta või tumedat kandsid lesed või vanaperenaised. Leina värv oli algselt puhas klaar valge, leina aeg oli kuus nädalat, sel ajal ei kantud ehteid, leinatanu oli väike ja valge või hiljem musta tikandiga. Must värv leinariietuses võeti üle alles linnamoest 19. sajandil.
 
Igapäevakäised olid jämedamast riidest ja need olid lihtsama kaunistusega või kaunistamata. Käiste all kantav särk oli lihtne, varrukateta ja avara kaelusega. Kui käistemood kadus, hakati särke tegema pikkade varrukatega; Peetri khk pidusärkidel olid värvliga vurtsvarrukad (krookvarrukad). Pidulikul puhul kanti särgi peal peenest linasest või siidiriidest ilusärki.
 
Seelikud olid algul ühevärvilised, 18. sajandi keskpaigast pikitriibulised. 19. sajandi lõpu poole hakkasid levima ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Peetri kihelkonnas oli kombeks, et "teed käies või vällas toimetades pidi seelikusaba olema üles kääritud. Kes seda ei teinud, see naeretti välla."
 
Järva-Peetri seelik ja põll, ERM Fk 2887:403
 
Mandri-Eestis pidid naised alati põlle kandma, neidudel oli põllekandmine häbistav. 18. sajandi Järvamaa naiste põlled olid enamasti rohelised, allääres kard- ja punase paelilustustega, seelikud ühevärvilised poepunased, nagu rahvalaulude tekstidest võib lugeda. 19. sajandi põlled õmmeldi enamasti puuvillasest ostukangast; marlilaadsest klaarriidest põlled olid valged või väheste värviliste koelõngadega või värvilise villase lõngaga tikitud suurte lillmotiividega, ääres pitsid, kuidas kellelgi võimalusi oli, seelikud pikitriibulised, Euroopast toodud seelikuriietelt mahavikitud ja iga meistri poolt oma kandi triibustik välja töötatud. Lääne-Nigulas öeldi, et kelle seelikusse on vikerkaarevärvid sisse kootud, selle peale nõidused ei hakka. Peetri seelikus oli lai eredam punane triip, kitsam tumepunane, heleroheline, punakaspruun, helesinine, suts valget linast triipu - ilus erk ja rõõmus triibustik, peaks vikerkaare küll kokku andma :). Kodus kanti igapäevaseid lihtsaid valgeid, värvitud või triibulisi takuseid põlli.
 
Naised kandsid kõvasti ümber keha mähitud kirivööd. Peetri kihelkonnas usuti, et vöö andis kehale tuge ja kaitses haiguste eest, pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks. Hupeli järgi mähkisid Järvamaa naised vöö kuni rindealuseni ümber keha, millepärast nad nägid välja äärmiselt saledad.
 
See konkreetne kirivöö on minu ema Milvi tehtud. Värvid peaks enam-vähem õiged olema, kuid keskmise kirja rist meenutab ilmselgelt Väike-Maarja vöö risti ja on Peetrisse sisse tulnud ilmselt Koeru tegijatelt. Mulle tundub, et pildile on jäänud esialgse ehmatusega vöö vasem pool ... :)


 
Ise hakkasin oma tuliuute vöötelgede peal tegema üht Järva-Peetri vööd (ERM A 280:12), mille keskmine kiri on tumepunane (rõõmu ja elu värv) ja äärekiri tumesinise ja punasega, põhi linane. Muster pärineb Ammuta külast (Peetri lähedalt) aastast 1923, ja on koos käärimise järjekorra joonisega talletatud raamatusse Eesti kirivööd (Piia Rand, Saara 2013), lk 105. Vöö tegemisel on tegija poole ehk telgedel siis ülespoole vöö vasem (linane) pool, kirjapool jääb alla.  
 
Neiud käisid katmata peaga, punane siidpärg oli kaunistus, millele vajadusel seoti rätik peale, sõlm lõua all. Naised kandsid 18. sajandil linukat ehk sabaga tanu, sajandi lõpus kaunistati linuka saba rikkaliku lillkirjaga. Linuk oli algselt pulmapeakate, hiljem kanti seda pidulikul puhul. Kesk-Eestis oli linuk üsna levinud, siin olid rikkamad talud. Üldiselt olnudki linuk rohkem jõukamate noorikute teema.
Järva-Peetri linuk(as); ERM Fk 2887:407

 
Õigesti tehtud linukal on tikand kahel küljel, mis keeratakse keskele kokku. Linuka eesosa pealael on kurrutatud. Linukat kaunistati kuldpaeltega ja kolme värvi narmastega allservas. Peetri linukal on tikand kas must või kolme tooni pruuniga tikitud.
 
 
 Tavaline naiste peakate oli väike linasest riidest, tikitud ääre ja kurrutatud ülaosaga püsttanu.
Koeru püsttanu Lapitekitoa näituselt. Meie kandi lilltikand oli siiski must, pruun või hilisemal ajal ka tumesinine, tagant kurrutatud ja ees allääres pigem valge pitsääris.
 
19. sajandi algul hakkasid Järvamaa naised kandma vati ja takkudega vooderdatud ja siidist katteriidega pottmütsi e kõrgemütsi. „Mütsi kanti kodus töö juures kui ka kirikus ja mujal käies. Neid osteti mütsitegijatelt linnast. Pits, mis mütsi äärde õmmeldud, nimetati „treemal“. Müts maksis ostes 61,5 rubla. Mõni aasta tagasi käidi mütsiga veel kirikus, kodus enam ei kantud.“ Ese saadud Mari Ärpstilt [päevikus Herbst] Peetri khk Nurmsi (Sargvere) k. Adele Jürgensi korjandus 1923. aastal.(http://www.erm.ee/et/Avasta/Kihelkonnad/Peetri-kihelkond)
 
Koigi Perenaiste Selts 1939 II pool. Nagu näha, kanti rahvarõivast siis veel vähemasti pidulikul puhul üsna ohtrasti.

Koigi Perenaiste Seltsi juhatus 1939 II poolel. Seelikud on ikka üsna erinevat triipu. Kanti nii Peetri, Järva-Jaani kui ka Pilistvere khk rõivaid. Kas keegi tunneb siit kellegi ära?
 

Meestesärk oli valgest linasest riidest, valdavalt mahapööratava kraega, mis pidulikul puhul seoti kaelarätiga üles. Põlvpükse kandsid Järvamaa mehed 18. sajandi algusest. Pidulikuks peeti potisiniseid villasest riidest pükse, kuid kanti ka lambapruune või -halle pükse. Jõukuse tundemärgiks peeti soku- või kitsenahast linnas parkida lastud pükse. Mehed kandsid ka kuube või vatte – potisinisest villasest, suvel sinise-valgetriibulisest linasest soosiga poolkuube. Kirju vest olnud samuti jõukuse näitaja. Peetri kihelkonnas öeldud, et kes on jõudnud omale kirju vesti saada, see jõuab ka talu osta. Veste tehti ka ostukangastest (rootsiruudulisest), eriliseks uhkuseasjaks oli siidvest. Meeste kõige pidulikum peakate oli kõrge vildist kaapkübar, suvine igapäevane peakate oli silmkoeline niidimüts. 19. sajandi keskpaigani oli nii meeste kui ka naiste põhiline ülerõivas taljes pihaosaga ja seljal voldikimpudega (vollidega) kuub. Voltide arv hännal näitas ühtlasi kandja jõukust (vaesematel kaks, rikkamatel kuus volli). Kirikukuubede värvina eelistati potisinist. Naiste kuue ühele hõlmaäärele õmmeldi rida metallhaake ja teisele vastused, meeste kuubedel olid kumerad tinanööbid ja vastashõlmal värvilisest, punasest või sinisest uasad (aasad). 19. sajandi keskpaigast levisid naiste biidermeierliku joonega keskelt läbi lõigatud liibuva piha ja volditud või kroogitud alaosaga kaapotkuub. See õmmeldi paremast ja õhemast villasest riidest ja polnud seetõttu vaesematele jõukohane. Mehed hakkasid kandma saterkuube.

Igapäevase töö juures kanti jalarätte (nii mehed kui naised), naised kandsid pidulikul puhul pikki villaseid sukki (vahel viklitega). Mehed kandsid põlvpükstega pikki villaseid sukki. Igapäevasteks jalanõudeks olid viisud ja pastlad. Viiske tehti pajukoorest. Pargitud nahast pastlad olid ka pidujalanõuks. Kingad tulid kasutusele alles 19 sajandi teisel poolel. Ka siis olnud sellised jalavarjud üksnes rikkamatel, kes torganud kuhugi minnes kingad kompsu ja alles kohale jõudes pistetud need jalga. Mehed hakkasid 19. sajandi II poolel kandma säärsaapaid.

Kindamustrid:
ERM8319a, Järva-Peetri khk
Pilistvere kindad (ERM)

See on Peetri kinnas Saara postkaardisarjast.


 

No comments:

Post a Comment