Rutikvere mõis

Rutikvere mõis (Ruttigfer) pärineb keskajast, esmateated mõisa olemasolust pärinevad 1514. aastast. Professor Ligi andmetel olnud mõis tollal 8 adramaa suurune, juurdekuuluvaid talumaid oli 35 adramaad. 1585. aastal on mõis olnud Zweifelnite valduses, kandes nimetust Zweifelshof. Alates 1660ndatest kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Pistohlkorside aadliperekonna omanduses.

Esinduslik kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone püstitati 1793. aastal. 1798–1811 on mõisal läheduses olnud klaasikoda (ehitatud väidetavalt 1770), selle kunagist asukohta nimetatakse veel praegugi Pudelimäeks. Kelpkatusega hoonele oli iseloomulik tagaküljel paiknenud poolkaarja põhiplaaniga juurdeehitis, mis ulatus läbi kahe korruse. Eesti mõisaarhitektuuris ainulaadne on aga Rutikvere mõisa aida paigutus – peahoonega risti paiknev väike ehitis on peahoonega ühendatud kaarja vaheosaga. Nii vaheosa kui ka aita kaunistavad arvukad kaaravad.

Peahoonele lisandus arvukalt kõrvalhooneid. Neist esinduslikuim oli peahoonest paarsada meetrit lõunas Põltsamaa jõel asunud veskiveski, mis on ehitatud 1616. aastal.

Üle kahe ja poole sajandi kuulus Rutikvere mõis Pistohlkorside suguvõsale, kellest major Otto Friedrich Pistohlkors (1754–1831) avaldas 1797 a. W. Hupeli almanahhis Neue nordische miscellaneen neljakeelse botaanilise oskussõnastiku, esimese omataolise Baltikumis.

Mõisasüdamest 3 kilomeetri kaugusel idas Kütimäel paikneb mõisaomanike von Pistohlkorside perekonnakalmistu arvukate kaunite ristide ning neogooti stiilis matusekabeliga. Ka kalmistu värav on kujundatud kaunis neogooti stiilis. Mõisast Kütimäele (ja sealt edasi Pajusi suunas) kulgenud tee on kujundatud pooleteise kilomeetri pikkuse sirge sihiteena, mis on suunatud täpselt peahoone keskteljele. Sihitee hõlmab ka Põltsamaa jõe silla, mis on maanteesillaks tänini.

Alates 1941. aastast paiknes mõisahoones kohalik kool. Pärast 1954. aasta 7. veebruari põlengut on hoone varemeis, sellest on säilinud vaid müürid. Mõisahoone varemed on eravalduses, 2004. aastal on müüre osaliselt lammutatud. Hävinud on ka suur osa kõrvalhooneid, kaunis vesiveski on varemeis. Heas korras on Kütimäel asuv von Pistohlkorside kalmistu koos hauatähiste, kabeli ja väravaehitisega, olles Eesti üks paremini hooldatud aadlikalmistuid. Lisaks mõisaomanikele on 20. sajandil maetud sinna ka teisi inimesi.

Ajaloolise jaotuse järgi kuulus mõis Viljandimaale Põltsamaa kihelkonda. Kaasajal on nii mõisa maad kui osalt ka mõisasüda jaotatud pooleks kahe maakonna vahel, piir kulgeb mööda Põltsamaa jõge. Jõe vasakkaldal paikneb peahoone ase; park ning suur osa kõrvalhooneid jääb Koigi valla territooriumile. Seevastu nii veskiveski, mõisa sihitee enamik kui ka Kütimäel paiknev perekonnakalmistu on osake Pajusi vallast Jõgevamaal.

Hetkel on mõis erakätes ja renoveerimisel.