Regilaulude kogumine

Vanasti laulsid naised (aga ka mehed) lõikuse juures, teed mööda käies, heinamaal loogu võttes, („laulukisa metsad täis!”) talgul ja talgult tulles, karjas, mõisas ketrusel, õitsil, kiigel, karjas. Lauliku nimetuses on peidus mälestus mineviku suulisest kultuurist, kui inimeste loov eneseväljendus piirdus elava esitusega ja jäljed sellest jäid ainult vahetute osalejate mällu. Meie teadmised endiste aegade lauludest ja lauljatest sõltuvad sellest, kas ja kuidas kogujad on eri paikades tegutsenud ning mida nad on tahtnud ja jõudnud jäädvustada.

Peetri kihelkonnast pani Friedrich Reinhold Kreutzwald regilaule kirja aastatel 1826–28. 1889 on koguja Jüri Johannes Vitismann pannud kirja 13 regilaulu Peetris elanud Ann Kööbalt. Suur lauluteadja oli Keri külas elanud Liisa Renter. Kõigepealt oli ta laule õppinud Müüslerist tulnud teoliste käest, kelle laulmine kostis tema lapsepõlvekoju, hiljem põllul töötades ja „piiapõlves” kiigel.

Üle 40 laulu on kogujatele esitanud Jakob Wirt Koigi vallast ja Jakob Paris; viimane elas 1912. aastal Purdi mõisas, kuid laulud oli õppinud Peetri khk-s Huuksi külas. (Järvamaa 2, lk 193-201)

1912. aastal kõneles tollal 56-aastane Liisa Renter Keri külast regilaulutraditsioonidest nii:

„Kiigelaulusid lauldi nii, et eellaulja (iseäralisi nimetusi ei ole olnud) iga rea kaks korda ees üle laulis ja kordajad siis niisama kaks korda iga rida järele kordasid, nii et iga rida õieti neli korda üle lauldud sai. Kiige peal lauldi paarides vastastikku. Siin oli kahte viisi kiige viisisid: ühe viisiga lauldi nelipühi ja teise viisiga jaanipäeva kiigelaulusid. Jaanipäeva kiigelaulu iga rea järele lauldi: jaanike, jaanike! Seda lauldi ainult jaanilaupäeval jaanitule ääres, mõnikord ka jaanipäeval. Oli ka laulusid olnud, kus iga rida kolm korda üle lauldud.

Kiigel lauljad olid tüdrukud. Töö juures laulsid ka naised. Olid töölaulud, kiigelaulud, tee peal käimise laulud, mängulaulud, karjalaulud. Olivad ka iseäralised viljakorjamise laulud. Äestamise juures ei lauldud. Karjas lauldi lusti pärast, ka sellepärast, et hunti peletada. Jõulu ajal mängiti ringmängusid. Vanasti sai pulmas ka palju lauldud. Laule on vaimude [st teenijate] käest ja pärast naiste käest põllul õpitud. Kui Müisleri vaimud Kahala läinud, siis laulnud nad kõik see tee. Laulmine kostis koju ära ja viisid jäid meelde. Need vaimude viisid õppisin lapsepõlves. Kiigelaulud õppisin muist juba lapsepõlves ja muist plika- ja piiapõlves. Kui vaimud mõisast ära jäid, st kui teoorjus ära kadus, kadusid ka vaimude laulud. Edasi kestsid veel kiigelaulud ja töölaulud, põllulaulud. Ligi 30 aastat tagasi kadusid ka kiigelaulud. /…/ Kõige paremini on püsinud tee peal käimise laulud ja noodist õpitud laulud. Uued noodist õpitud laulud on vanad laulud ära kaotanud. Vanad laulud loeti pärast koolide tulekut patuks. Palju on selleks mõnede rahvalaulude rumalad, isegi ropud sõnad põhjust annud. Usuline liikumine ei ole siin Peetris mitte nii palju laiali lagunud kui näituseks Harjumaal, sellepärast on rahvalaul siin ikkagi enam püsinud kui ülemal nimetatud kihelkonnas.“ (EÜS IX 919/20, 932/3, 916)