Kuidas Koigi elektri sai

 

Mitte et Koigis oleks petrooleumivalgust elektrivalgusest paremaks peetud, vaid viimase sissetoomisega seotud kulutusi peeti suureks. Nii jäädigi esimese iseseisvusaja lõpuni petrooleumivalguse paistele. Uuesti hakati elektrivalgusele mõtlema kolhoosikorra tingimustes. Riiklikust süsteemist elektrit niipea loota ei olnud ja nii otsustati esialgu seda kohapeal ise toota.

Jõujaamaks sobis endine Puskari veski ja jõuallikaks seal asuv endine merekindlusest pärit ühesilindriline 35 HJ kompressioonsüütega mootor. Selle väntvõlli pöörlemiskiirus oli mäletatavasti 250 pööret minutis. Mootor ise oli aukartustäratav, ulatudes põrandapinnast enam kui 2 m kõrgusele. Teenindusplatvormile pääses redeli abil. Väntvõll asus põranda tasapinnal ning seetõttu pool hooratast põranda süvendis. Hoorattast annab pildi see, et seistes väntvõlli peal, ulatus hooratta ülemine serv ninani. Seega oli hooratta (kahest poolest kokku monteeritud) läbimõõt ligi kolm meetrit.

35kW vahelduvvoolu dünamo paigutati selleks ehitatud kõrvalruumi, kuhu ulatus väntvõlli pikendus.

Peamine töö pikemat aega seisnud mootori käikulaskmiseks oli kepsu- ja raamlaagrite uuesti valamine ja sooveldamine. Selle töö tegid Erich Lees ja Aleksander Rosenfeldt. Lees jäi ka edaspidi jõujaama motoristiks. Koos jõujaama käikulaskmisega rakendati tööle ka veski.

Mootori käivitamine oli omaette suur operatsioon. Hoorattaga haakuva kangi abil aeti kolb ülemisse surnud punkti ja seejärel käivitati suruõhuga. Selleks otstarbeks olid neli suruõhuballooni, mida töötamise ajal kohapeal uuesti täideti.

Elektrijaam hakkas voolu andma 1956. aasta novembris. Esimesteks voolutarbijateks said Koigi laut ja kolhoosi kontor. (Võrdluseks: Paides ehitati elektrijaam enne 1918 aastat, Türil 1927, Mäeküla meierei lähedale 1943. Järvamaa 3, lk 395-398)

1959. aasta detsembris paigaldati Koiki esimene mast-alajaam. Sellest peale hakkas elektrivõrk laienema.

(Allikas: Karl Kranichi artikkel „Kui valgus tuli”, Koigi Vallaleht 29.09.1998)