Wednesday, February 20, 2013

Vabadussõda, Vabadusristi kavalerid, sõjas langenud

 
Ette aimates, et enamlased kasutavad olukorda ära ning ründavad varem või hiljem, kuulutati riigis 16. novembril 1918 välja mobilisatsioon. Kui 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda olukorras, kus riiki valitses küll Eesti ajutine valitsus, kuid puudus piisav sõjaline jõud pealetungiva Punaarmee peatamiseks, tekkis Paide ümbruse meestel mõte organiseerida kohapeal vabatahtlik sõjaline jõud. Paide mehi toetas tollane peaminister (ühtlasi ka sõjaminister) Päts ning järvakate eeskujul organiseeriti maakondlikud kaitsepataljonid ka Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Pärnus. Moodustati Järvamaa sõjaväeline valitsus, kes volinike kaudu hakkas korraldama valdades mobilisatsiooni ning jälgima tegevust raudteejaamades. Kõige kriitilisem moment vastloodud pataljonile oli 30. detsember 1918, mil see oli sunnitud taanduma Koigi-Palu-Öötla liinile. Kuid olukord stabiliseerus ja initsiatiiv haarati enda kätte ning Laidoneri päevakäsus väljendatud kiitvad sõnad olid igati välja teenitud. Otsustava murranguni jäi nädal ja see tuli 5. jaanuaril Müüsleri lahingu ja taandumisega Vodjani. 6. jaanuari hommikul kell 10 alanud vaenlase rünnaku tagasilöömine Vodja mõisa väljal ning võidetud Öötla lahing algatasid üldpealetungi, mis lõppes maakonna vaenlasest puhastamisega. Müüsleris langenutele püstitati mälestussammas.
Juba Vabadussõja algul otsustasid Eesti riigijuhid kodanikke, kes olid iseseisvusvõitluses osutanud erilisi teeneid, autasustada. Sündis seadus, mille esimene punkt kõlab: “Eesti Wabaduse Rist on asutatud Eesti Wabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919. a. autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja kodanluse teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.” Nimekas Eesti kunstnik Nikolai Triik lõi ordeni, millest on kujunenud Eesti vabadusvõitluse sümbol; eeskujuks oli Soome Vabadusrist ja Saksa Ordu kõrgmeistri rist.
Vabaduse Rist jaguneb kolmeks liigiks: sõjaliste teenete eest (I liik), isikliku vapruse eest (II liik) ja kodanlike ehk tsiviilteenete eest (III liik). Igas liigis oli omakorda kolm järku. Ainukesena ei antud välja isikliku vapruse, s.o II liigi 1. järku, mis nüüd on Vabadussõja Võidusambal. Vabaduse Risti annetati aastatel 1919–1925 kokku 3132 kavalerile. Üldse on välja antud aga 3224 Vabaduse Risti, sest mõni vapper mees pälvis lausa mitu ordenit. (Maaleht 06.12.2007, Jaak Pihlak, Vabaduse Risti vennad – mis on nendest saanud hiljem?; Viljandi muuseumi aastaraamat, 2006, Jaak Pihlak)
 
Koigi vallaga seotud Vabaduse Risti kavalerid  

JÜRI JÜRI p SALUMETS  (kuni 14.01.1939 EDUARD-JOHANNES SEKS)
 
Fotod siin ja edaspidi selle teema juures maha pildistatud
 http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2006/pihlak.pdf
 
VR II/3, kapral (1919). VR II/3 nr 1291/15.09.1920 “7. jalawäe polgu kapralile Eduard Seks’ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 28. juulil 1919 a. Gribuli küla valdamisel”. Sündis 14. (vkj 02.) oktoobril 1897 Viljandimaa Imavere vallas Jalametsa mõisa töölise peres. Vallakooli haridusega. Abiellus 28. augustil 1926. aastal Koigi vallas Johanna Jürkeniga (1904–1982). Lapsed: Tähti (1925–2003), Maimu (1926), Rein (1939–2000), Enn (1941–1977) ja Reet (1945–1967, hukkus mootorrattaõnnetuses). Võttis osa Vabadussõjast 2.  jaanuaril 1919 kaprali auastmes 7. jalaväepolgu 4. roodus jaoülemana. Jaanuarist 1920 rühmaülem 3. kuulipildujate roodus, siis 9. ja 3. roodus. Viidi mais 1920 üle 1. ratsapolku, kus teenis 2. eskadronis kuni demobiliseerimiseni sama aasta augustis. Vabaduse Ristile lisandus 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk. Alates maist 1922 eraldati Järvamaa Koigi valla Huuksi mõisast 25,04-hektariline krunt. Aaviku taluks (Karuaugu) ristitud koht kinnistati tema nimele oktoobris 1931. Tegeles talupidamisega. Oli VRVÜ Järvamaa osakonna liige 1938–1940. Koigi valla perekonnaseisuametniku otsusega 14.  jaanuarist 1939 eestindas senise nime Eduard-Johannes Seks, võttes eestipärase Jüri Salumets. Pärast  Teist maailmasõda pidas oma talu kuni sundkorras kolhoosi astumiseni. Viimased eluaastad oli pensionär. Jüri Salumets suri 10. oktoobril 1967 Paide rajooni Koigi külanõukogus Aaviku talus. Maetud Järva-Peetri kalmistule.
EELK Pilistvere koguduse sünnikanne nr 198/1897; Koigi kn surmaakt nr 10/1967; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 91; ERA, f. 63, n. 11, s. 2148; ERA, f. 548, n. 1, s. 266; ERA, f. 619, n. 1, s. 79, l. 143; ERA, f. 1674, n. 1, s. 1, l. 2p; lapselaps Piret Vaheri andmed (mai 2006); tütar Maimu Kullerkupu andmed (mai 2006).
 
PAUL (sünd. PAVEL) JAAGU (JAKOV) p. VARES, VR II/3, kapral (1919). Sündis 15. (vkj. 3.) augustil 1897 Võisiku vallas talupoja peres. Abiellus 17. detsembril 1922 Põltsamaa apostliku õigeusu kirikus Ida Reinokiga (1891–1970). Sellest abielust sündisid 1928 kaksikud. Poeg suri sündimisel ja tütar Meta mõne päeva pärast. Omandas hariduse Võisiku vallakoolis. Vabadussõjast võttis osa 17. jaanuarist 1919 reamehena 3. jalaväepolgu 4. roodus. Ülendati oktoobris 1919 kapraliks. Maist 1920 viidi üle 1. roodu, kust demobiliseeriti sama aasta augustis. Paul Vares sai lahingulise vapruse eest Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, tasuta maa normaaltalu suuruses, 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärgi. Autasuks eraldati Järvamaal Koigi vallas Huuksi mõisast 23,27-hektarine maakoht, millele anti nimeks Toominga talu. Sai selle rendile 1924. aasta maist. Ehitas sinna elumaja ning kõrvalhooned ning 1931. aastal omandas talu pärisomandiks. Pidas iseseisvusaastail Toominga talu. Kuulus algul VRVÜ Viljandi osakonda, kuid aastail 1938–1940 oli VRVÜ Järvamaa osakonna liige. Saksa ajal kuulus Omakaitsesse ning oli 1944. aasta sügisel lühemat aega Nõukogude vägede poolt arreteeritud. Pärast sõda pidas oma talu kuni sundusliku kolhoosi astumiseni. Töötas kohalikus Kalevipoja kolhoosis põllutöölisena pensionile jäämiseni. Elas surmani oma Toominga talus Huuksis, mis siis oli Koigi külanõukogu koosseisus. Paul Vares suri 22. novembril 1969 Paide rajoonis Koeru külanõukogus Koeru haiglas. Maetud Paide Sillaotsa kalmistule. (ERA F.63.N.11.S.2165; ERA F.680. Viljandi raj. Pakk 22/1897; ERA F.1674.N.1.S.1.L.2p.; EAÕK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr. 24/1897; EELK Järva-Peetri koguduse personaalraamat 1:264; Koigi kn. surmaakt nr. 26/1969; EVK 1935:344; Allan Pääsukese andmed (okt. 1998).)
 
 
JAAN JAANI p PÄÄSUKE



VR II/3, kapral (1919), nooremallohvitser (1921). VR II/3, nr 1130/14.09.1920 „3. jalaväe polgu kapralile Jaan Pääsuke´le hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 31. jaanuaril 1919 a. Pedeli mõisa juures“. Sündis 8. detsembril (vkj 25. novembril) 1900 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Lustivere vallas Kalikülas töölise peres. Abiellus 9. juunil 1929 Põltsamaa kirikus Veera Rosalkiga (1906–?). Lapsed: Siegfried (1930–1952) ja Allan (1931). Vallakooli haridusega. Vabadussõja algul osales Viljandimaa Kabala kaitseliidus. Alates 13. jaanuarist 1919 teenis 3. Jalaväepolgu 3. roodus. Juulist 1919 ülendati kapraliks ning läkitati õppekomandosse, mille lõpetas sama aasta novembris. Alates maist 1920 viidi üle 1. roodu. Veebruaris 1921 kinnitati jaoülemaks, kellena teenis kuni demobiliseerimiseni sama aasta mais. Vabaduse Ristile lisandusid 10 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk. Autasumaa suurusega 15,51 hektarit eraldati mais 1922 Järvamaa Koigi mõisast. See sai nimeks Ubakalu talu. Koht kinnistati tema nimele juunis 1931. Ehitas hooned ja tegeles talupidamisega. Oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu Koigi osakonna abiesimees 1934, Kaitseliidu Järva Maleva Koigi kompanii liige, Koigi Piimaühistu ja VRVÜ Järvamaa osakonna liige 1938–1940. Oli 1941. aasta suvel metsavend. Saksa ajal sügisest 1941 kuni septembrini 1944 Omakaitse liige. Osales lahingutes Punaarmee vastu augustis ja septembris 1944 Võrtsjärve rajoonis. Nõukogude julgeolekuorganid arreteerisid ta 26. oktoobril 1944 oma talus. Peeti kinni Viljandi vanglas. ENSV SARKi vägede sõjatribunali otsusega mõisteti talle detsembris 1945 Viljandis 15 aastat vangilaagrit ning lisaks 5 aastat asumist. Oli Vorkuta söekaevandustes, kust vabastati amnestiaga märtsis 1956. Tuli tagasi Koiki ning töötas kolhoosis karjakuna. Elu lõpul pensionär. Jaan Pääsuke suri 18. veebruaril 1983 Paide rajooni Koigi külanõukogu Nurga talus südamelihase kõvastumise ja veresoonte lupjumise tõttu. Maetud Põltsamaa kalmistule. Abikaasa Veera Pääsuke arreteeriti 1945 ja oli Sverdlovski oblasti vangilaagrites, kust vabanes 1950 ja tuli tagasi kodukanti. Arreteeriti uuesti kui metsavendade varjaja ning viidi taas Sverdlovski oblastisse, kust vabanes 1956. Poeg Allan küüditati 1949 Krasnojarski kraisse, kust pääses tagasi Eestisse 1957. Teine poeg Siegfried siirdus 1949. aasta märtsiküüditamise ajal metsavennaks ja sai lahingus Retla külas nõukogude julgeolekuorganitega surma.
EELK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr 247/1900; Koigi kn surmaakt nr 5/1983; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 81; ERA, f. 680, nr 3, s. 701; ERA, f. 63, n. 11, s. 2300; ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 12219; EVK 1935: 258; Piir 8: 90; poeg Allan Pääsukese andmed (oktoober 1998).
 
ALEKSANDER HANSU p REBANE (sünd REBBANE), VR II/3, nooremallohvitser (1919). VR II/3, nr 713/21.02.1920 „5. jalawäe polgu 4. roodu n. a. o. Aleksander Hansu p. Rebane´le hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 7. mail 1919 a. Sorokino küla juures“. Sündis 24. (vkj 12.) mail 1888 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Pajusi vallas vabadiku pojana. Abiellus 5. aprillil (vkj 23. märtsil) 1915 Põltsamaa kirikus Eliisa Bieraga (1890–?). Lapsed: Eduard (1917–1917), Irene (1921–1921), Evald (1922). Vallakooli haridusega. Siirdus pärast abiellumist Järvamaale Koigi valda. Vabadussõjas 1919. aasta 16. jaanuarist 5. jalaväepolgu 4. roodu nooremallohvitserina. Võttis osa lahingutest punavägede vastu Viru rindel ja Petserimaal ning Pihkva all. Demobiliseeriti aprillis 1920.
Vabaduse Ristile lisandusid 12 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk. Sai 1921. aastal Järvamaa Koigi valla Päinurme mõisa Vaali karjamõisast 28,51-hektarilise Aaviku talu. Oli talupidaja. Aleksander Rebane suri 25. märtsil 1930 Järvamaal Koigi vallas Vaalis Aaviku talus sisehaiguse tõttu. Maetud Põltsamaa kalmistule.
EELK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr 121/1888; EELK Põltsamaa koguduse surmakanne nr 9/1930; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 53p; ERA, f. 2124, n. 2,
s. 587; ERA, f. 545, n. 1, s. 26, l. 463; ERA, f. 63, n. 11, s. 2503.
 
 
KAAREL GUSTAVI (KUSTASE) p KASEMAA (kuni 22.07.1935 KARL KRUDENBRUNN)
 
 
VR II/3, alamleitnant (1919), nooremleitnant (1922). VR II/3 nr 2910/18.02.1925 “hinnates vahvust,
mis nooremleitnant Karl Krudenbrunn Eesti Vabadussõjas üles näidanud”. Sündis 31. (vkj 19.) jaanuaril 1890 Viljandimaa Jalametsa-Laimetsa vallas mõisatöölise peres. Abiellus 6. Jaanuaril 1926 Annette (alates 16.03.1938 Anne) Jürissoniga (1903–?). Lapsed: Virve (1927), Kaarel (end Karl) (1928), Malle (1934). Õppis kihelkonnakoolis, tegi 2. Järgu vabatahtliku eksami Vitebski poeglaste gümnaasiumis. Sõjalise hariduse sai 2. Omski lipnikekoolis 1917. Sõjaväeteenistuses 15. Siberi kütipolgus alates novembrist 1911. Osales Esimeses maailmasõjas nooremallohvitserina Varssavi, Lodzi ja Riia all. Sai kahel korral haavata ja korra põrutada. Ülendati lipnikuks juulis 1917. Nooremohvitserina teenis 7. Siberi küti-tagavarapolgus kuni aprillini 1918. Vabadussõjas osales 24. jaanuarist 1919 Scouts väeosa A company vanemohvitserina. Alates maist 1919 D company vanemohvitser, alates augustist kuulipildujate komando ülem, detsembrist 1919 Scouts Polgu kuulipildujate roodu ülem. Detsembris 1919 ülendati alamleitnandiks, mis novembris 1922 muudeti nooremleitnandiks. Vabaduse Ristile lisandus 40 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk. Jätkas teenistust Scouts polgus rooduülema kt-na, alates jaanuarist 1921 6. jalaväepolgus Kuperjanovi Partisanide Pataljoni Scouts roodu ülem ning augustist 1921 2. jalaväepolgu 6. roodu ülem, maist 1922 5. roodu nooremohvitser. Lahkus sõjaväeteenistusest mais 1923. Autasumaa eraldati maist 1922 Järvamaa Koigi valla Koigi mõisa krundist, mis sai nimeks Endla talu. Ostis 1926. aastal kõrvaloleva Vabaduse Risti kavalerile Jaan Miilverkile antud Nurme talu. Ehitas 35,18-hektarilise Endla talu maadele hooned. Koht kinnistati tema nimele novembris 1931. Iseseisvusaastail tegeles talupidamisega. Kuulus Kaitseliidu Järva Malevasse, laulis kohalikus Koigi segakooris ning oli tegev näitetrupis. VRVÜ Järvamaa osakonna liige 1938–1940. Saksa ajal kuulus omakaitsesse. Pidas kuni 1949. aasta küüditamiseni Endla talu. Varjas end küüditamise ajal ja pääses. Kogu perest, kes plaaniti küüditada, saadi kätte vaid abikaasa Anne, kes viidi Krasnojarski kraisse ja kes pääses tagasi Eestisse 1957. aastal. Pärast märtsi 1949 enam Endla tallu ei julgenud minna, vaid siirdus Hellamaale, kus töötas turbarabas, mõni aasta hiljem asus Sürgaverre ja oli ametis kohalikus kolhoosis. Alates 1956. aastast asus elama Paide rajooni Stalini-nimelisse kolhoosi Koigis. Kevadel 1957 pöördus ENSV Ministrite Nõukogu poole palvega tagastada Endla talu. Järgnes vastus, et abikaasa Anne Kasemaa küüditati kulakuna ning vara oli konfiskeeritud seaduspäraselt ja tagastamisele ei kuulu. Elas alates 1959. aastast Tallinnas tütar Malle peres. Kaarel Kasemaa suri 18. detsembril 1976 Tallinna Tõnismäe haiglas südame isheemiatõve ja ateroskleroosi tõttu. Maetud Tallinna Liiva kalmistule.
EELK Pilistvere koguduse sünnikanne nr 21/1890; Tallinna linna surmaakt nr 3434/1976; ERA, f. 541, n. 1, s. 205, l. 113–118; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l.189; ERA, f. 63, n. 11, s. 2281; ERA, f. R-1, n. 20, s. 608; EVK 1935: 164; tütar Virve Zoobeli andmed (sept 1998).
 
JUHAN (kuni 01.03.1935 JOHANNES, sünd JOANN), ANDRESE (ANDREI) p ORAV



VR II/3, kapral (1919). VR II/3 nr 1128/14.09.1920 “3. jalawäe polgu kapralile Johannes Orav’ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 7. oktoobril 1919 a. Tirva wabriku juures”. Sündis 28. (vkj 15.) märtsil 1900 Pärnumaa Laiksaare vallas. Mõni aasta hiljem asus pere elama Imavere valda. Abiellus Lilli-Helene Feltiga (1903–?). Lapsed: Aino (1931), Reet (1936), Maie (1940). Õppis Kikevere õigeusu koolis. Vabadussõja algul teenis Kabala kaitseliidus, kust 12. jaanuaril 1919 saadeti 3. jalaväepolgu 2. roodu. Juba järgmisel kuul läkitati õpperoodu, mille lõpetamisel juulis läkitati tagasi oma väeossa ja nimetati augustis jaoülemaks. Septembrist 1919 ülendati kapraliks. Pärast sõja lõppu viidi üle 1. roodu ja mais 1920 komandeeriti polgu staapi kirjutajaks. Lahkus sõjaväeteenistusest vanemkirjutajana mais 1921. Vabaduse Ristile lisandus 10 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. Aastapäeva mälestusmedal. Autasumaa eraldati Järvamaa Koigi mõisast. Sai Mäe taluks ristitud 11,93-hektarilise koha rendile maist 1922. Talu kinnistati tema nimele märtsis 1934. Lisaks omandas Koigi asunduses 9-hektarilise Käänu talu. Tegeles järgmistel aastatel talupidamisega. Oli Kaitseliidu Järva Maleva Koigi kompanii pealik, VRVÜ Järvamaa osakonna juhatuse liige 1938–1940, samuti kuulus Koigi Piimaühingu ja Koigi Rahvamaja juhatusse. Osales Eesti Vabadussõjalaste Liidus ning kuulus hiljem Isamaaliidu kohalikku osakonda. Koigi valla perekonnaseisuametniku otsusega 1. märtsist 1935 määrati senise eesnime Johannes (sünd Joann) asemele eestipärane – Juhan. Arreteeriti Nõukogude julgeolekuorganite poolt 14. juunil 1941 oma talus. Viidi Sverdlovski oblastisse, kus mõisteti juunis 1942 surma osalemise eest kontrrevolutsioonilistes organisatsioonides. Juhan Orav lasti maha 17. augustil 1942 Sverdlovskis. Matmispaik teadmata. Rehabiliteeriti abikaasa palvel ENSV Ülemkohtu otsusega 31.08.1965. Abikaasa ja kõik kolm tütart olid küüditatutena Tomski oblastis, kust pääsesid alles aastaid hiljem tagasi Eestisse.
EAÕK Laiksaare koguduse sünnikanne nr 3/1900; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 81; ERA, f. 63, n. 11, s. 2294; ERA, f. 680, n. 3, s. 700; ERAF, f. 130, s. 5940; tütar Aino Pajo andmed (apr 1994).
 
 
AUGUST JAANI p KORTS (sünd KOORTS)



VR II/3, vanemallohvitser (1920). VR II/3, nr 682/21.02.1920 „5. jalaväe polgu 7. roodu kapral August Jaani p. Korts´ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud luurekäigul 24. mail 1919 a. Piskowitsa ja Obischa külade juures ja lahingus 26. Mail 1919 a. Klüi ja Bogdanowi külade all“. Sündis 9. oktoobril (vkj 27. septembril) 1894 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Pajusi vallas töölise peres. Abiellus 27. detsembril 1921 Põltsamaa kirikus Anna-Maria Sopiga (1898–1969). Lapsed: Aksel (1922), Vaike (1923), Helmi (1928). Vallakooli haridusega. Siirdus Esimese maailmasõja ajal elama Järvamaa Koigi valda. Vabadussõjas osales 1918. aasta 9. detsembrist 5. jalaväepolgu jalamaakuulajate komandos. Alates veebruarist 1919 aga 8. roodus, kust mõni päev hiljem määrati 7. roodu. Võttis osa lahingutest Viru rindel punavägede vastu. Demobiliseeriti aprillis 1920. Vabaduse Ristile lisandusid 10 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk. Pidas iseseisvusajal Järvamaa Koigi valla Päinurme mõisast saadud 21,81-hektarilist Rehila talu ning 1931. aastast ka venna pärandusena Päinurme mõisast eraldatud 14,37-hektarilist Keskpere talu. Oli Kaitseliidu Järva Maleva Päinurme ratsarühma ülema abi ja VRVÜ Järvamaa osakonna liige 1939–1940. Saksa ajal alates oktoobrist 1941 oli Omakaitse rühmaülema abi Koigi vallas. Osales 1944. aasta kevadel haarangutel nõukogude diversantide püüdmiseks Koigi ja Väinjärve vallas. Nõukogude julgeolekutöötajad arreteerisid ta 18. novembril 1944 Rehila talus. Mõisteti ENSV Sisevägede Sõjatribunali otsusega 1945. aasta detsembris 15 aastaks vangilaagrisse, lisandusid viis aastat asumist ja vara konfiskeerimine. Oli Paide ja Viljandi vanglas ja pikemat aega Venemaal Komis. August Korts suri 8. märtsil 1948 Komi ANSV VorkutLagis. Matmispaik teadmata. Märtsis 1949 küüditati tütar Helmi, kellele järgnes Anna-Maria
Korts, Krasnojarski krai Minušinski rajooni. Pääsesid tagasi Eestisse 1956. aastal. Poeg Aksel Korts teenis Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväes ning oli pärast sõda maist 1945 kuni märtsini 1947 metsavend.
EELK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr 202/1894; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 51p; ERA, f. 545, n. 1, s. 2, l. 39; ERA, f. 545, n. 1, s. 26, l. 233; ERA, f. 545, n. 1, s. 32, l. 70, 73; ERA, f. 545, n. 1, s. 105, l. 116p; ERA, f. 62, n. 21, s. 2887; ERA,
f. 63, n. 11, s. 2402; ERA, f. 1831, n. 1, s. 135; ERAF, f. 130SM, n. 1, s, 9709; ERAF, f. 3N, n. 1, s. 2248.
 
VOLDEMAR HANSU p KRUUSA (kuni 14.02.1938 KRUUSMANN)



VR II/3, reamees (1918). VR II/3, nr 1151/15.09.1920 „2. jalaväe polgu reamehele Woldemar Kruusmann´ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 17. weebr. 1919 a. Holohalnja mõisa juures“. Sündis 3. septembril (vkj 22. augustil) 1892 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Rutikvere vallas rätsepa pojana. Abiellus 17. aprillil 1922 Pilistvere kirikus Salme Atsiga (1900–1991). Lapsed: Vambola (1922–?), Edgar (1924–?). Vallakooli haridusega. Töötas kodukandis rätsepana. Teenis Esimese maailmasõja ajal 6. ratsaväepolgus jefreitorina. Vabadussõjas astus algul teenistusse Põltsamaa kaitseliidus. Alates 1918. aasta 26. detsembrist oli 2. jalaväepolgu 4. roodus. Võttis osa lahingutest punavägede vastu Lõunarindel. Viidi jaanuarist 1920 üle 5. piirikütipataljoni 1. roodu. Demobiliseeriti aprillis 1920. Vabaduse Ristile lisandusid 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk. Sai maist 1927 Järvamaa Väinjärve valla Preedi mõisast 19,21-hektarilise Laari talu. Ehitas elumaja ning kõrvalhooned ning koht kinnistati tema nimele detsembris 1931. Tegeles talupidamisega. Oli VRVÜ Järvamaa osakonna liige 1938–1940. Väinjärve valla perekonnaseisuametniku otsusega 14. veebruarist 1938 määrati kogu perele senise perekonnanime Kruusmann asemele Kruusa. Pärast Teist maailmasõda pidas Laari talu kuni sundkorras kolhoosi minekuni. Töötas Udeva kolhoosis põllutöölise ja põllubrigadirina kuni pensionile siirdumiseni. Voldemar Kruusa suri 10. märtsil 1963 Paide rajooni Koeru külanõukogu Koeru haiglas insuldi tõttu. Maetud Koeru kalmistule. Poeg Vambola mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ja kinnitamata andmeil langes Velikije Luki lahingutes. Teine poeg Edgar võeti ajateenistusse pärast Teist maailmasõda ning sai surma kusagil Kirde-Eestis. EELK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr 214/1892; Väinjärve valla per reg 3: 488; Koeru kn surmaakt nr 17/1963; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 82p; ERA, f. 680, n. 3, s. 617; ERA, f. 63, n. 11, s. 5477; sugulase Milvi Jürissaare andmed (märts 2006).
 
HANS HANSU p VALDMANN (ka VALDMAN)



VR II/2, II/3, vanemallohvitser (1918), seersant (1939). VR II/3, nr 29/21.02.1920 „2. suurtükiwäe polgu 4. batarei wanemallohwitserile Hans Hansu p. Waldmann´ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud 9. mail 1919 a. lahingus Salesje külas“. VR II/2, nr 512/17.08.1920 „Wäljapatarei nr 10 wanemallohwitser Hans Waldmann´ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 31. juulil 1919 a. Gorjaino külas“. Sündis 7. oktoobril (vkj 25. septembril) 1888 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Rutikvere vallas sulase pojana. Abiellus 16. mail 1921 Põltsamaa kirikus Olga Staubiga (1902–1985). Lapsed: Vaike (1926), Ants (1930). Õppis Rutikvere vallakoolis. Omandas Põltsamaal meister Kiriku juures tislerikutse. Osales Esimeses maailmasõjas 68. Suurtükiväebrigaadis vanemallohvitserina augustist 1914 kuni veebruarini 1918. Sai teenete eest Georgi risti 4. järgu. Astus Vabadussõja eel, 26. novembril 1918 vabatahtlikult Põltsamaal kaitseliitu. Alates 12. jaanuarist 1919 teenis vanemallohvitserina 1. suurtükiväepolgu 4. patareis. Veebruaris viidi patarei üle 2. suurtükiväepolku, kus määrati aprillis vanemaks maakuulajaks. Augustis 1919 nimetati 4. patarei ümber Väljapatareiks nr 10. Võttis osa lahingutest punaväe vastu Pihkva rindel. Sai augustis 1919 Ostrovi all peast haavata ja põrutada. Oli 1920 Vabaduse Risti Nõukogu liige. Demobiliseeriti mais 1920. Senine aukraad nimetati juulis 1939 ümber seersandiks. Vabaduse Ristidele lisandusid 13 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga. Autasumaa suurusega 23,92 hektarit eraldati Vana-Põltsamaa mõisast mais 1921. Kuningamäe taluks ristitud kohal asus mõisa ajast hooneid, mille ostis ära detsembris 1924. Koht kinnistati tema nimele novembris 1933. Pidas järgmistel aastatel talu ning osales ühiskondlikus elus, olles Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Põltsamaa malevkonna ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu Põltsamaa osakonna liige 1933–1934, kuulus VRVÜ Viljandi osakonda. Sügisest 1940 töötas ehituskümnikuna Punaarmee rajataval Põltsamaa sõjaväelennuväljal. Nõukogude julgeolekutöötajad arreteerisid ta 4. juulil 1941 Põltsamaal ning viisid Venemaale. Hans Valdmann suri 27. juulil 1942 Irkutski vangilaagris. Matmispaik teadmata. EELK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr 223/1888; Põltsamaa valla per reg 2: 229; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 2, 40p; ERA, f. 497, n. 1, s. 53, l. 242, 255; ERA, f. 680, n. 3, s. 595; ERA, f. 63, n. 18, s. 4298; ERA, f. 32, n. 3, s. 3950; ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 7414; Piir 8: 176–177; poeg Ants Valdmanni andmed (juuli 1994).
 
HINDRIK (ka HENDRIK, HEINRICH) HANSU p LETTENS



VR II/3, kapral (1918). VR II/3, nr 1005/14.09.1920 „3. jalaväe polgu kapralile Hindrik Lettens´ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 2. juulil 1919 a. Kurtenhofi jaama ja Kircholmi mõisa juures“. Sündis 19. (vkj 7.) jaanuaril 1888 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Rutikvere vallas mõisatöölise pojana. Abiellus 31. augustil 1924 Põltsamaa kirikus Elvine-Emmeline Solliga (1906–?). Abielu lahutati 2. veebruaril 1937. Lapsed: Heinrich (1925–?), Vilmi-Agathe (hiljem Milvi) (1931). Lõpetas vallakooli ja Põltsamaa kihelkonnakooli. Töötas maalrina Adaveres. Esimeses maailmasõjas osales 229. jalaväe tagavarapolgus 1916–1917. Sai Rumeenia rindel lahingus haavata. Vabadussõjas osales 1919. aasta 9. jaanuarist 3. jalaväepolgu 6. roodu jao- ja rühmaülema kohustes. Võttis osa lahingutest Punaarmee ja Landeswehr’i vastu Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Sai 2. juulil 1919 Riia all Kurtenhofi jaama juures haavata. Oli õppekomando kursustel detsembrist 1919 kuni veebruarini 1920. Demobiliseeriti aprillis 1920. Vabaduse Ristile lisandusid 10 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal. Autasumaa suurusega 20,43 hektarit eraldati mais 1921 Viljandimaa Adavere valla Adavere mõisast. Kadaka taluks ristitud kohal oli mõisa ajast moonakate maja laudaga. Ehitas uue elumaja ja lauda koos kuuriga ning pidas järgnevail aastail talu. Oli kohaliku tuletõrjeseltsi liige, kuulus VRVÜ Viljandi osakonda. Hindrik Lettens suri 25. oktoobril 1940 Põltsamaa valla Adavere asunduse Kadaka talus vähki. Maetud Põltsamaa luteri usu kalmistule. Poeg Heinrich Lettens teenis Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväes ja jäi teadmata kadunuks. EELK Põltsamaa koguduse sünnikanne nr 5/1888; Põltsamaa valla per reg 5: 252; Põltsamaa valla surmaakt nr 99/1940; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 73; ERA, f. 680, n. 3, s. 592; ERA, f. 63, n. 18, s. 36; EVK 1935: 186; tütar Milvi Lettensi andmed (juuni 1998)
 

 





HANS TÕNISE (TÕNNISE) p VALK, VR II/3, lipnik (1917). VR II/3 nr 1861/15.09.1920 “lahingus 5. nowembril 1919 a. Ledistsche küa juures langenud 7. jalawäe polgu lipnik Hans Walk’ile”. Sündis 8. juulil (vkj 26.06.) 1881 Järvamaa Järva-Peetri kihelkonna Päinurme vallas. Abiellus 21. (vkj 08.) juunil 1910 Tallinna Jaani kirikus Rosalie-Kristine Eichwaldiga (1875–). Poeg Hans-Victor (1910–920). Suguvõsa pärines Pilistverest. Lapseiga möödus Kõo vallas, mida on peetud tema sünnikohaks. Sealt siirduti 1889. aastal perega Laiusele ja 1898. aastal Torma kihelkonda. Juba täisealisena asus Rakverre ning peatselt Tallinna, mida ekslikult on samuti arvatud sünnipaigaks. Õppis Laiuse valla- ja kihelkonnakoolis ning Peterburi kubermangu semstvo kooliõpetajate seminaris. Sõjalise hariduse sai Aleksei lipnikekoolis Moskvas 1917.
Töötas juba 1910. aastal Tallinnas kooliõpetajana. Esimeses maailmasõjas osales jaanuarist 1915 Petrogradi 1. tagavarapataljonis. Aprillist 1916 – aprillini 1917 võttis osa lahingutest koos 4. Siberi kütipolguga. Ülendati lipnikuks augustis 1917. Teenis 123. tagavarapolgu nooremohvitserina Permis kuni demobiliseerimiseni veebruaris 1918. Oli järgnevalt Kõnnu valla Loksa 2-klassilise rahvakooli õpetaja. Mobiliseeriti Vabadussõja ajal, 12. septembril 1919 ja määrati ohvitseride reservi ning teenis Panikovitši pataljonis. Juba sama kuu lõpul läkitati 7. jalaväepolgu 9. roodu nooremohvitseriks. Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu. Hans Valk langes lahingus 5. novembril 1919 Pihkva rindel Ledistše küla juures. On maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. Postuumselt omistatud Vabaduse Ristile lisandus 25 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk. Tema nimi on jäädvustatud Pilistvere mälestussambal ja Järva-Peetri kirikus sealse kihelkonna Vabaduse Risti kavaleride mälestustahvlitel. Oli samuti Võru garnisoni ohvitseride kasiinos 7. jalaväerügemendi langenute ja Tallinnas Ohvitseride Keskkogus asunud mälestustahvleil. 



(EELK Koeru koguduse sünnikanne nr 147/1881; EELK Tallinna Jaani koguduse 3. phtk surmakanne nr 150/ 1919; ERA, f. 31, n. 5, s. 1826, l. 126; ERA,
f. 495, n. 7, s. 6466; Walter & Tojak 2000: 205. )

 

HERBERT-VOLDEMAR Voldemari p RAIDNA
(kuni 1936 HERBERT VOLDEMAR FREYBERG)



Eesti kõrgem sõjaväelane, kolonel. Vabadusristi II liik 3. järk, seeria 614, 24.08.1920 (siis veel kolonelleitnant); Kotkaristi III kl teenetemärk 22.02.1934 (oli siis Kaitsevägede Staabi 1. osak ülema kt, kolonelleitnant). Soome Valge Roosi Rüütelkonna II klassi komandör 07.09.1938 (allikas). Sündis 23.03.1897 Järvamaal Koigi vallas Koigi mõisavalitseja Voldemar (ka Vladimir) Friedrich Freibergi (snd 25.08.1862 Mäo vallas, sakslane) ja Elvine Luise Gutmani (eestlanna) pojana, tal oli veel kaks venda: Kurt Mattias (hiljem Arne Raidna, snd 1901 Väänas, ilmselt hukatud 23. juunil 1942) ja Paul Mihael (snd 1902 Väänas, jättis saksa nime Freiberg, pidas end erinevalt vendadest sakslaseks). Herbert hukati Norilski vangilaagris 20.07.1942 koos paljude teiste kõrgemate Eesti ohvitseridega.

Teadaolev teenistuskäik:
15. oktoober 1919 – teenis Scouts pataljonis, kinnitatud leitnandi auastmes
22. veebruar 1923 – teenis Sõjakoolis, ülendatud kapteniks
22. veebruar 1927 – Kindralstaabi käskudetäitja ohvitser, ülendatud majoriks
19. veebruar 1932 – teenis Kaitsevägede Staabi I osakonnas, ülendatud kolonelleitnandiks
27. september 1934 – kaitsevägede staabi I osakonna ülem, määratud kaitseväe esindajaks Poolamaale arvates 1. oktoobrist 1934
19. oktoober 1934 – määratud ühtlasi kaitseväe esindajaks Rumeeniasse, arvates 1. oktoobrist 1934
23. detsember 1938 – Sõjaväe esindaja Poolamaal, ühtlasi Rumeenias, üle viidud Kõrgema Sõjakooli lektoriks VI ametiastmel
17. veebruar 1939 – ülendatud koloneliks
8. november 1939 – ülendatud Kõrgema Sõjakooli ülemaks
(Teenistuskäigu allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Herbert_Raidna)

Geni.com annab teada, et Herbertil oli abikaasa Dagmar (Pikner, kutsuti Dagi Raidna, abiellusid 1926 Lasinurme mõisas) ja poeg Ivo Raidna (snd 1929). Herberti vennal Kurt Mattiasel (Arnel) oli poeg Enn Raidna, kes koos kahe pojaga elanud Seattle'is ja kuulunud samuti nagu Herbert korporatsiooni Rotalia. (Ella Grabbi mälestused,
 http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/GrabbiHellar_Ella_Grabbi_TUNA2008_1.pdf) Ella Grabbi mälestustest võib lugeda, et Herbert ja Arne pidasid end eestlasteks, kolmas vend Paul aga sakslaseks, kes jätnud endale nime Freiberg. Samast võib lugeda, et Herbert ja Dagmar olid kultuurihuvilised ja nende kodus võis kohata muusikut Raimund Kulli, kunstnikku Adamson-Ericut, kirjanik Semperit; ja et Dagmar suri kõrges vanuses Rootsis. Samuti võib Grabbi mälestustest lugeda, et mitmed kõrged ohvitserid, sealhulgas Grabbi ja Raidna, olid öeldnud, et tulnuks enne baaside lepingut vastu hakata ja auga surra, aga oodati käsku.

Okupatsioon.ee-st võime lugeda alljärgnevat:

RAIDNA, Herbert-Voldemar, Voldemari p, s. 23.03.1897 Järvamaa Koigi v. Koigi k., kõrgharidus, EV kolonel, arr. 14.06.41 Tallinn, Gonsiori 31-28, kohalik JK 16.12. 41 §58-1b, 58-2, 58-11; surmaotsus; kinnip-k. Krasnojarski krai Norillag, otsus täide viidud 20.07.42. [ar 26631]

Alumisel pildil on Raidna seisab, vasakult esimene. Kaks ülaltoodud lehekülge on pärit üllitisest
 

Samas on märge ka Herberti noorema venna Arne kohta:

RAIDNA, Aarne, Voldemar s. 1901 Harjumaa Vääna v., kõrg., insener, arr. 23.06.41 Tallinn, Liivalaia 1a-4, erin. 20.01.42 §58-10 lg.1, 5a.; Kirovi obl. Vjatlag, surn. 23.06.42. Süüdistati nõuk. vastases propagandas. Avaldatud uuesti. [ar 22/1839]

Kolonel Raidna elu lõpule heidab vastakat valgust ühe teise mehe elu käsitlev materjal, täpsem link siin (Käsitletud kodanik Herbert Grabbi oli muuhulgas Raidna hea sõber. Ilmselgelt sunniti Eesti kõrgemaid ohvitsere üksteise vastu tunnistusi andma. Kirjutises on kirjeldatud põgusalt ka Norilski vangilaagri olusid.)



JULIUS-AUGUST Johannese p RENTER

Vabaduseristi I liigi 3. järk. Eesti armee ohvitser. Sündis Järvamaal Huuksis 7.10.1888, suri 24.04.1973. Tema kohta on üldiselt vähe andmeid leida. Eri aegadel on teda mainitud nii majori kui ka kolonelleitnandina, ühel korral on sulgudes märge "sanitaar". Tauno Rahnu koostatud Eesti Leegioni politseipataljonide nimekirjas leiame Julius Renteri esiteks politseipataljoni nr 35 (W/E), Estnische Schutzmannschafts Abteilung 35, Estnische Polizei Ersatz Bataillon 35 pataljoni ülemate loendis märke alt "major Julius Renter", pataljon formeeriti 1942 Pärnus; loodi vaid kaks kompaniid, kes saadeti Leningradi rindele. Teiseks on Renterit jällegi majori ja pataljoni ülemana mainitud koos Harald Riipaluga politseipataljoni nr 36 nimekirjas. Samast allikast võime lugeda: "22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama, sekkudes käigult( 23.11.42) jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Renter ja uueks ülemaks sai 3. kompanii ülem Harald Riipalu, kellest eesti sõjaajaloos ei pääse üle ega ümber. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeld´i alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse. 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon oli kaotanud 39 meest langenutena, 97 haavatutena ja 11 oli teadmata kadunud."
(http://www.eestileegion.com/?eesti-leegion/ueksused/politseipataljonid.html)

Riipalu märkmetest leiab Renteri kohta veel järgmist:
"„Sama päeva õhtul haigestub senine pat[aljoni]ül[em] major Julius Renter, kes saadetakse arsti otsusel otsekohe kodumaale. Koos temaga ka pataljonis olnud major Valto Teetsmaa. Uueks pataljoniülemaks määratakse 3. kompanii ülem Oberleitnant Harald Riipalu. Kompaniiülemaks tema asemel jääb leitnant Artur Tammaru.”
Senise pataljoniülema major Renteri kodumaale jõudmisest on kirjutanud ka 30.politseipataljoni majandusülem Villu Laidsaar oma mälestustes: „Ühel päeval saadeti meile kaks Eesti majorit, Renter ja Teetsmaa. Nad olid 36.politseipataljoniga kuni Stalingradi lähistele jõudnud ja seal otse rongilt venelaste läbimurde tõrjesse visatud. Mõlemad majorid olla hirmukrambid saanud ja kui kõlbmatud pataljoni juhtima Tallinnasse tagasi saadetud. Vanemleitnant Riipalu olla pataljoni juhtimise üle võtnud ja kangelaslikku võitlust jätkanud. Hiljem saabusid ka 36.politseipataljoni väsinud riismed Tallinna. Senine patül major Pärn määrati uutele ülesannetele ja major Renter asus sellele kohale. Selle mehega on raske koos töötada, sest tema huvid olid enam viina ja muu marketendri pool, kui tõsise töö juures. :)
Oli Renteriga, kuidas oli, aga igal juhul on fakt, et 22.novembril 1942 sai ooberleitnant Harald Riipalust Schutzmannschafts-F-Batallion 36 ülem."


KARL REESEV


Vabadusristi II liik, 3. järk, seeria 1857; postuumselt 15.09.1920. Reamees. Sündis 10.06.1887 Päinurmes, langes 20.11.1919.

Reesevi langemise kohta Velikaja jõe äärsetes külades on kirjutatud: "20. nov. 1919. a. saadetakse 7. roodust reamees Reesev sidemehena naabruses asuvasse 5. polku. Punased on vahepeal vangistanud liitekohal Laane talu juures asunud valvetõkke. Reesev paneb seal punastele üksipäini visalt vastu ja kui padrunid on lõppenud, siis jätkab võitlust täägiga. Ta langeb, kuid laskmise peale on roodud alarmeeritud ja punaste ootamatu tiivalöök nurjub." (Eestlane sõdurina, Mart Haber; viide 412: Vabadusristi ettepanekute aktid. Kaust 4/8, lhk. 279.) 



EDMUND Adolphi p FELDT













Piirivalvur, veltveebel. Vabadusristi II liigi 3. järk, seeria nr 1581, 19.10.1920. Sündinud 12.01.1899 Järvamaal Koigis, Geni.com andmetel (sisestanud Külle Kärner) langenud 1944 lahingus Handi-Mansi ringkonnas Sovetski linnas. Isa Adolph Feldt, vennad Theodor (1908-1908?), Leopold (Tõnsoo, 1908-1945), Helmut (langes Idarindel 1943), Voldemar (?), õed Olga (Timak, 1903-1973), Hilda Minosjan (?). Naine Ida Feldt, snd Tomson, 1899 Lätis Alojas (Allendorf). Foto allikas: geni.com




Järvamaa 3-s on antud veel üks tegelane, keda tuleks lähemalt uurida:
Partei, August nooremallohvitser, Väike-Kareda; 20.05.1889 - 19.09.1983. Eesti Vabariigi teenetemärkide nimekirjas on tõepoolest "August Partei, Vabadusristi II liigi 3. järk, 15.09.1920." Rohkem andmeid pole mul hetkel õnnestunud tema kohta leida.

 
Kaarel Kasemaa elulookirjelduses (vt ülal) on mainitud veel Jaan Miilverki, kes oli samuti VR kavaler, saanud endale Koigi vallas Nurme talu (Kasemaa Endla talu kõrval), mille Kasemaa 1926 endale ostis.
Teenetemärkide nimekirjas on selline nimi tõepoolest mainitud:
Jaan Miilverk, Vabadusristi II liigi 3. järk, 18.02.1925. Vanemallohvitser.
(http://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavalerid.php?id=6825)

 
EPL artiklist saame teada, et otsitakse anmeid VR kavaleri Miilverk Jaani kohta, snd 31.08.1872 Päidla vallas, 1930 elanud Võrus. Kui ta Nurme talu müüs Kasemaale 1926, siis võiski edasi liikuda Võrru?


 
 
Lisaks on teada Vabadussõjas langenute nimed Koigi, Päinurme ja omaaegse Rutikvere valdadest (Ründo Mültsi andmed):
 
Gustav Embel (Koigi vald), 11.03.1919
Eduard Güner (Koigi vald), 29.04.1919, Petseri j? [õige peaks olema "Grüner"?]
Johannes Gärtner (Koigi vald), 06.09.1919, Irboska juures
Heinrich Kiviloo (Koigi vald) 17.05.1919, Stackelni juures
Juhan Nõmmiksaar (Rutikvere vald) 01.02.1920, 2 Dv. haigla, tüüfus
Hendrik Juhani p Paulus (Koigi vald) 17.08.1919, kõhuhaigus
Gustav Liisa p Siiber (Päinurme küla) 15.12.1918, Rägavere mõisa juures
Hans Tõnise p Valk (Päinurme) 05.11.1919 (vt andmed ülalpool olemas)
Peeter Veltmann (Koigi vald) 24.03.1919
 
 
Põhimõtteliselt tahaks see teema veel edasist uurimist, eriti sõjas langenute osas. Esialgne pilguheit MTÜ Vabadussõja Ajaloo Seltsi (http://vas.muuseum.ee/index.htmlpdf-nimekirjale sõjas langenutest näitas, et Ründo andmed võivad olla veidi puudulikud, samas tahab ka alljärgnev nimekiri siiski edasist ülekontrollimist, osa siitkandi nimesid on nimetatud näiteks Mäo (Indermitte) või Sargvere (Paris) all, ja osa nimesid on lihtsalt "Järva-Peetri khk"-st:
 
 
Aam, Jakob-Micael Mardi p - Kahala v - langenud 25.01.1920
Embel, Gustav - Koigi v - 11.03.1919
Greenbaum, Aleksander Jaani p - Koigi v - 01.03.1919 Gorodetski küla juures, Tl.1.Sv.Hg
Grüner, Eduard August - Koigi v - 29.04.1919 Petseri juures
Gärtner, Johannes Juhani p - Koigi v - 06.09.1919 Irboska juures
Kotkas, Julius Jaani p - Prandi - 15.12.1918
Krass, Johannes Jakobi p - Koigi v - >23.08.1919 Võdra küla juures
Lippur, Hans Hansu p - Rutikvere v - 09.04.1919 Poroslava küla juures
Noormann, Arved-Anton Jaani p - Koigi v - 29.04.1919 Lesgi küla juures
Nõmmiksaar, Juhan Joosepi p - Rutikvere v - 01.02.1920, Tr.3.Sv.Hg/tüüfus
Palos, Johannes Andrese p - Koigi v - 21.06.1919 Bherse kõrtsi juures
Resev, Karl Jakobi p - Päinurme v - 20.11.1919 Lokna küla juures
Rosin, August Davidi p - Rutikvere v - 13.02.20, kopsupõletik
Siiber, Gustav Liisa p - Päinurme? - kas on sama isik järgmisega võrreldes?
Siiberg Gustav ? - Koigi v? - 15.12.1918 Rägavere mõisa juures - kas sama eelmisega võrreldes?
Valk, Hans Tõnise p - Päinurme v - 05.11.1919
Veltmann, Peeter - Koigi v - 24.03.1919, Tr.Sv.Hg
Õunbaum, August-Voldemar Hansu p - Rutikvere v - 31.05.1919/tiisikus
 
Lisaks on sõjaaegsete terroritegude käigus Sargvere metsas maha lastud Seebald, Mart - Koigi v - 29.12.1918
 
 
Kütimäe kalmistule on maetud Oskar Alexander Eugen von PISTOHLKORS



Eugen Karl Alexander von PISTOHLKORSI poeg, langes 1919, reamees. (Pistohlkorsid olid Rutikvere mõisnikud). Sündis 15. (vkj 3.) juulil 1894 Lätimaal Riia maakonna Loddigeri (Lēdurga) kihelkonna Widdrischi (Vidriž) valla Idseli (Īgate) mõisa rentniku peres. Vallaline. Perekond asus 1897 elama Imaverre. Õppis Viljandis Saksa koolis ja Lätimaal Birkenruh (Võnnu, Wenden, Cēsis) lähistel gümnaasiumis (Livländisches Landesgymnasium zu Birkenruh bei Wenden). Esimeses maailmasõjas osales vabatahtlikuna Vene kaardiväe tragunipolgus. Lahkus kevadel 1918 teenistusest ja tuli kodumaale. Astus novembris 1918 vabatahtlikult Tartu Saksa Kaitse Liitu, teenis 3. jaanuarist 1919 ratsanikuna Balti pataljonis. Haigestus rindel ja evakueeriti. Suri 29. juunil 1919 Tallinnas Geiffenhageni erakliinikus pärast kahte maooperatsiooni. Maeti Rutikvere mõisa kalmistule (Kütimäel) tolleaegses Põltsamaa kihelkonnas. Nimi Tallinnas Mustpeade Majas asunud mälestustahvlil (OSKAR v. PISTOHLKORS), 1922, taastatud 2008 Nõmme Rahu kirikus. Tõenäoliselt oli tema nimi ka Tartu Jaani kirikus 1933 üles pandud mälestustahvlil (taastamata).
(LELK Lēdurga koguduse saksa pihtkonna sünnikanne nr 3/1894; EELK Pilistvere koguduse personaalraamat XIX (saksa pihtkond). 1860–1932; EELK Pilistvere koguduse surmakanne nr 138/1919; ERA.581.1.33.L.(märkimata); Das Balten-Regiment ein Jahr im Felde, 25–26 Heldengedenkbuch des Baltenregiments, 80; Trei, A. 2010, 277)
.

 
Igasugune lisa- või muu täpsustav info on loomulikult teretulnud. Keda ülalnimetet teema rohkem huvitab, võib kontakteeruda ka Jaak Pihlakuga Viljandi Muuseumist, MTÜ Vabadussõja Ajaloo Selts, eesti.vas@gmail.com; jaak.pihlak@muuseum.viljandimaa.ee

No comments:

Post a Comment