Koigi piimaühing ja võitööstus

 

Koigi meierei on ehitatud 19.sajandi lõpus ja jääb meelde oma neogooti stiilis astmikfrontooni ja kellatorniga. Meierei viilutipus on tuulelipu kujutis ja ehitis on väravakaare abil ühendatud mõisa endise majandushoonega.

Koigi piimaühing alustas tegevust 1922. aastal mõisa endises lambalaudas (praeguse kaupluse vastas asuv pikk hoone). Kontori ja korterite jaoks ehitati kõrvalhoone (praegune vallamaja). Esialgu oli ühingul 43 liiget, 1927. aastal oli neid juba 245. Meier oli August Kõrgesaar, 1930. aastast Hans Juhanson. Meiereis oli algul 2000-liitrise tunnivõimsusega pastöör, hiljem muretseti suurem, 3000-liitrise tunnivõimsusega regeneratiivpastöör. Koigi Piimaühing oli PK Estonia ja Eesti Piimaühisuste Liidu liige. 1927. aastal oli Koigi Piimaühingu tegutsemispiirkonna taludes 518 lehma, meiereis võeti vastu 2493 t piima, millest valmistati 102,87 tonni võid (99,3% oli I sordi või). Või müügist saadi 177 646 krooni, seda müüdi peamiselt PK Estonia kaudu. Põhiliselt valmistati eksportvõid, vähesel määral ka toorkaseiini. 1939. aastal oli Koigi Piimaühingul 330 liiget, võeti vastu 2580 t piima ning valmistati 106,7 t võid, mille müügist saadi 191 994 krooni. 1940. aastal ehitati uus kahekordne hoone, kus asusid kauplus ja tööliste korterid (praegune vallamaja). Hoone esimene korrus oli paekivist, teine palkidest. Tööstushoones asunud võihoidla korraldati ümber ning sinna paigutati Franz Krulli tehases valmistatud külmutusmasin. (Järvamaa 3, lk 271, 277)

Koigi võitööstuse loomisest peale 1. juulil 1950 oli selle direktor Jakob Lillepärg ja insener-tehnoloog Eduard Kaljulaid. 1961. aastast juhatas Koigi võitööstust Albrecht Veebel. 1959. aastal liideti Koigi võitööstusega Mäeküla võitööstus (muudeti samal aastal Koigi koorejaamaks) ja Päinurme võitööstus.  Paide Piimatoodete kombinaat moodustati 1963. aastal 8 võitööstusest (koos 35 koorejaama ja 6 piimapunktiga). Nende hulka kuulus ka Koigi võitööstus koos Mäeküla ja Kahala koorejaama ning Sõrandu piimapunktiga. 1970. aastal oli Paide PTK-l 6 tsehhi (nende hulgas Koigi), 5 koorejaama ja 23 statsionaarset piimapunkti. 1974 allusid Koigi tsehhile Imavere juustutootmise jaoskond, mis reorganiseeriti veebruaris 1974 koorejaamaks, ja Sõrandu piimapunkt. Pärast 1975 alustatud uue Paide tehase ehitamist kaotas Koigi piimatööstusasulana tähtsuse. 1977. aastal võivalmistamine Koigis lõpetati, tehti ainult Eesti juustu (umbes 85 t aastas). Peaaegu kogu Koigis toodetud juust oli kõrgemat sorti. Koigi tsehh lõpetas tegevuse 1978. aastal. Vabanenud ruumid kohandati Šveitsi juustu valmistamise tehnoloogia õppimisel vajalike katsetegude tegemiseks (Paides pidi avatama Šveitsi juustu tsehh).  (Järvamaa 3, lk 277-282, lk 277 foto Koigi tsehhist 1975).

Meenutab Heljo Mändma: „Lõpetasin Õisu Toiduainete Tööstuskooli 31. detsembril 1965. aastal, erialaks oli tehnik-tehnoloog. Kool oli minu meelest kõrge tasemega ja õppejõud kõrgelt haritud, mitu neist olid lõpetanud Leipzigi ülikooli. Keemiat õpetati põhjalikult ja kord oli range. 2. jaanuaril sain 20 ja veebruaris 1966 asusin tööle Koigi meiereisse, töökoha olin saanud ise valida. Alustasin piima vastuvõtjana, hiljem tegin läbi peaaegu kõik ametid – olin laborant, separeerija, võimeister, kõige kauem pidasingi võimeistri ametit. Vahel asendasin Johannes Felsi juustukojas, kutsusime teda Jukuks. Tema tehtud juustud olid vabariigis omaette tase, meile jagati isegi ekspordirahasid. Ka televisioon käis meie tegemisi paaril korral filmimas. Palju oli rasket füüsilist tööd, aga seltskond oli hästi tore. Aeg oli ju vaene, aga kõik olid lahked ja abivalmid. Koosistumised ja sünnipäevad olid alati vahvad ja südamlikud. Kokku töötas võitööstuses juhtkonnaga koos minu mäletamist mööda umbes 15–18 inimest, juhatajaks oli Albrecht Veeber, väga range, kuid alati abivalmis inimene. Juusturuumis töötasid Ulvi Lemendik ja Laine Mändma, nende töö oli päris raske; tehniliste tööde peal oli Eduard Miller, katlakütjaks [kirjanik] Andres Jaaksoo isa Ernst Jaaksoo, veel olid tööl Mare Nurmik, pika staažiga Juta Kroonimägi, Maret Peterson, Vello Reismann. Kõik tundsid oma tööd ja kord oli range, kuid ma olin ikkagi õnnelik, et noorena sellisesse vahvasse seltskonda sattusin. 1974 olin sunnitud tervislikel põhjustel sidesse tööle asuma, ning Koigi tsehh lõpetas tegevuse 1978. aastal, ilmselt tänu sellele, et Paidesse ehitati suur piimakombinaat. Võitööstuses töötatud aeg oli parim periood mu elus.”