1600 puhkes Rootsi-Poola sõda. Esimesel aastal suruti poolakad Liivimaalt peaaegu välja, kuid järgmisel aastal vallutasid nad maa uuesti. Alanud sõda oli siinses piirkonnas hirmsam kui ükski eelmine, kusjuures laastavale sõjale lisandusid ikaldus ja näljahäda, levisid taudid. Ennekuulmatu külm 1601.-1602. aasta talvel süvendas nälga, sest tagavarad olid talupoegadelt ära võetud. Kroonik Thomas Hiärn on tolleaegset olukorda kirjeldanud järgmiselt: "Sellel ja järgneval aastal (1601 ja 1602) oli nälg Eestis ja Liivimaal nii suur, et seda pole peaaegu võimalik kirjeldada. Mõned tahavad arvata, et vaevalt kümnes osa talupoegadest jäi elama. Selles hädas püüdsid nad nälga vaigistada surnud hobuste, koerte, kasside, rottide ja sellesarnaste ebaloomulike asjadega. /.../ Seesugust viletsust maal suurendasid Poola sõjaväed, kes vaatamata sellele, et nad pidid maad kaitsma, siiski talitasid nii barbaarselt, et ükski türk ega tatar ei tee hullemat ja halvemat. Ükski aus inimene ei või ka jälestuseta kuulata, kuidas kõikjal ausate ja suursuguste inimeste naised ja tütred on seotud abielumeeste ja vanemate nähes tulpade külge, häbistatud ja neilt au röövitud. Vaeseid kinniseotud käte ja jalgadega talupoegi oli künade sees keeva veega üle valatud /.../ ja mõnedel olid pöidlad ja suured varbad risti üle selja kokku seotud ja nad nõnda teiba otsa riputatud, terve öö läbi niiviisi piinatud, et nad peaksid tunnistama, mis neil veel pidi olema tagavaraks. Ei aidanud neid vaeseid inimesi ka see mitte, kui nad juba kõik tunnistasid, vaid löödi nad halastamatult kõik nagu koerad maha." (Ajaloo lugemik I, lk 172-173)
Teise sõja-aasta lõpuks, oktoobris 1602, oli rahvas kas hävinud või põgenenud. Viie aasta jooksul (1602-1607) rüüstati ümbrus põhjalikult. Kogu Järvamaa elanikkonnast hävis sõja tagajärjel umbes 70 %. Mõned alad jäid uuesti inimtühjaks, ka osa meie piirkonnast. Rüüstamise põhjalikkusest annab tunnistust asjaolu, et 1615. aastal, kui maa oli juba 7 aastat olnud uuesti Rootsi valduses, oli Mäo mõisa alla kuuluvas vakuses ainult 23 taluperet, kes olid äsja siia toodud. Silmsis oli selliseid peresid 4, Köisis 2, Väike-Karedal 4, Kahalas 2. Päinurme eramõisa kohta andmed puuduvad. (Kranich)
Tühjaks jäänud külasid hakati läänistama Rootsi valitsuse teenistuses seisvatele ametnikele ja sõjaväelastele pantmõisatena. Nii algas Järvamaal külade läänistamise periood, mis sai aluseks hilisemate eramõisate tekkele.
1607. aastal anti Kardina (Kardenay) küla koos Veskiaru veskiga Paide lossi ülemvahtmeistrile Hinrich Brandtenile. Tema nimest on tuletatud ka mõisa ja küla hilisem nimi Prandi.
1616 või 1617 anti Jürgen Krüdener von Rosenbeckile kahjuhüvitisena tema Liivimaal asuva pärusmõisa Rosenbecki vaenlase kätte jäämise tõttu määramata ajaks (auf behagelische Zeit) kasutamiseks Koigi ja Ubakalu külad. 1623. aastal sai Väike-Kareda (siis Kardeway) küla Oberst von Esseni pärilikuks valduseks. Silmsi küla anti 1615 määramata ajaks Johann Buddenbrockile. Rüütel Jobst Taube sai 1623 saamata jäänud palga hüvitiseks Kahala koos Suur-Palu külaga. Huuksi koos Tamsiga kuulus juba varem Päinurme mõisale.
Sõrandu ja Sigapusma läänistamise kohta sel perioodil puuduvad igasugused andmed. Tõenäoline on, et need külad jäid Mäo mõisa alla ja läänistati koos sellega, ning need sai enda kätte Rootsi kahurväe kindral Linnart Torstenson. Kiri selle kohta kannab kuninganna Kristina allkirja ja kuupäeva 10. juuni 1635 (Beiträge 7 kd, ürik nr 39, lk 486).
Hilisema Rootsi valitsemisaja, eriti 17. saj I poole kohta puuduvad sellised andmed nagu Lõuna-Eesti alade kohta 1601., 1624. ja 1638. aasta revisjonide näol on olemas. Ilmselt ei peetud vajalikuks juba varem Rootsi võimu all olnud aladel selliseid revisjone korraldada nagu juurde vallutatud Liivimaa osas. Ainuke selline dokument siinsete alade olude iseloomustamiseks on andmed 1615. aastast talupoegliku rahvastiku kohta, mida on ka eespool kasutatud. Järgmised kättesaadavad dokumendid, mis seda aega käsitlevad, on pärit juba sajandi II poolest, 1686. ja 1689. aasta inkvisitsiooniandmed. Sealt saame teada, kui palju on taludes produktiivloomi ja rakendeid. Inimtööjõu kohta toodud andmed on puudulikud, loetud on ainult peremehed, nende vennad ja pojad. Märkimata on sulaste ja naiste arv talus.
Rootsi valitsuse ajal võeti kümniseks (õigemini hinnuseks) sama palju vilja kui oli külvatud seemet. Poole adramaaline talu pidi vilja ära andma 5 tündrit rukist, 4 tündrit otra ja 1 tündri kaeru, seega kokku 10 tündrit. Pooleadramaalise talu põllupinnaks oli nüüd 15 tündrimaad ehk 7,8 ha, mis vastab varem märgitud terve adramaatalu põllu suurusele. Täisadramaatalu pidi omama juba 30 tündrimaad ehk üle 15 ha põldu. Seega pidi vahepealsel ajal olema toimunud märkimisväärne nihe adramaa suuruse arvestamisel.
17. sajandi lõpul kuninga kirjaga 9. novembrist 1687 määrati, et ühe adramaa koormised mõisale ja kroonule ei tohi ületada 60 rootsi taalrit kroonu takside kohaselt (Tarvel, Adramaa, lk 145).
17. saj viimasel veerandil tabas Eesti- ja Liivimaad enneolematu näljahäda, mis oli põhjustatud mitmest üksteisele järgnenud ikaldusaastast. Et ikaldus tabas isegi Rootsit, Soomet ja Ingerimaad, ei saanud ka Rootsi riik nälgivat elanikkonda abistada. Selle perioodi uurija Otto Liivi andmeil (Liiv, Suur näljaaeg Eestis 1695-1697, lk 32 jj) polnud juba 1694. aastal Baltimaades viljakasv eriti rikkalik, 1695. aasta suvel sadas peaaegu lakkamatult vihma. Sügisel saabus talv varakult ja oli lumerohke. 1696. aastal viljasaaki õieti polnudki. Põllud olid vee all. Sagenesid röövimised ja vargused, esines laipade söömist. Suremuse kõrgpunktiks olid 1696. aasta lõpukuud ja 1697. aasta I pool. Ka 1697. aasta viljasaak jättis soovida, head saaki saadi alles 1698. aastal.
Allikmaterjalide puuduse tõttu jääb välja selgitamata, millised olid konkreetsed elatustingimused meie piirkonnas. Järva-Peetri kirikuraamatud sellest perioodist ei ole säilinud, seega puuduvad andmed suure nälja ajal hukkasaanute kohta. Eestimaa osas märgitakse, et umbes 2000 talu oli sellel perioodil tühjaks jäänud (Liiv, Suur näljaaeg Eestis 1695-1697, lk 68). Tõsisemalt nälja tõttu kannatanud alade hulka loetakse ka Järvamaa, kuigi täpsemad andmed puuduvad. Lähemad kohad, kus andmed suremuse kohta säilinud, olid Koeru ja Ambla, kus mõlemas kihelkonnas eraldi suri nälga umbes 200 inimest. Kogu Eesti- ja Liivimaal kokku elas enne ikaldusaastaid 325 000-350 000 elanikku, nälga surnuid arvatakse olnud 70 000-75 000 inimest, seega umbes 20 % elanikkonnast (Liiv, Suur näljahäda Eestis, lk 78).
No comments:
Post a Comment