Koigi mõisnikud, perekond von Grünewaldt

 

(Allikas: Koigi mõis ja Grünewaldtid, materjali kogunud Karl Kranich, Koigi 1993)

Karl Kranichi uurimuse põhialuseks olid Otto von Grünewaldti mälestusteraamat Vier Söhne eines Hauses (Ühe maja neli poega), kus kirjeldatakse Koigi mõisahäärberis kasvanud nelja perepoja käekäiku, teiseks eelmise poja Otto von Grünewaldti mälestused Kinderheitsparadis und Domschule (Lapsepõlveparadiis ja Toomkool) ning kolmandaks George Wrangeli Genealogie des Geschlechts von Grünewaldt. Lisaks pärineb osa informatsiooni erinevatest genealoogilistest käsiraamatutest ja tolleaegset agraarpoliitilist olukorda käsitlevatest materjalidest ning vanemate inimeste suulistest pärimustest.

Grünewaldtide sugukonna põlvnemise uurimisele pani aluse Koigi, Laimetsa ja Prandi mõisaomanik Otto Magnus von Grünewaldt (snd 1801). Tema soovil kogus tolleaegne arhivaar Russwurm andmeid eri aegadel ja kohtades esinenud nimevormide Grünewaldt, Gronewaldt ja Grönwaldt kohta.

Kullamaa kirikus Läänemaal olnud veel eelmise sajandivahetuse paiku olnud näha Jürgen von Grünewaldti vappi aastast 1630. Samal aastal tuli väidetavalt Liivi ordumeistri Wolter von Plettenbergi kutsel Liivimaale keegi Franz von Grünewaldt, kes oli pärit Fahneburgist Düsseldorfi lähistelt. Sugukond on üsna laialt hargnenud ning peetakse tõenäoliseks, et see põlvneb Grünewaldtidest Lüdenscheidi ligidalt Westfalist.

Russwurmi uuringud näitasid, et nimi Grünewaldt esines aastal 1600 Lüübekis. Siinkohal võib tõenäoliseks pidada seost Groenwaldiga, keda märgitakse 1416 ja 1417 kohtunikuametis Düsseldorfis. Tema pitsatil oli kolm nulgu (Tannenbäume) ja nimetatud pitsat olnud veel eelmisel sajandivahetusel hoiul Düsseldorfi Riigiarhiivis.

1518. aastal on samas linnas kohtunikuks olnud Johann Groinwald (Grönwald). Tema pitsatil on samuti kolm puud. Mõni aeg hiljem tuli Liivimaale Grünewaldtide Liivimaa haru esiisa (Stammvater) Wilhelm Grünewaldt, keda on nimetatud 1530. Ta abiellus siin Madlena (Margaretha) Fölkershamiga. Nimetatud Wilhelm on eespool mainitud Johanni vend.

Grünewaldti perekonna aadlivapil on loomulikes värvides nulg hõbedasel väljal rohelisel künkal. Avatud turniirikiivril seisab veel üks nulg. Kiivrikatted on rohelised, hõbedaste vöötidega.

Eestimaa aadlimatriklisse on perekond kantud 9. veebruaril 1745, kuningas Gustav Adolphi 1624. ja 1631. aastast pärinevate läänistuskirjade alusel. Liivimaa aadlimatriklisse kanti perekond detsembris 1818.

Grünewaldtide Liivimaa esimeste põlvkondade suhtes esineb Russwurmil ja Wrangelil mõningaid erinevusi. Eestimaa Rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus Genealogisches Handbuch der Estländischen Ritterschaft on märgitud, et Liivimaa Läti osas esineb 1490. aastal nimi Tonnies Gruenewaldt. Sama käsiraamat annab Eestimaa haru esimeseks kindlaks esivanemaks Jürgen I Gruenewaldti, kes suri (tapeti) 1605. aastal. Ürikutes on teda märgitud 1595, 1596, 1599 ja 1604. Jürgen I oli abielus Adelheid Aderkasiga. Täpsemad andmed on säilinud tema järglasest Jürgen II von Grünewaldtist (1591–1659). 2. augustil 1624 läänistas Rootsi kuningas Gustav Adolph „oma truule alamale, armsale kõrgeaulisele aadlikule Jörgen Grönewoldile truu Rootsi Krooni teenimise eest Väike-Kullamaa (Klein Goldenbeck) mõisa Läänemaal ja Ahula (Affel) mõisa Järvamaal privileegidega hoidmiseks ja kasutamiseks. Rootsi leitnant oli abielus Margarethe von Howeniga. Nende poegadest on märgitud Reinhold, snd 03.10.1637, Ahula pärisomanik, aukraadilt leitnant. Ta oli adrakohtunik ja assessor Tallinna Kuninglikus Linnakohtus. Reinhold oli I abielus preili von Tousasiga, II abielus Marie Elisabeth von Wrangeliga, srn 1694. Reinholdi poja Wolter Reinholdi sünni- ja surmaaeg on teadmata, dokumendid näitavad vaid, et ta pidi surema enne 1730. aastat. Ka Wolter oli Ahula pärishärra, kes oli I abielus Luise von Brackeliga ja II abielus Margaretha Charlotte von Kurselliga. Viimasest abielust sündis Koigi kandi ajaloos olulist rolli omanud poeg Johann Adam.

Johann Adam von Grünewaldt (1719–1792)

Johann Adam sündis 18. aprillil 1719. Grünewaldtide sugupuus on tema kohta märgitud „kürasiiri kornet“, kuid pole andmeid, millises rügemendis ta teenis. Tema kohta on teada, et ta olnud väga pikk mees silmatorkavalt väikese peaga. Seitsmekümneselt olnud tal veel kõik oma hambad suus, välja arvatud üks, mille ta hammustanud datleid süües katki.

Johann Adam oli kaks korda abielus. Esimene naine Hedwig Elisabeth Baroness von Stackelberg suri lastetult, Johann Adam abiellus seejärel naiseõe Katarina Elisabethiga. Õed Stackelbergid olid pärit Mäo mõisast.

Koigi rüütlimõisa esimene Grünewaldtidest omanik oligi Johann Adam von Grünewaldt, ostes mõisa koos juurdekuuluvate Ubakalu, Sõrandu ja Sigapusma küladega oma esimese naise Hedwigi isalt Adam Friedrich von Stackelbergilt. Ostuleping kannab kuupäeva 30. märts 1758 ja on sõlmitud Tallinnas, ostuhinnaks oli 18 000 hõberubla, millest Johann Adami naise kaasavarana 3000 rubla maha arvati.

Peetri kirikuõpetaja Carl Johann Sommeri aruandest 1758. aasta kirikuvisitatsioonile võib lugeda, et Johann Adam von Grünewaldt asutas oma küladesse koolid, mis olnud kihelkonnas ainukesed.

Kirikuõpetajate aruanded 1758. aasta kohta:

(Originaaldokument Eesti Ajalooarhiiv, f 1187, nimistu 2, sü 419, lk 124)

P.4 Siinne köster on Christopher Hoeck. Ta on oma ametis selle eest küllalt hea seisnud. Koole kihelkonnas ei oleks, kui mitte kornet Grünewald poleks oma mõisa kõikides külades sellel talvel koolid asutanud.

Alla kirjutanud Peetri kiriku õpetaja

Carl Johann Sommer.

Johann Adami perekonnas oli 4 tütart ja 5 poega, kellest 3 surid varakult. Järelejäänud pojad Wolter ja Johann Georg olid pikka aega ohvitseridena sõjaväeteenistuses. Wolteri käekäigust on teada järgmist. Katariina II tahtis korraldada teaduslikku mereekspeditsiooni ja võttis laevale ka ohvitsere maaväest. Wolter asus samuti laevale. Siis puhkes sõda Rootsiga ja ekspeditsioonilaeva vajati sõjategevuses. Ohvitserid võisid tagasi astuda ja suurem osa neist lahkuski laevalt, kuid Wolter palus end laevale jätta. Esimene vaenlase kahurikuul Suursaare (Kõrgessaare?, Hochland) juures lahingus sai ka Wolterile saatuslikuks. Wolter sai seega surma 1788. aastal. Samaaegselt oli Venemaa sõjajalal Türgiga ja Johann Adami teine poeg Johann Georg oli samuti vaenlasega vastamisi. Et ta oli silmapaistev ohvitser, tõendab komandeeriva kindrali ülesanne saata Johann Georg vallutatud kindluse võtmega keisrinna juurde. Johann Adam oli nüüd juba seitsmekümnene. Ta keelitas ellujäänud poega koju naasma, lubedes talle Ahula ja soovi korral ka Koigi mõisa. Ühtlasi saatis isa 23. juulil 1788 keisrinna Katariina II südantlõhestava palve, et tema ainus poeg Johann Georg erru lastaks. Keisrinna rahuldas palve. Varsti pärast poja naasmist Johann Adam suri (18. novembril 1792). Tema lesk elas kuni 1816. aastani. Pärast Johann Adami surma jäigi Koigi mõisamajandus enamasti leskproua hoole alla. Majapidamine oli suur ja nõudis palju vaeva, sellisena andis leskproua selle ka pojale üle. Johann Georg oli pärast Türgist naasmist seadnud end sisse esialgu Ahulas, kuid pöördus nüüd koos kahe vallalise õega Koigi mõisa.

Johann Georg von Grünewaldt (1763–1817)

Ainus poeg ja Koigi mõisa pärija pöördus niisiis koju tagasi ning abiellus Anna Christine von Kurselliga (snd 08.06.1769, srn 05.01.1842), kelle onu (ema Lunetta von Esseni vend) oli kindral Essen, kes 1812. aastal laskis Riia eeslinnad Napoleoni armee rünnaku kartuses maha põletada. Anna Christine isa Christoph Heinrich von Kursell (srn 1799) oli kindralleitnant ja maanõunik, Seliküla ja Ohtu mõisa omanik ning Haanja riigimõisa rentnik. Anna ei kasvanud mitte isakodus, vaid isa poolvend Moritz Engelbrecht von Kursell (kelle abielu oli lastetu) adopteeris ta ja tegi ta enda pärijaks, jättes kasutütrele Esna mõisa, kuhu Anna Christine rajas hiljem perekonna matmispaiga Müllersfeldi, kuhu on ka ise maetud. Kabeli plaan on koostatud maalikunstnik Ludwig von Maydelli poolt, kes oli noorpõlves Otto Magnus von Grünewaldti reisikaaslane.

23-aastase Anna Christine laulatus 30-aastase rittmeister (major) Johann Georg von Grünewaldtiga toimus 30. juulil 1792 Tallinnas rüütelkonna majas. Abielust sündis 8 last, kellest Sophie suri lapsena. Teised lapsed sellest abielust olid:

1. Anna Katharina Helene, snd 20.11.1793, srn Dresdenis 1872.

2. Johann (Iwan) Christoph Engelbrecht, snd 31.03.1796 Koigis; õppis 1813–1815 Tartu Ülikoolis õigusteadust, reisis 1815 Saksamaale, õppis 1816. aastani Berliinis, naasis Eestisse 1818. 1820 suundus Esna mõisa ja 1821 abiellus mineraloogia professori Moritz von Engelhardti tütre Aleksandraga. Pulmad peeti pruudi isakodus Waimeli (Vaemla) mõisas Hiiumaal. 1821. aastal oli Johann meeskohtuassessor, 1824–1830 adrakohtunik Järva distriktis. 1826. aastal ostis Johann Huuksi mõisa 165 000 bankorubla eest, asudes sinna elama. 1830–1836 oli Johann Eestimaa rüütelkonna esindaja Peterburis Baltimaade provintsiaalõiguse revideerimise komisjonis, 1836 sai maanõunikuks (Landrat). 1839 viibis Peterburis, kuid 1840. aasta maarevisjoni andmeil oli endiselt Huuksi mõisa omanik. 1841. aasta 14. detsembril määrati Eestimaa tsiviilkuberneriks; oli sellel kohal sõja-aastatel 1854-1855, mil Inglise ja Prantsuse laevad blokeerisid Tallinna sadamat. 12. märtsil 1852 müüs Johann Huuksi mõisa 60 000 hõberubla eest August Rausch von Traubenbergile, kelle järeltulijate käes püsis Huuksi kuni riigistamiseni; enne mõisa müüki oli majapidamine Johanni venna Moritzi käes rendil.

Johannil tuli tsiviilkubernerina teostada mitmeid reforme. Talle on ette heidetud, et ta seoses 1856. aasta talurahvaseaduse väljakuulutamisega ei teinud kõike, et ka rahvas täieliku selguse saaks (rahvarahutused 1858 Mahtras, Vaivaras, Kose-Uuemõisas). Johann suhtus esialgu rahva olukorda heatahtlikult, kuid rahutuste puhkemisel sattus liigsesse ärevusse ja püüdis luua rangemat korda. Tema kuberneri-perioodi lõpujärgus (ta oli tsiviilkuberner aastani 1859) sai Eestimaal alguse nn Maltsveti-liikumine. Maltsveti ehk Juhan Leinbergi suhtus Grünewaldt siiski heatahtlikult. Huuksi mõisnikuna oli Johann ka üks nendest mõisnikest, kes 1837 Peetri kihelkonnas Ataste külakooliõpetajate seminari asutasid. 22. detsembril 1858 nimetati Johann (Iwan) von Grünewaldt Peterburi senaatoriks.

Johann suri 18. aprillil 1862, parem külg täielikult halvatud. Matusetalitlus toimus St Peetri kirikus Peterburis. Kirst põrmuga toodi Eestisse ja sängitati perekonna matmispaika Müllersfeldis.

3 Moritz Reinhold, snd 12/24. mail 1797. Moritz õppis paar aastat Tallinna Toomkoolis, siis astus isa soovil 15-aastaselt sõjaväeteenistusse. Jaanuaris 1813 sõitis Moritz koos isa, isa teenri Jaani ning koka Juhaniga Peterburi sõjaväkke. Eskadroni ülem oli Sergei Turgenev, Vene kirjaniku Ivan Turgenevi isa. Mais suundus Moritz juba Poolasse, 1814. aasta veebruaris liikus väeosa Prantsusmaale. 1815 ülendati Moritz eksamita ohvitseriks, sest oli olnud juba kaks aastat ja üheksa kuud junkur. Ta märgib mälestustes, et isa andis talle 6000 rubla paberrahas ja pärast isa surma andnud ema veel 2000 rubla. 1821. aastal sai Morits rittmeistriks ja eskadroni ülemaks. Ta osales Nikolaid toetades dekabristide mässus (14. detsembril 1825). Järgmise aasta 1. jaanuaril ülendati Moritz ooberstiks. Moritz osales 1826 aasta suvel Nikolai I kroonimisel Moskvas. 25. juunil 1833 sai Moritz keiser Nikolai I sünnipäeval suurvürst Mihhaili soovitusel kindralmajoriks ja kaardiväe komandöriks. Moritz oli ka 1843. aastal armee kürasiiridivisjoni komandöriks Novaja Pragas, 1844. aastal kaardiväe kürasiiride divisjoni komandör Peterburis. 1850. aasta sügisel oli Moritz Reinhold von Grünewaldt keisri kindraladjutant. Hilissügisel 1850 pärast keisriga ringsõitu viibis Huuksi mõisas, mis oli tollal tema käes rendil. 1854 osales Viinis keiser Franz Josephi abiellumispidustustel. Samal aastal käis Preisi piiril kuningas Friedrich Wilhelmi tervitamas. Kindraladjutantina vahetas tihti elukohti ja jäi Peterburi kuni elu lõpuni. Moritz täitis mitmesuguseid sõjalisi ja diplomaatilisi ülesandeid Austrias, kuid ka Preisi kuninga, Veimari suurhertsogi, Hesseni Altenburgi ja Saksimaa kuninga teenistuses.

Moritz suri vallalisena 24. detsembril 1877 (5. jaanuaril 1878) Peterburis kell 11 õhtul 81. eluaastal. Kirst põrmuga toodi Eestisse ja sängitati Müllersfeldi. Kodune ärasaatmistalitlus toimus rohkearvulise perekonna kogunemisel 23. mail 1878.

4 Julie Magdalena, snd 5. septembril 1799. Abiellus parun Ernst von Maydelliga Aaspere (Kattentack) mõisast Virumaast. Suri mais 1878.

5 Otto Magnus, snd 26. juunil 1801. Maanõunik (Landrat) ja Vene keiserlik kammerhärra. Tema elukäigust täpsemalt edaspidi, vt Otto Magnus von Grünewaldt. Suri 6. oktoobril 1890 Tallinnas. Otto Magnuse poeg Otto on kirja pannud nelja venna (Johanni, Moritza, Otto Magnuse ja Alexanderi) elukäigu ja mälestused raamatus Vier Söhne eines Hauses.

6 Elisabeth Amalie Margareta (hüüdnimi Betsy), snd 26. juulil 1803. Abiellus Ernst von Heynitziga Saksimaa kuningriigist. Suri Dresdenis 1855.

7 Alexander Georg, snd 17. aprillil 1805. Eestimaa maanõunik (Landrat), Esna mõisa omanik. Osales aktiivsel Ataste seminari rajamisel. Suri maanõunikuna 9. novembril 1886 Tallinnas.

Otto Magnuse poja Otto poeg Otto on oma mälestuses tähendanud, et vanavanaisa oli igale pojale kindlustanud väikese kapitali õppimise ja reisimise tarvis, nii võisid nad maailma näinud meestena koju tagasi tulla. (Kinderheitsparadies lk 102–104)

Kaheksa lapse isa Johann Georg suri maanõunikuna 27. septembril 1817 Tallinnas. Tema puusärk paigutati Tallinna Mõigu kalmistu kabelisse, tõenäoliselt kavatsusega ta hiljem perekonnakalmistule Müllersfeldi tuua. Miks seda siis ei tehtud, pole täpselt teada, ehk oli põhjuseks see, et poeg Johann viibis Saksamaal ja naasis alles veidi üle aasta pärast isa surma, Moritz oli tollal väeosaga Prantsusmaal ning Otto Magnus ja Alexander olid alles väikesed selliste toimingute läbiviimiseks. Mõigu kabeli seinal olnud hiljem surnu nimega plaati küll nähtud, kuid puusärk olnud suure arvu teiste sarnaste hulgas ja all, õiget kirstu pole suudetud enam kindlaks teha. Perekonna soov oma isa ja vanaisa perekonna matmispaika naise Anna Christina kõrvale sängitada jäigi ellu viimata.

Johann (Iwan) Engelbrecht von Grünewaldt kirjeldas 1859. aastal olusid Koigi mõisas isa Johann Georgi eluajal:

„Juba aastatel 1806–1812 ehitati aia poole kaks tiiba juurde ja muudeti maja sisemust. Isa oli alati juurdeehitusi hädavajalikuks pidanud, kuid sunnitud paremaid aegu ootama jääma. Võimalus tuli alles siis, kui ta Assiku (Päinurme) mõisa proua von Derfeldeni käest 6000 bankorubla (= 1728 hõberubla) eest rendile võttis. Rendiraha oli naeruväärselt madal. Pärast seda on minu vend Otto Magnus, hilisem Koigi omanik uuesti ehitustöid teinud ja vana elumaja oma valgekslubjatud seintega oli kui mitte elegantselt, siis ikkagi mugavalt möbleeritud. Võrreldes minu lapsepõlveaastaid praegusega, ei saa jätta imestust avaldamata, kui lihtne ja vähenõudlik oli vanem generatsioon. Minu lapsepõlves [1800ndate alguskümnendil] olid mõisas ainult elumaja, tall ja kivist ait, ning viimase ehitusena veiselaut, mis ehitati kõrgele kivist vundamendile. Õuel ja ümbruses ei olnud ühtki puud ega põõsast. Aia rajas Põltsamaa aednik Hut. Sellest ajast on säilinud veel kaseallee kivist häärberi taga. Mullaküngas maja taga asuvate tiikide kaevamisest on nüüd kadunud. Sellel künkal kuulati ilusatel suveõhtutel muusikante, nagu hiljem räägiti. Mõisast kagus oli maantee, Ubakalu küla ja kõrts. Sealne kõrtsimees oli väga tuntud vanade eesti rahvalaulude laulmise poolest. Kõrts põles 1840. aastatel ühel uusaastapäeval ja seda uuesti üles ei ehitatud. Ubakalu küla talud asustati umbes samal perioodil ümber Sõrandu ja Sigapusma külade maadele ning Ubakalu küla nime ei eksisteeri enam. Varasema kõrtsi juurest jooksis Ubakalu silla alt läbi soine jõeke, mille kallastel kasvasid metsistunud leedripõõsad.

Majapidamine ja kogu majasisustus oli lihtne. Minu isa ei olnud rikas mees, kuigi hiljem tema suutlikkus paranes. Koigi mõis nägi tollal välja nagu suur osa teisi, meist rikkamaid mõisu. Ei ühtki mahagonist mööblitükki, tapeeti, lühtrit, ühtki värvitud põrandat, rääkimata parketist. Juhtum minu lapsepõlvest näitab, kui vähe maja hooldamisest hooliti. Minu isa oli suur hobustearmastaja, kes sageli hobuseid müüs ja ja vahetas. Kui ta kord haige oli ja toast välja ei saanud, laskis ta hobuse tuppa tuua, et seda naabrile näidata ja kaupa teha. Põrandad ja mööbel olid sellele ajajärgule vastavad. Toidunõudena kasutati tinast taldrikuid ja vaagnaid.

Minu lapsepõlves, umbes 50 või enam aastat tagasi pidi majapidamine olema tõhus ja kokkuhoidlik, et sularaha väljaandmist kokku hoida. Lina, kanep, vill ja nahad olid peamisteks toodeteks.

Perekonna juurdekasv tegi peagi õpetaja võtmise hädavajalikuks. Esimene õpetaja tuli 1804. aastal, siis algas meil kodune õpetus ja lugema õppimine. Viimane meie paljude õpetajate seas oli härra Justus Mickwits, kes viibis Koigis 1807 kuni 1811. Ta valmistas ette kaks vanemat venda Tallinna Toomkooli madalamasse klassi astumiseks. Vene keeles olime väga mahajäänud, kreeka keelt polnud me üldse õppinud, ladina keeles olin nõrk ja nii jäigi. Ajal, mil härra Mickwits meie juures elas, oli ka majarahvas arvukas. Meie, seitse last, siis ema abiline suure majapidamise tarvis, peale selle veel muusikaõpetaja, härra Popen. Ta õpetas mind ja mu venda Moritzit flööti puhuma. Lisaks oli tal kohustus kodukapelli jaoks välja õpetada muusikuid ja neid siis juhendada. Algul oli moosekante ainult kolm. Toapoiss Gustav puhus esimest klarnetit, koerapoiss Juhan teist ja tisler Ado fagotti. Hiljem tulid juurde veel kaks sarvepuhujat, kutsar Joosep ja väike Jüri. Selline kodukapell oli tookord moes ja teistes jõukamates kodudes tugevas koosseisus, seal olid moosekandid ainult pillimängu jaoks, Koigis harrastati seda muude tööde kõrvalt. Kapelli ülesandeks oli perekonnale ja külalistele mängida. Suvel ilusate ilmadega toimus kontsert väljas. Mängiti sonaate, sümfooniaid ja mitmesuguseid muusikapalasid, mida kapellmeister oli välja valinud ja seadnud. Peaasjalikult mängiti tantsumuusikat. Lasterikkas perekonnas ja külalislahkes kodus, kus sõjaväelasi erilise tähelepanuga koheldi ja kus muusika kättesaadav oli, pidi loomulikult palju tantsitama. Naabermõisatest külalisi oli mõlemast soost, koos hapra pastoriprouaga, kes oli noor ja kena.

Kui mõned pojad vanematekodust lahkusid, üks õde ja kasuõde abiellusid, muutus ka isamaja teiseks, vaibusid muusikahelid. Muusikud pidid loobuma mängimisest ja asuma tõsise töö juurde. I klarnetist sai metsavaht, II klarnetist mölder, esimene sarv jäi talli, teine sarv tubastele töödele. Fagotimängija kadus ühel ilusal päeval ega andnud end enam silma alla. Mulle on Koigi kodukapell ilusaks noorusmälestuseks jäänud.

Üheks iseärasuseks vanematekodus oli, et seal üldse raamatuid ei olnud ja et ülepea vähe loeti. Ma mäletan, et olen näinud ainult Zollkoferi jutluseraamatut (Zollkofers Predigten) ja Kotzebue raamatut „Das merkwürdigste jahr meines Lebens“ (Tähelepanuväärne aasta minu elus). Majas ei puudunud ka piibel, kuid nähtav ja kuuldav see polnud. Minu esimene lugemisraamat oli puulõigetega Hübneri piiblilugu. Ma lugesin seda ema juures ja mäletan väga hästi pisaraid, mida ema kannatuslugude juures valas. Hiljem lugesin Campe raamatut „Kinderfreund“ (Laste sõber).

Pean sügava kahetsusega tunnistama, et ma oma isa õigupoolest vähe tundsin. Ma ei mäleta, et ta meiega oleks õpetlikult või usalduslikult vestelnud, kuigi ma ometi kaks üliõpilasaastat temaga koos elasin. Seda enam pani ta poegadele pigem naljataval ja nöökaval viisil igasuguseid hüüdnimesid. Kui ta sõpradega kohtus, oli ta eriti jutukas ja heatujuline. Mõnikord tegi ta ka sarkastilisi nalju. Kodus oli ta enamasti sõbralik ja heatujuline, tegeledes koduste ja ametiasjadega. Kergesti rikkus ta tuju, kui tolleaegsed mõisnikud sageli virisesid või kaebasid oma lõikuse, tööliste ja õnnetuste üle, mis neid olid tabanud, või ilmastiku ehk muude asjade pärast. Ta oli ülepea pessimist, kõiki sündmusi ennustas ta alati halvemana, ise seejuures seda mitte eriti uskudes. Viimane oli küll pigem harjumus kui iseloomujoon.

Kutsumuselt oli isa põllumees, nagu iga mõisaomanik sel ajal. Sageli naerdi ja pilgati ristikheina ja kartulikasvatuse üle. Mõisahärra juhtis põllupidamist oma südametunnistuse järgi vanal harjunud viisil. Raamatupidamine oli veel vähe tarvitusel, pügalapulk oli põhiline arvestusvahend. Produktide väljaandmine, samuti mõisakassa pidamine oli mõisahärra asi.

Mulle on minu isast jäänud mulje kui õiglasest ja mitte rangest või valjust härrast, kuigi tema rihmnuut vahetevahel leidis ikka kasutust. See instrument jäi 1816. aasta talurahvaseadusega kasutuselt ära, seadus võttis mõisahärralt karistusõiguse. Nuut koosnes mitmest kokku põimitud rihmast, olles väikese sõrme paksune, 3 sõrme lai ja 2 küünart pikk, käepidemele kinnitatud. Koigi nuut rippus väikese rohelise raamaturiiuli juures Zollkoferi jutluseraamatu ja Kotzebue raamatu kõrval.

Tähtsamad kui põllumajandus – ja ka huvitavamad – olid isa mitmesugused riigiametid. Neid pidas iga mõisas elav Eestimaa aadlimees. Isa oli kohtunik (Ordnungsgerichter), siis Viru-Järva meeskohtunik (Mannrichter) ja lõpuks maanõunik (Landrat), arvatavasti aastal 1813.

Kõikidesse ametitesse suhtus ta suure agaruse ja kohusetundega. Ta võttis elavalt osa Maapäeva istungitest ja muretses veel hiljem, kui rüütelkonnahoonest koju tuli, suure elevusega nendesamade asjade pärast.

Et minu isale hobused meeldisid, olen juba märkinud, aga ta armastas ka jahil käia ning pidas hurdakoeri. Sügiseti oli ta usin jahilkäija, kuid enamasti üksi, sest naabermõisate omanikud polnud jahimehed. Major Kurselliga Sargverest ta ei sobinud. Tõelisi jahiseltskondi Koiki ei kogunenud, võib-olla seepärast, et tookord Koigis häid jahialasid ei olnud. Isa tuli jahikäigult tagasi enamasti tühise saagiga, haruldased polnud ka juhud, mil ta tuli metsast üldse tühjade kätega, siis oli ta pahur.

Minu noorusajal oli kaardimäng mitte hädavajalik, vaid peaaegu taunitav ajaviidemoodus, mitte nagu nüüdsel ajal linnas ja ka maal on kombeks. Ma olen oma isa väga harva kaarte mängimas näinud.

Isast on jäänud mulje kui ühest väga lojaalsest patrioodist nii Eestimaale kui ka Venemaale. Ka oli ta täiesti eriline soldatite sõber. Mitte halvemaks ei pea ma tema rüütellikku meelt. Ajal, mil ta oli juba vanem mees ja pereisa, juhtus kord kirikuõpetaja valimisel vastasseis, ning isa kutsus vastased mõõgavõitlusele. Need kolm vastast olid erumajorid nagu isagi: von Kursell Sargverest, Düker Põhjakalt ja von Engelhardt Viisust.

Iseloomulik oli isa tõearmastus. Vale oli tema jaoks põlastusväärne. Ta hoolitses sageli, et valetajatele saaks tähelepanu juhitud ja nende eest hoiatatud. Tõearmastus on omadus, mille poolest kõik meie sugukonna liikmed veel tänagi silma paistavad.

20. juulil 1815 sõitsin õppima välismaale ülikooli. Lahkudes isakodust ja kodumaalt ei teadnud, et isa enam ei näe. Isa oli siis 52-aastane. Aasta pärast ta haigestus. Ema ja teised pereliikmed olid mõnda aega Tallinnas, et arstide ligi olla. Arstid olid isal diagnoosinud kopsumädaniku (Lungengeschwüre). Mina õppisin Heidelbergis ega aimanud midagi, kui mulle äkki teatati, et isa on 27. septembril 1817 surnud. Kui ma 1818./1819. aasta talvel tagasi tulin, oli ta juba aasta ja kolm kuud surnud.

Ema elas peaaegu 25 aastat kauem kui isa. Täpselt ja asjalikult juhtis ema majakondlasi ja majapidamist ning talupojad pidasid temast väga lugu. Isiklikult revideeris ta keldrit, sahvriruume ja loomalautu, isegi talvel. Tegevuseta ei nähtud teda kunagi, jõudeolekut ta ei sallinud. Nooremad vennad õppisid näiteks enne tõsisemate õpingute algust käsitööd tegema. Alaline tegutsemine on ka mulle harjumuseks saanud. Kõige tähtsamad olid emale lapsed. Neid oli tal kokku seitse. Vanemad lapsed said rangema kasvatuse kui nooremad. Talvel sõitis ema ise väikese kerge ühehobusesaaniga. Sageli nägin teda meeste viisi ratsutamas. Varsti pärast päranduse jagamist 1823. aastal enne minu venna Otto tagasipöördumist välismaalt lahkus ema kahe vallalise tütrega Tartusse. Järgnenud aastatel reisis ta kahel korral Saksamaale. Seal tutvus minu noorem õde Betsy oma tulevase mehe Ernst von Haynitziga. Nende pulmad peeti 1837. aastal Huuksis. Teise reisi tegi ema mõni aasta hiljem minu vanema õe Helenega, kes oli haiglane ja jäi Saksamaale. Ema tuli tagasi ja andis Tartus asuva maja ära ning suundus Liivimaale Maydelli-nimelise sugulase juurde Võnnu lähedale. Seal elas ema kuni surmani 1842. aastal. “

Poja Moritz Reinholdi mälestused:

„Ma mäletan, kui meeleldi isa sõjaväelasi vastu võttis. Teda huvitas väga, mis toimus Venemaal. Ta tundis kurvastust, et prantslaste vastu olid paljud lahingud kaotatud. Eriti rõõmustas teda, kui parimad sõpradest said autasusid.

Koigi Grünewaldtid olid väga lugupeetud kogu maal. Pereliikmed olid usklikud ja jumalakartliku meelega sel ajal. Pühapäeviti loeti laste juuresolekul jutlus, mis esimestel aastatel ka söögipalve sisaldas. Kasvatus oli valju nii lastele kui teenijatele. Vanemlikke ülesandeid täideti suure kohusetundega, järelevalve laste järele toimus nii päeval kui ka öösel. Hoolduse all olid nii hing kui ka keha. Maja hing oli ema. Aasta-aastalt sai jumal ja lunastaja talle üha omasemaks, seetõttu vähenesid nõuded teistele ja varasem rangus. Hilisemas eas oli ta õrn ja leebe kõigi vastu. Isa jättis kasvatusküsimused täiesti ema hooleks. Isa näis sageli külm ja osavõtmatu, oli aga täielikult range õigluse ja tõe armastaja, ning kohusetruu. Ta oli maal ja majas nagu oma ametiski meeskohtunik ja maanõunik – armastatud ja austatud.“

Otto Magnus von Grünewaldt (1801–1890)

Otto Magnus oli Johann Georgi kolmas poeg ja Koigi mõisa pärija, snd 26. juunil 1801 Koigis, srn 6. oktoobril 1890 Tallinnas. Otto Magnus sai hariduse Tallinna Toomkoolis, Peterburi 3. Gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis, lisaks veel Bonnis ja Pariisis, ning võttis kreisisaadikuna osa 1840. aastatel agraarreformi väljatöötamisest. Maanõunik 1857. aastast. Saatis aastatel 1843 ja 1845 suurvürstinna Helenet välisreisidel. Keiserlik kammerhärra, Keiserliku Liivimaa Ökonoomilise Sotsioteedi auliige. Eestimaal Koigi ja Prandi, Liivimaal Laimetsa mõisa omanik.

Otto Magnus abiellus esimest korda 29. mail 1825 paruness Matilde Ottilia Helene Antoinette von Wolffiga (26.09.1802–19.02.1860). Matilde isa oli parun Adam Gottlieb Ludwig von Wolff, ema Margaretha neiupõlvenimi oli von Fallois.

I abielust sündinud lapsed:

1. Johann Georg Gottlieb Gerhard, sündis 15.03.1826 Drobbuschis Liivimaal, suri 22.04/04.05 1869 Stuttgardis. Poisikesena kutsuti Bogdaniks.

2. Johann Georg Moritz, sündis 21.03.1827 Koigis, suri 21.09.1873 Madeiral. Õppis Tartu Ülikoolis zooloogiat 1845–1847, jätkas õpinguid Freiburgis, Leipzigis, Pariisis, Berliinis. Sai Tartus 1855 aastal kraadi Dr phil.cand zool. Osales teaduslikul uurimisreisil Siberisse 1852–1857. Oli Liivimaa Rüütelkonna sekretär 1862.

3. Johann Georg Otto, sündis 30.03.? Koigis, suri 08.05.1910 Tallinnas. Õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust aastatel 1848–1852. Meditsiinidoktori kraadi sai Berliinis aastal 1853, hiljem täiendas teadmisi Prahas, Viinis, ja Pariisis. Oli Krimmi sõja ajal sõjaväearst Helsingis. 1857–1890 oli praktiseeriv arst Peterburis, sealse arstide seltsi president 1865, hiljem auliige. Riiginõunik. Aastal 1900 avaldas Leipzigis raamatu Vier Söhne eines Hauses. Tema poeg Otto Moritz v Grünewaldt kirjutas omakorda mälestusteraamatud Studentenzeit (1927) ja Kinderheitsparadies und Domschule (1928).

4. Johann Georg Alexander (Axel), sündis 19.05.1832 Koigis. Õppis Tartus ökonoomikat, Cand 1856. Distriktidirektor Aadlike Liivimaa Krediitpangas 1876-1890 ja nõunik ülemdirektsioonis 1890-1897. Abiellus 8. juunil 1858 Sophie Margarethaga (Margot, snd von Anrep 01.11.1837 Löwe mõisas, isa Robert von Anrep, ema Jeanette von Sievers). Nende tütar Jeanette Mathilde Elisabeth (Lisbet) sündis 29.07.1864 Aa mõisas ning abiellus hiljem (24.02.1894) Koigis isa vennapoja Otto Johann Werneriga.

5. Nikolaus 1833–1852, suri junkruna.

6. Johann Georg Ernst, snd 30.03.1835 Koigis, srn 10.03.1901 Koigis. Võttis mõisamajanduse juhtimise isalt üle. Johann Georg Ernsti elust põhjalikum ülevaade vt Johann Georg Ernst von Grünewaldt.

7. Johann (Iwan) Paul, snd 20.10.1836, srn 22.01.1870. Kornet ulaanide rügemendis 1855, läks tervislikel põhjustel armeest erru.

8. Anna Margaretha, snd 01.06.1840 Koigis, srn 13.09.1841 Koigis.

9. Johann Georg Rudolf, snd 27.07.1842 Koigis, srn 18.12.1882 Suvalki kubermangus. Õppis Tartu ülikoolis õigusteadust, cand jur 1873.

 

Otto Magnus abiellus teist korda viis aastat pärast esimese naise surma Londonis 1865. aastal Julie Marie Rositteriga (snd 5/17.03.1826 Chicagos, srn 21.02.1897 Tallinnas, isa Newton Rositter).

Otto Magnus päris niisiis 1823. aastal Koigi mõisa ja ostis hiljem ära ka vend Moritzale jäänud Laimetsa mõisa. Esna mõis läks vend Alexanderile.

Otto Magnuse poja Otto poeg Otto on oma vanaisa tegevust mõisamajanduse ümberkorraldamisel iseloomustanud nii:

„Vanaisa oli silmapaistev põllumees. Päranduse jagamisel oli umbes sada aastat perekonna omandis olnud Koigi mõis loosi läbi temale langenud. Koigis tahtis Otto Magnus ulatuslikult rakendada Saksamaal õpitut. Ta tahtis muuta Koigi mustermõisaks, rajas kultuurrohumaid ja kuivendas suured maatükid, mis enne oli õõtsuv soo, kust inimene vaevalt läbi pääses.

Koostöös tolleaegse maanõuniku E von Fock-Saggadi ja härra von Hueckiga asutas Otto Magnus Eestimaa Põllumajanduse Ühingu, mille president ta oli aastatel 1839–1849. Ta oli üks esimestest, kes tahtis teoorjusliku töö asendada modernse „sulastemajandusega“. Uus suund tõi kaasa suuri kulutusi ja eeldas muutusi mõtlemises – palgatöölistele vajati kortereid ja tööloomadele ulualust, oli vaja palju moodsaid põllutööriistu osta. Koigi näitele järgnesid peagi ka teised mõisad.  

Vanaisa teedrajav tegevus ei seisnenud mitte üksnes Saksamaalt toodud valitsejas, lambakasvatuses ja meiereis. Ta pidas vajalikuks ka eestlastets töölisi ja käsitöölisi omal kulul Saksamaale saata, kus nad pikka aega suurtes mõisates õppimise eesmärgil töötasid. Nii oli Koigi mõisa valitseja mõnda aega õppimas minu onu Georgi juures Pommeris. Otto Magnus toibutas Koigis ka lambakasvatust. 1833. aastal käis ta koos Ernst von Sieversiga Pommeris meriinolambaid ostmas.

Vanaisa andis põllumajandusliku tegevuse võrdlemisi vara üle teistele. Tema kui anderikas ja haritud mees sai kutse saata suurvürstinna Helenet ja tema tütart kui reisimarssal ja kammerhärra. Selles auväärses seltskonnas reisis ta 1843 ja 1845 läbi suure osa Euroopast ja kohtus paljude tähtsate isikutega.“

1834. aastal ostis Otto Magnus Prandi mõisa. 1840. aasta paiku likvideeris ta Prandi küla, asustades sealsed talupojad Veskiarru, Sõrandusse ja Sigapusmasse. Selleks ajaks olid nendes Koigi mõisale kuulunud külades maade kruntiajamine juba toimunud. 1841. aastal sai sama saatuse osaliseks ka Ubakalu küla, mille nimi kadus pärast maade mõisastamist üldse käibelt.

Kuid Otto Magnuse suhtumine talupoegadesse polnud siiski üdini positiivne, suurt vastuseisu avaldas ta talupoegade liikmisvabaduse kehtestamisele, mida soodustas 1816. aasta talurahvaseadus. Küll mõistis Otto Magnus, et talupoegade elukohast lahkumise põhjuseks olid kehvad haridusolud. Seepärast algatas ta koos vendadega Atastesse külakooliõpetajate seminari asutamise.

Kuid suhtumine talupoegade kodukohast lahkumisse oli väidetavalt pigem negatiivne. Juhan Kahki 1978. aastal ilmunud teoses „Murrangulised neljakümnendad“ lk 72 võib leida järgmise vihje:

„Eestimaa rüütelkonna maapäeval 14. veebruaril 1839 palus sõna ja esines pikema kõnega Koigi mõisa omanik Otto Magnus von Grünewaldt, keda baltisaksa historiograafia on püüdnud esile tõsta põllumajanduse ratsionaliseerija ja uuendajana, kuid kes mõisa põldude laiendamiseks hoolimatult hävitas mõisa läheduses asuvaid talusid. Maapäeva protokollis on vastava alajaotuse pealkirjaks märgitud, et Grünewaldti sõnavõtt oli pühendatud talurahvakogukonna tugevdamisele ja koormiste normeerimisele, kuid tegelikult kõneles ta hoopis muust. Kogu Grünewaldti kõne on raevukas kallaletung talupoegadele 1816. aasta seadusega antud õigusele vahetada elukohta. Grünewaldt tunnistas pateetiliselt, et kõik kubermangus toodetud väärtused on talupoegade kätetöö, ent maalis sünge pildi ohust, mis peituvat talupoegade liikumisvabaduses, see õõnestavat kõik seniste jõupingutustega saavutatu. Talupojad jagunevad Grünewaldti järgi kahte liiki – ühelt poolt vana pärisorjuse ajal üles kasvanud ja sellega rahulolev generatsioon, kelle õlul püsivat heaolu, ja teiselt poolt noor generatsioon, kes ainult hulkuda ja loodud väärtusi raisata oskab ning pole enam kiindunud kodukoldesse. Oma esinemise lõpetas Grünewaldt üleskutsega astuda vastu lähenevale katastroofile ja keelata talupoegadel oma kodukohast lahkumise.“ Kahki kirjutist lugedes ei maksa unustada, et raamat on kirjutatud 1978. aastal, mil teadagi valitses nõukogudelaste üldine negatiivne suhtumine baltisakslastesse, sageli tagamaid teadmata. Mõisa põldude laiendamiseks „hoolimatult talusid hävitanud“ mõisnik tagas kõigile talupoegadele ulualuse teistes külades, mitte ei tõstnud neid lageda taeva alla, pealegi kuulusid tol ajal talukohad mõisale ning talupojad olid nn „liikuv kapital“. Ja küllap pani talurahvaseaduses lahkelt lubatud liikumisvabadus tõepoolest muretsema mõisnikku, kes töölisi oma raha eest Saksamaale väljaõppele saatis.

Laimetsa mõisas mindi teorendilt raharendile üle 1842. aastal, Koigis ja Prandis 1846. aastal. (Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide).

Mõisamajanduse arendamise seisukohalt tegi Otto Magnus von Grünewaldt tõesti palju. Prandi ja Ubakalu küla likvideerimine võimaldas mõisal kasutada soodsama liigendusega põllumassiive. Põlde suurendati ka endiste metsaalade arvel. Veel 19. sajandi algul oli Koigi Arus haavasegamets. 1906. aastal sündinud Hugo Kivilo (Stein) rääkis 1965. aastal Karl Kranichile, et Kivilo vanavanaisa Ants olnud Arus metsavahiks. Pärast sealse metsa mahavõtmist toodud metsavaht Villemile, seal sündinud 1837. aastal tal poeg, Hugo Kivilo vanaisa. Järelikult pidi metsa mahavõtmine toimuma varsti pärast Otto Magnuse mõisaomanikuks saamist. Teine ala, mis põlluks hariti, asus Prandi kõrtsi taga ja ulatus Tallinna-Tartu maanteest praeguse lennuväljani. 1828. aastal on see ala Prandi mõisa kaardil märgitud võsa ja metsana, kus ainult päris maantee ääres mõned ülesharitud põllulapid. 1862. aasta kaardil on kogu ala juba põllumaana kasutusel.

Otto Magnus teostas Koigi majapidamise aladel ulatuslikke melioratsioonitöid. Ta kuivendas nn Kotkasoo põllu, mis kohalike pärimuste kohaselt polnud varestki kandnud. See ala asub endise Raja kõrtsi (asus Koigi ja Hermani piiril) ja Neeva kanali vahel, kahel pool praegust Tallinna-Tartu maanteed. Arvatavasti on samal ajal hagudrenaažiga kuivendatud ka Saareluht Neeva kanali ja Laimetsa tee vahel.

Otto Magnus oli üks teerajajaid ka mitmevälja külvikorra sisseseadmisel. Suurejooneline katsetaja meriinolammaste kasvatamisel, üks esimesi kultuurrohumaade rajajaid ja piimamajanduse sisseseadjaid. Mõisas kasvatati äärširi lüpsikarja ning 1840. aastast oli mõisas taas au sees ka hobusekasvatus.

Johann Georg Ernst von Grünewaldt (30.03.1835-10.03.1901)

Otto Magnuse järel võttis Koigi mõisamajanduse juhtimise üle tema poeg Johann Georg Ernst, kes oli pärast Toomkooli lõpetamist suurvürst Konstantin Nikolajevitši husaarirügemendis leitnant 1853–1858. Kreisisaadik 1882, maanõunik 1889, rüütelkonna peamees 1892, Eestimaa Põllumajandusliku Ühingu esimees 1886–1893, auliige Liivimaa Keiserlikus Ökonoomilises Sotsieteedis. Eestimaal Koigi ja Prandi ning Liivimaal Laimetsa mõisa omanik. Abiellus 3. märtsil 1862 Julie Elisabethiga (Elsbeth), kelle isa oli Esna mõisa omanik ja Ernsti isa vend Alexander von Grünewaldt (1805–1886). Elsbethi ema oli paruness Pauline Ungern-Sternberg.

Johann Georg Ernsti ja Elsbeth von Grünewaldtide lapsed olid:

1. Alexander Moritz Arwed, snd 10.06.1863 Koigis, srn 18.09/01.10 1910 Maini-äärses Frankfurdis. Õppis Tartu Ülikoolis 1881–1888, hiljem kunstiajalugu Berliinis, Dresdenis ja Viinis 1894–1895. Eestimaa rüütelkonna nooremsekretär 1899.

2. Otto Johann Werner, snd 22.06.1866 Koigis, võttis pärast isa Koigi mõisamajanduse juhtimise üle. Lähemalt tema elukäigu kohta vt Otto Johann Werner von Grünewaldt.

3. Georg August Arthur, snd 15.09.1868 Koigis, srn 17.11.1929 Tallinnas. Õppis Kollmanni eragümnaasiumis, hiljem Tartu Ülikoolis õigusteadust ja agronoomiat 1886–1889. Reservlipnik. Kreisisaadik Virumaalt. 1897. aastast Triigi (Ottenküll) mõisa omanik. Abiellus 20.02/08.03.1898 Neuhausenis (Mark Brandenburg) Marie Anette von Heynitziga (snd 1872).

4. Pauline Mathilde Bertha, snd 28.12.1870 Koigis, srn 23.03.1874 Koigis.

5. Theodor Johann Moritz, snd 19.11.1873 Koigis, srn 08.04.1964 Roomas. Oli Saksamaal näitleja. Abiellus 30.09.1912 Peterburis Olga Sophie von Molasiga (snd 22.12.1882 Tallinnas).

 

Isa Otto Magnuse mõisa juhtimisest tagasitõmbumise järel sai Johann Georg Ernstist Koigi mõisamajanduse juht. Isa eluajal olid mõisaalad poja käes rendil, hiljem, pärast isa surma 1890 sai temast omanik. Kindlat piirjoont tema ja isa tegemiste vahele mõisas pole võimalik tõmmata, arvatavasti tehti tööd siiski üldiseid eesmärke järgides. Eesti biograafilise leksikoni järgi peeti Georg Ernsti põllumajanduslikku tegevust edukaks. Märgitakse, et tema mustermajapidamistena tuntud mõisates olid heal järjel veise-, meriinolammaste ja hobusekasvatus.

Georg Ernst oli Eestimaa Põllumajandusliku Ühingu esimees aastatel 1886–1893, mil asutati meiereiühing ning piimandus hakkas Eestimaal jõudsasti arenema. Seati ametisse meiereiinstruktorid, korraldati piimasaaduste väljavedu ning nuumloomade eksporti Inglismaale. Tõuaretuseks importis ühing tõuloomi.

Esimesed talude päriseksmüümised toimusid tema isa eluajal 1880. aastate algul. Georg ei saanud kuigi kaua iseseisev mõisaomanik olla, sest suri 1901. aastal.

Otto Johann Werner von Grünewaldt (1866–1932)

Isa järel sai 1902. aastal Koigi, Prandi ja Laimetsa mõisate omanikuks Werner. Ta õppis Kollmanni eragümnaasiumis Tartus, seejärel poliitökonoomiat Tartu Ülikoolis 1886–1890. Reservlipnik. Abiellus 24. veebruaril 1894 Riias Jeanette Mathilde Elisabeth (Lisbeth) von Grünewaldtiga, kes oli Werneri isa venna Johann Georg Alexanderi (Axeli) tütar (snd 1864). Sellest abielust sündinud lapsed:

1. Elsbeth Margot Erika, snd 03.12.1894 Tallinnas, abiellus Riias 18.12.1919 pastor Maximilian Bielensteiniga. 1936. aastast kirikliku filmibüroo direktor Stockholmis, suri 1959.

2. Margot Elsbeth, snd 13.06.1896 Laimetsas, srn 18.10.1971 Hannoveris. Abiellus Tallinnas 13.07.1922 parun Woldemar von Stackelbergiga.

3. Hans Jürgen, snd 13.05.1898 Laimetsas, srn Posenis 20.01.1945. Oli diplomeeritud põllumees, abiellus Stockholmis 20.06.1937 Margaretha von Samson-Himmelstjernaga (snd 01.10.1912, srn 31.08.1966 Stockholmis), lapsed Erik (snd Stettinis 16.09.1938, insener, abiellus 02.07.1967 Ebba Freiin von Printziga, tütar Jeanette Kordula Margareta snd Stockholmis 22.07.1968) ja Arved (snd Stettinis 11.09.1939, insener, purjetöökodade omanik; abiellus 01.10.1966 Eva Johansoniga, snd 16.08.1942; tütred Marie, snd Stockholmis 02.05.1967, ja Ann, snd Stockholmis 10.06.1970)

4. Arved Walter Alexander (Axel), snd 17.09.1902 Koigis, väidetavalt surnud õnnetusjuhtumi tagajärjel.

Werneri töid ja tegemisi mäletasid vanemad inimesed, keda Kranich 1960ndate keskpaiku küsitles. Mäletati, et lambakasvatusele pandi suurt rõhku ja neid olnud nii Koigi kui ka Prandi mõisas tuhandeid. Mõisa piirides olevatest kolmest kaevatud tiigist kahte kasutatud lammaste pesemiseks enne pügamist. Ühes pesti, teises loputati ja kolmas suurem tiik olnud kaevatud lastele talviseks liuväljaks. Pärast pesu saadetud lambad ristikheinasöödile kuivama, põld asunud teohoonetest kagus. Teed kasteti, et märjad lambad uuesti tolmuseks ei saaks. Vahel kuivanud lambad ka mõisa kõrval koplis.


(Lambakasvatuse kõrget taset tõendab ka EAA f. 1185, n. 1, s. 769, l. 78 Eestimaa Põllumajanduse Seltsi sekretäri kiri LÜÖSi sekretärile 9. juulist 1909: Grünewaldtid on jäänud truuks juba 19. sajandi teisel veerandil alustatud suunale, ehkki 20. sajandi alguses oli lambakasvatusel üldiselt väike roll: Esna mõisa omanik, maanõunik Walter Alexander von Grünewaldt ja Koigi omanik Werner von Grünewaldt kuuluvad Põhja-Eesti suurimate lambakasvatajate hulka.)

1910. aasta paiku võttis Werner mõisas ette ulatusliku põldude kuivendamise savitorudest drenaažiga. Kuivendati Ubakalu sillast ülespoole Tiugu oja äärde jäävaid alasid, samuti Neeva kanaliga külgnevaid põlde. Drenaaž oli nii kvaliteetne, et kui kolhoosiajal 1970ndatel suudmed taastati, hakkas see uuesti töötama. Drenaaži tööjoonised asuvad Tartus Eesti Ajalooarhiivis.

1902. aastal sündinud Aleksander Pung mäletas, et Neeva kanali süvendamine toimunud samuti 1910. aasta paiku. Tööd teinud saarlased, kes majutati viinavabriku otsas asuvasse pesuköögi hoonesse pargi ja viinavabriku vahel. Tööd tehtud puulabidatega, mille esiserv olnud plekiga üle löödud.

Werneri ajal toimus ka mõisahäärberi ümberehitus. Hoone keskele ehitati teine korrus.

Nüüdseks manalateele läinud Emilie Siska (neiupõlves Luisk) on meenutanud:

„Werneril oli neli last,Erika, Elsbeth, Hans ja Axel. Elsbeth oli rohkem proua moodi, Erika oli aga nagu talulaps ja mängis moonakate lastega. Axel oli elava iseloomuga, Hans vaiksem. Lastelt nõuti korda. Lastel oli söögikell: kui kõlas esimene kell – käsi pesema, kui teine – sööma. Kes hilines, jäi söömata. Vanemad ei keelanud lastel moonakate lastega mängida. Nad käisid jaanitulel, kiige all ja tiikide ääres mängumajas. Lapsed läksid hiljem Saksamaale õppima.

Mõisaproua Lisbeth nõudis puhtust ja korda. Oma lapsed kasvatas ta ise ega võtnud lapsehoidjat. Ka söögi valmistas ta lastele ise. Proua armastas väga käsitööd ja isegi jõululaupäeval, kui kogu pere oli kuuse ümber, tegi ta ikka väikest käsitööd. Ta õmbles endale ja lastele riided, heegeldas ja kudus.

Mõisahärra Werner oli mõisas majanduselu juhtijaks. Moonakate palk tuli tal alati välja maksta ja seepärast elasid nad küllalt tagasihoidlikult. Näiteks söögilauas oli igaühel oma väike võitükk. Härra oma oli veidi suurem, sest ta oli maohaige. Riides käidi tagasihoidlikult ja härra nõudis seda ka oma lastelt. Kui laps sai suuremaks, anti talle peenraha, millega ta pidi õppima välja tulema. Mõisas ei olnud peksmisi ning härra ei sallinud palumist ja kummardamist, vaid nõudis töötegemist. Kes jäi vanaks, seda pidas mõis ülal. Lõi näiteks pikne moonakal lehma maha, andis mõisnik tasuta uue lehma, sest pere oli eluaeg mõisas teeninud. Mõis palkas moonakate lehmadele karjase. Kui mõisas mõni suurem töö lõpetati, siis tehti lõpetust, ning kui sündis tütar Elsbeth, korraldati mõisas suur pidu.“ Emilie perekonnas oli kõige vanem õde Julie (Luisk, hiljem Lees), kes oli algul mõisas aiatööline, hiljem õppis mõisa kulul kokaks. Teine õde Adele (Luisk, hiljem Soll) oli mõisaproua toatüdruk, Emilie ise oli aiatööline. Vennad käisid koolis, kõige vanem vend tegi mõisale mööblit. Isa oli tallmeister, isa iga-aastane palk oli kokku 100 puuda rukist, otra, peale selle veel 5 puuda nisu, 3 puuda hernest, pool vakamaad kartulimaad, 10 tündrit kartuleid, vahetatavat linamaad mõisa maal ja heinamaa, et lehma pidada. Mõisnikud suhtusid moonakatesse hästi, Koigi mõisnikke peeti parimateks kogu Eestimaal. Proua kinkinud igale teenijale sünnipäevaks siidist või villasest kleidiriide, mida moonakas muidu iialgi poleks jaksanud osta. Proua käinud ka moonakaperedes katsikul. Enne saatis virtinaga iseküpsetatud tordi ja järgmisel päeval läks ise last vaatama, haiguse korral käis peresid vaatamas ning andis nõu ja ravimeid.

Mõisas oli selline kord, et lihttöölised ei tohtinud pargist ega mõisa eest läbi sõita. Selleks otstarbeks oli pargi lääneküljele rajatud uus tee, mida rahvas Orjateeks kutsus.

Kord antud mõisnik Werneri ajal siiski ihunuhtlust, kuigi seda tavaliselt polevat ette tulnud. Üks mõisapoiss, Kaarel Ellermann nimi, kimbutanud üht lapsega tüdrukut. Kes selle mõisahärrale ette kandis, pole teada, kuid Kaarel saanud moonakate saunas lolluste eest kõva keretäie.

Mõisa ülevõtmine toimus 1920. aastal. Mõisa peahoonesse toodi mõisakool. Selle vastu protesteeris ägedalt mõisaproua, kes istunud tooliga kesk saali ja keeldunud lahkumast. Sealt kanti ta vastupuiklemisest hoolimata tooliga oma tubadesse. Proua ruumideks jäi häärberi valitsejamaja poolne ots. Üleelatust jäi proua kopsupõletikku ja suri. Härrale pakuti Koigi-Aru tee äärde asunduskohta, kuid ta loobus sellest. Pärast proua surma elas Koigi mõisa viimane härra veel mõnda aega valitsejamaja teisel korrusel, hiljem läks venna juurde Triigi mõisa, kus ta ka suri.

*

Sagedasteks külalisteks Koigis olid Grünewaldtide mõisa kodukooli (tegutses 1836–1846) õpingukaaslased ja õpilased, näiteks embrüoloogia rajaja ja imetajate munaraku avastaja, 1792. aastal Piibe mõisas sündinud Karl Ernst von Baer (H. Joonuksi andmetel on Koigis õppinud ka von Baeri poeg Aleksander, kes 1884. aastal immatrikuleeriti Saaremaa rüütelkonda, ning õpetajaks olnud Karl von Baeri noorpõlvesõber Eduard Assmuth (Joonuks, Siin- ja sealpool maanteed. Paide rajoon; Tallinn 1984, lk 68); Peterburi kunstiakadeemia skulptuuriprofessor ja ateljeeomanik Aleksander Friedrich von Bock, kelle õpilased on olnud August Weitzenberg ja Amandus Adamson. Huuksi mõisast pärit Conrad von Grünewaldt õppis hiljem Tartus ja Kielis õigusteadust, osales sõjaväelasena 1849 Ungari kampaanias ja Krimmi sõjas. Pärast sõjaväge oli aktsiisivalitsuse juhataja Minskis, kus ta 1868 ka suri. Veel õppis Koigi mõisa kodukoolis Uue-Põltsamaa mõisast pärit Georg von Lilienfeld, kellest sai hiljem maamarssal; samuti õppisid seal vennad Engelhardtid – Gustav, Nikolai, Conrad ja Eduard; vennad Georg ja Eduard Maydellid, viimane oli kreisisaadik ja valiti kolmel korral rüütelkonna peameheks, seejärel oli maanõunik, Provintsiaalkonsistooriumi president ning Eestimaa Põllumajanduse Ühingu eesistuja. Samuti õppis Koigis kuulsa polaaruurija ja admirali Ferdinand von Wrangelli poeg Wilhelm von Wrangell, kes õppis hiljem loodusteadust Peterburi ülikoolis, osales teaduslikul ekspeditsioonil Siberisse, oli kreisisaadik, rüütelkonna peamees ja maanõunik.