Kohalikest rahvarõivastest (Järva-Peetri khk)

Minu vanem pliks käis sellise riietusega rahvatantsus (2011-2013), lisaks oli tüdrukutel kaunistuseks punasest siidipaelast kuldsete litritega peapärg kuklal kahe lindiga. Vöö on minu ema Milvi tehtud.  

(Edasise jutu põhiline allikas 2013. aastal: Järvamaa 2, lk 201-209, Rahvarõivad, Ellen Värvi artikkel)

Tavapäraselt kirjutatakse, et Järvamaa talupojarõivastus sarnanes Põhja-Eestis kantuga, sest Järvamaa koos Harju- ja Virumaaga moodustas suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku piirkonna. Euroopast olla pärit ka siinne meeste põlvpükstest ja lühikesest kuuest koosnev ülikond ning naiste värvikas pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased poolkuued. 

Siinkohal tuleks siiski ära mainida, et alati tuleks silmas pidada ajastut ja täpset piirkonda. Järva-Peetri kihelkond oli Järvamaa lõunaosas ja see lõunaosa oli tihedalt seotud inimeste ja kommetega hoopis Põhja-Viljandimaal, nt Pilistvere khk. Ja triibuseelik ning sellega seotud komplekt on siiski üsna hiline nähtus, enne seda ilmselt siiski kanti Järva-Peetris hoopiski ühevärvilist vaipseelikut ja valget (h)amet ning pearätti või jõukamad prouad linukat. Piirkonna häda on ju see, et uuritud on seda kangesti vähe, ikka on palju huvitavamad hoopis kihnlased ja kasvõi kullamaalased. 

Hilisemast ajast alustades, siis Peetri kihelkonnas kanti potisinisest villasest riidest kampsunit/poolkuube, millel oli avar kaelalõige ja allääres volti seatud serv.

Järva-Peetri naise poolkuub.

Allikas:http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad?element%5Bkihelkond%5D=Peetri&element%5Bsugu%5D=naine&element%5Btyyp%5D=&element%5Bese%5D=&search=1 

Naisterõivastusele oli lisaks iseloomulik varrukateta särgi peal valgest linasest riidest käised, alates 18. sajandi lõpust kaunistati neid lopsaka lilltikandiga, varasemad käise ja linukatikandid olnud geomeetrilise mustriga; tikkijateks vaesed saksa naised. Peetri lilltikand nii käiste allservas kui ka linukal oli väidetavalt kas must või tumepruun. Samas siiski olen näinud ka värvilist lilltikandit, ilmselt sõltus meistrist, aga vbla ka, et musta või tumedat kandsid lesed või vanaperenaised. Leina värv oli algselt puhas klaar valge, leina aeg olnud kuus nädalat, sel ajal ei kantud ehteid, leinatanu oli väike ja valge, hiljem musta tikandiga. Must värv leinariietuses võeti üle alles linnamoest 19. sajandil.

Igapäevakäised olid olnud jämedamast riidest ja need olid lihtsama kaunistusega või üldse kaunistamata. Käiste all kantav särk oli lihtne, varrukateta ja avara kaelusega. Kui käistemood kadus, hakati särke tegema pikkade varrukatega; Järva-Peetri khk pidusärkidel olid värvliga vurtsvarrukad (krookvarrukad). Pidulikul puhul kanti särgi peal peenest linasest või siidiriidest ilusärki.

Seelikud olid varasemal ajal ühevärvilised, pruudil punane vaipseelik, naistel must; ehiti neid vaseliste ja tinulistega; 18. sajandi keskpaigast olid seelikud juba pikitriibulised. 19. sajandi lõpu poole hakkasid levima ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud, ilmselt linnamoe mõjutused. Peetri kihelkonnas oli kombeks, et "teed käies või vällas toimetades pidi seelikusaba olema üles kääritud. Kes seda ei teinud, see naeretti välla."

Järva-Peetri seelik ja põll, ERM Fk 2887:403

Mandri-Eestis pidid naised alati põlle kandma, neidudel oli põllekandmine häbistav. 18. sajandi Järvamaa naiste põlled olid enamasti rohelised, allääres kard- ja punase paelilustustega, seelikud ühevärvilised mustad, pruutidel punased, nagu rahvalaulude tekstidest võib lugeda. 19. sajandi põlled õmmeldi enamasti puuvillasest ostukangast; marlilaadsest klaarriidest põlled olid valged või väheste värviliste koelõngadega või värvilise villase lõngaga tikitud suurte lillmotiividega, ääres pitsid, kuidas kellelgi võimalusi oli, seelikud pikitriibulised, Euroopast toodud seelikuriietelt mahavikitud ja iga meistri poolt oma kandi triibustik välja töötatud. Lääne-Nigulas öeldi, et kelle seelikusse on vikerkaarevärvid sisse kootud, selle peale nõidused ei hakka. Järva-Peetri triibuseelikus oli lai eredam punane triip, kitsam tumepunane, heleroheline, punakaspruun, helesinine, suts valget - ilus, erk ja rõõmus triibustik, peaks vikerkaare küll kokku andma :). Kodus kanti igapäevaseid lihtsaid valgeid, värvitud või triibulisi kaunistamata põlli.

Naised kandsid triibuseelikuga kõvasti ümber keha mähitud kirivööd. Peetri kihelkonnas usuti, et vöö andis kehale tuge ja kaitses haiguste eest, pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks. Hupeli järgi mähkisid Järvamaa naised vöö kuni rindealuseni ümber keha, millepärast nad nägid välja äärmiselt saledad. 

See konkreetne kirivöö on minu ema Milvi tehtud. Värvid peaks enam-vähem õiged olema, kuid keskmise kirja rist meenutab ilmselgelt Väike-Maarja vöö risti ja on Järva-Peetrisse sisse tulnud ilmselt Koeru poolt tegijatelt. Kotermann käis kallal ja pildile on jäänud vöö vasem pool ... :)

Ise hakkasin oma tuliuute vöötelgede peal tegema üht Järva-Peetri vööd (ERM A 280:12), mille keskmine kiri on tumepunane (rõõmu ja elu värv) ja äärekiri tumesinise ja punasega, põhi linane. Muster pärineb Ammuta külast (Peetri lähedalt) aastast 1923, ja on koos käärimise järjekorra joonisega talletatud raamatusse Eesti kirivööd (Piia Rand, Saara 2013), lk 105. Vöö tegemisel on tegija poole ehk telgedel siis ülespoole vöö vasem (linane) pool, kirjapool jääb alla.  

EDIT 2022: Vahepeal on leitud veel üks vöö, mis on tituleeritud Järva-Peetri omaks, välja näeb see selline minu jaoks igavam, pruuni-halli-rohelisega (ERM 18350), proovisin selle oma vöötelgede peal ära ka, mõlemad mustrid on olemas raamatus "Eesti kirivööd" (Piia Rand, Saara kirjastus 2016, lk 106), laius 6 cm: 

Neiud käisid katmata peaga, punane siidpärg oli kaunistus, millele vajadusel seoti rätik peale, sõlm lõua all. Naised kandsid 18. sajandil linukat ehk sabaga tanu, sajandi lõpus kaunistati linuka saba rikkaliku lillkirjaga. Linukas ehk sabatanu oli algselt pulmapeakate, hiljem kanti seda pidulikul puhul. Kesk-Eestis oli linukas väidetavalt rohkem levinud, siin olid rikkamad talud. Üldiselt olnudki linukas rohkem jõukamate noorikute teema.

Järva-Jaani linuk(as); ERM Fk 2887:407

Järva-Peetri linukas.

Õigesti tehtud Järva-Peetri linukal on tikand kahel küljel, mis keeratakse keskele kokku. Linuka eesosa pealael on kurrutatud. Linukat kaunistati kuldpaeltega ja kolme värvi narmastega allservas. Peetri linukal on tikand kas musta või kolme tooni pruuni siidiga tikitud.

EDIT: 2021. aastal tegi mu noorem tütar Arte gümnaasiumis 11. klassi uurimistööna otsast lõpuni valmis Järva-Peetri pruudilinuka pärandtehnoloogist juhendaja käe all (Eda Kivisild, Viljandi Kultuuriakadeemia), eeskujuks võeti kõrvalkülast leitud peaaegu terviklikult säilinud nn Pilistvere linukas ERM A509:5400: 

Kangaks hästi tihe vanutatud linane, muster tikiti kahes osas ja ühendati tervikuks taga keskel, lisakaunistuseks kuldsed lindid, narmad, kurrutatud pealagi, litrid, eraldi pärg. 

 Narmad tehti ehtsate kõladega, vaatasin seda tegu nagu ilmutust, millise kena serva see narmastele andis, sama serva pidi see linukale ka kinnitati.

Juhendaja Kivisillal oli muuseas teooria, et pärast pulmi punakuldset linukapärga enam ei kantud, küll aga kanti linukat ennast pidulikul puhul nagu mulgirätti, sestap olnud ka eest linukavärvel tikitud, mis muidu pulmade ajal pärja alla jäänud; võimalik ka, et pärg võeti mingi rituaali käigus pulmade ajal peast ja siis oli pulmalistele ka tikand näha, siis juba mehenaise peas. Ka oli linukas ainult jõukate noorikute päralt, seda ei tehtud ise, vaid lasti tikkida vaestel saksa linnanaistel, Järva-Peetri ja Pilistvere kandis ilmselt siis Põltsamaa oli see käsitöökeskus. 

Pruudiseelik oli punane. See seelik siin ülal, must, on üldse ilmselt Ambla oma, aga aimu saab, milline outfit musta seeliku ja linukaga välja nägi. Ühevärvilisel pruudi vaipseelikul olid allservas vaselised ja tinulised ning servas villased nn kõlapoogad, mustal seelikult olen näinud, et olid vaselised ja kõlapoogad. Pruut seega pidi astudes kilisema ja kolisema, siis oli rikas pruut ;) 

Viimane foto pärit raamatust "Mulgi rahvarõivad", Tiina Jürgen, Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi 2015, lk 45. 

Tavaline naiste peakate Järva-Peetri triibuseeliku juurde oli väike linasest riidest, tikitud ääre ja kurrutatud ülaosaga püsttanu.

Koeru püsttanu Lapitekitoa näituselt. Meie kandi lilltikand oli siiski must, pruun või hilisemal ajal ka tumesinine, tagant kurrutatud ja ees allääres pigem valge pitsääris.

19. sajandi algul hakkasid ka Järvamaa naised kandma vati ja takkudega vooderdatud ja siidist katteriidega pottmütsi e kõrgemütsi. „Mütsi kanti kodus töö juures kui ka kirikus ja mujal käies. Neid osteti mütsitegijatelt linnast. Pits, mis mütsi äärde õmmeldud, nimetati „treemal“. Müts maksis ostes 61,5 rubla. Mõni aasta tagasi käidi mütsiga veel kirikus, kodus enam ei kantud.“ Ese saadud Mari Ärpstilt [päevikus Herbst] Peetri khk Nurmsi (Sargvere) k. Adele Jürgensi korjandus 1923. aastal.(http://www.erm.ee/et/Avasta/Kihelkonnad/Peetri-kihelkond)

Koigi Perenaiste Selts 1939. aasta 21. mail, mil tähistati 10 aasta möödumist seltsi tegevuse algusest. Nagu näha, kanti rahvarõivast siis veel vähemasti pidulikul puhul üsna ohtrasti, aga enamasti vaid triibuseelikut ja käiseid. Vööd kanti küljel rippuvana, mida tänapäeval enam ei tehta, vähemasti sealkandis mitte. Ja tikand tundub siin küll olema värviline, mitte pruun ega must.

Koigi Perenaiste Seltsi juhatus 1939 II poolel. Seelikud on ikka üsna erinevat triipu. Kanti nii Peetri, Järva-Jaani kui ka Pilistvere khk rõivaid. Kas keegi tunneb siit kellegi ära?
(Edit 2020: Järwa Teatajast 15.05.1939 leidsin napi nupu, et sel hetkel olid juhatuses Salme Auguste Kalvik - esinaine, Alma Elisabeth Endoja - abiesinaine, Hilda Liivlaid - kirjatoimetaja, Martha Lilium - laekur, Agathe Elisabeth Naber - varahoidja). Sellest seltsist plaanin kirjutada eraldi kirjatüki. 

Meestesärk oli valgest linasest riidest, valdavalt mahapööratava kraega, mis pidulikul puhul seoti kaelarätiga üles. Põlvpükse kandsid Järvamaa mehed 18. sajandi algusest. Pidulikuks peeti potisiniseid villasest riidest pükse, kuid kanti ka lambapruune või -halle pükse. Jõukuse tundemärgiks peeti soku- või kitsenahast linnas parkida lastud pükse. Mehed kandsid ka kuube või vatte – potisinisest villasest, suvel sinise-valgetriibulisest linasest soosiga poolkuube. Kirju vest olnud samuti jõukuse näitaja. Peetri kihelkonnas öeldud, et kes on jõudnud omale kirju vesti saada, see jõuab ka talu osta. Veste tehti ka ostukangastest (rootsiruudulisest), eriliseks uhkuseasjaks oli siidvest. Meeste kõige pidulikum peakate oli kõrge vildist kaapkübar, suvine igapäevane peakate oli silmkoeline niidimüts. 19. sajandi keskpaigani oli nii meeste kui ka naiste põhiline ülerõivas taljes pihaosaga ja seljal voldikimpudega (vollidega) kuub. Voltide arv hännal näitas ühtlasi kandja jõukust (vaesematel kaks, rikkamatel kuus volli). Kirikukuubede värvina eelistati potisinist. Naiste kuue ühele hõlmaäärele õmmeldi rida metallhaake ja teisele vastused, meeste kuubedel olid kumerad tinanööbid ja vastashõlmal värvilisest, punasest või sinisest uasad (aasad). 19. sajandi keskpaigast levisid naiste biidermeierliku joonega keskelt läbi lõigatud liibuva piha ja volditud või kroogitud alaosaga kaapotkuub. See õmmeldi paremast ja õhemast villasest riidest ja polnud seetõttu vaesematele jõukohane. Mehed hakkasid kandma saterkuube.

Igapäevase töö juures kanti jalarätte (nii mehed kui naised), naised kandsid pidulikul puhul pikki villaseid sukki (vahel viklitega). Mehed kandsid põlvpükstega pikki villaseid sukki. Igapäevasteks jalanõudeks olid viisud ja pastlad. Viiske tehti pajukoorest. Pargitud nahast pastlad olid ka pidujalanõuks. Kingad tulid kasutusele alles 19 sajandi teisel poolel. Ka siis olnud sellised jalavarjud üksnes rikkamatel, kes torganud kuhugi minnes kingad kompsu ja alles kohale jõudes pistetud need jalga. Mehed hakkasid 19. sajandi II poolel kandma säärsaapaid.

Kindamustrid:

ERM8319a, Järva-Peetri khk

Pilistvere kindad (ERM)

See on Peetri kinnas Saara kirjastuse postkaardisarjast. Mustreid on kindlasti veel, sageli kooti Põhja-Eesti mustreid (väiksed motiivid, kergesti kootavad), aga mustrid liikusid ka siis, kui pered eri mõisate/külade vahel liikusid, naised abiellusid mujale, jmt.

Edit 2021: Digarisse on ilmunud vahepealsetel aastatel mitmesugust materjali, üks neist, mis tähelepanu äratas antud teema puhul, oli Stockholm-Tidningen eestlastele, 13. september 1950: (keelepruuk muutmata, info on ilmselgelt pärit sõja üle elanud eestlastelt, kes on üritanud ennesõjaaegset kohalikku kultuuri talletada. Ka on rõhutatud, et rahvariide tegemine sündigu vaid "asjatundja nõu järele, kes on omaks võtnud Helmi Kurriku "Eesti rahvarõiva" raamatus avaldatud õpetust ehtsast rahvarõivast".)

"Järva-Peetri, Järvamaa: Üldiselt. Järvamaa rahvarõivas on kaunis ühtlane üle terve maakonna. Ta koosneb pikitriibulisest, üksipidi volditud seelikust. Seelikud on väga värvirikkad, tihti ebasümeetrilise triibustikuga. Käised on tihti tikkimata, vahest tikitud ühevärvilise lõngaga, mõnikord on tikand mitmevärviline, sel puhul on ta kaunis kitsas. Järvamaal esineb peale pottmütsi naistel veel linuk. Kui kanti linukit, siis olid käised tikitud ainult esiküljel.

SEELIK. Materjaliks on poolvillane pikitriibuline riie. Seelik on vöö kohal tihedalt volditud üksipidi. Seeliku värvides esineb igast värvi perest mitu tooni kõrvuti, nii näiteks kolm punast, kolm rohelist ja kolm sinist, need värvid on lahutatud veel eri triibustikuga kas musta või valgega. Vöö on tagasihoidliku värvi arvuga. 

KÄISED. Käised on valgest peenest linasest riidest, laiade pikkade kurrutatud ja kitsaste värvlitega, ilma kraeta ja ilma tikkimata õlakutega. Käised on kaela ümber tihedalt kroogitud ja kanditud poole sm. laiuse riide ribaga, kinnitatakse kurgu alt sõltsustega (punutud pael). Käiste alas on tikitud ühe värviliselt, kas musta või pruuni märkniidiga [selle all ilmselt siidiniiti mõeldud?]. Värvlitel on tagid, tiked ja sõlmpisted valge niidiga. Värvlid kinnitatakse sõltsustega. Käised koos alaääres oleva niplispitsiga ulatuvad vaevalt vööni.

PEAKATE. Järva-Peetris on naistel peakatteks linuk ehk sabatanu. Linuki materjaliks on valge linane riideriba, mis on 66 x 60 sm, tikitud vastavalt käiste värvidele. Tikand õmmeldakse tanu riidele kahes osas, eraldi, nii et tikandi keskjoon tuleb riide välisservale. See tehtud, murtakse mõlemad küljed kokku ning õmmeldakse keskelt kinni allaääres 28 sm kõrguses. Sealt ülespoole tanu palistatakse musta ristikestega, otsaesine äär kurrutatakse tihedatesse voltidesse, kolm sm äärest tõmmatakse veel läbi teine niit. Eesäärde õmmeldakse kitsas värvel, mis kinnitatakse kuklas või lõua all. Linuka saba alaäärde kinnitatakse 4 sm laiune kardpael ja selle servale 4 sm laiuselt narmad. Teine kardpael, 2 sm laiune, katab õmblust tanu saba keskel ja ulatub alaäärest õmbluse lõpuni. Linuka peal kanti pärga, mille mõõdud on 8 x 54 sm. Pärg kaeti punase siidiga ja ülemisse serva asetati 3 sm laiune sakiline kardpael. Pärg oli nähtav ainult eestpoolt. Neidude peakatteks oli pärg, mis oli püstloodis triibuline, triibustik oli asetatud nii, et heledad triibud olid ees ja tahapoole läksid tumedamad triibud. Taga paelu ei ripu, kuid üks pael on korrapäraselt kroogitud mitmes reas ja katab pärja tagakülge umbes 10 sm laiuselt. Mõnel korral ilustati ka pärja esikülge litritega. 

EHTED. Eheteks kantakse rahasid, keskmise suurusega kuhisõlge või silmadega preesi."

Kaelarahasid on mainitud mitmel pool, sealhulgas ka seda, et keskmine neist olnud õige suur kodarraha. 

Foto linukat kandvast Järva-Peetri naisest pärit samast artiklist, aastast 1950. 

Siin on taas kord selgitatud, et Järva-Peetri linuka tikand oli kahes osas ja keerati hiljem taha kokku, õmmeldi kokku keskelt ja kaeti paelaga. Mitte nagu Põltsamaa linukas, mis tikiti ühes tükis ja õmmeldi kokku keskelt. Üldse tundub linukas kui peakate olema unikaalne ja ainult teatud piirkondades, põhjus ilmselt selles, et see lasti tikkida profitikkijatel ja seda said endale lubada vaid rikkamate talude perenaised. Et selles piirkonnas on muld viljakas ja saagikas, ei ole imestada. Ka rahasid, hõbesõlge või silmadega preesi said vaid jõukamad talud endale lubada. 

Allikana mainitakse kaht raamatut: 

Eesti Rahva Muuseumi kirjastus "Eesti rahvarõivad", II trükk 1938

Helmi Kurrik "Eesti rahvarõivas". Kurrik sündis 1883 Tartus ja suri 1960 Californias, mag fil 1938 tartu ülikool, ERMi ametnik, rahvateaduse osakonna juhataja 1928-1944, Eesti etnograaf, rahvakultuuri propageerija.