Kohapärimusi ja mälestuskilde - Koigi

 

Kohapärimusi ja mälestuskilde - Koigi

Talukohad lasi kruntida ja müüs meestele vana Georg von Grünewaldt. Et mõisnik püüdis kohtadele saada oma peremehi, siis sageli annud talu kätte päris väikese sissemaksuga. Selle tänuks annetasid peremehed tema hõbepulmadeks mõningaid kingitusi, härrale hõbekarika ja prouale teekandiku ja tasse aastal 1887. (EKLA, f 200, m 11:1, 45)

Ubakalu küla lammutamine. Koigi mõis on lammutanud just mõisa suurel teeristil asunud Ubakalu küla. Viinud praegusele Sigapusma ja Sõrandu küla lepistikku. Sääl asus neli talu. Praegu on Sigapusma külas mõned talud, mis toodud Ubakalu külast, nagu Püskerdi (Püstkeerdi). Hiljem olid selle küla põllud moodustanud osa mõisa parimast põllust. (EKLA, f 200, m 11:1, I 82/3 < Peetri khk, Sigapusma k, Arjaka t, Nurmsi k, Otsa t, Stokeby < Jüri Grünthal 48a, Otto Zimmermann, 45a, 1929; Arad, 184)

Ubakalu küla. Vanasti asunud Koigi mõisa maadel suur Ubakalu küla. Küla on mõisa poolt lõhutud ja põllud mõisa põldude külge võetud. Külas olnud ka kõrts. Praegu asub kõrtsi kohal suur küün, mida rahvas veelgi hüüab Ubakalu küüniks. Kõrts saanud oma nime sellest, et seal üks umbes 9 jala pikkune mees rinnuli kõrtsi parre najal kurtnud oma pikkuse üle. Kõrtsiks olnud rehetuba parte ja aampalkidega. Mees olnud kõva napsuvõtja ja ikka parre najal upakile. Sellest võtnud kohalikud elanikud ja kõrtsiskäijad ütelda: lähme Upa kõrtsi. Hiljem hakatud kõrtsi järgi ka küla hüüdma Ubakalu külaks. Mõisa küüni luku võtmete pulkadele olevat olnud lõigatud Uppekallo. (KKI 41, 135/137, Agnes Sieb < Jaan Sieb, snd u 1870, 1965)

 

Mõisa sisustusest 1770ndate lõpus. 1796. aastal sündinud Johann Engelbrecht von Grünewaldt kirjutas 1770ndate lõpu eluolust mõisahäärberis: „Kogu sealne majapidamine ja sisustus oli üsna rohmakas, selles polnud veel ivagi praegusaja luksusest. /…/ Ei mingit mahagonmööblit, ei mingeid tapeete, kroonlühtreid, värvitud põrandalaudasid, ammugi siis parkettpõrandaid. Selle kohta, kui vähe toona oma elamisest hooliti, meenub mu lapseeast, kuidas isa, keda peeti hobuste alal suureks asjatundjaks ja kes seetõttu nende ostmise ja vahetamisega tihti tegeles, kord haigevoodisse jäänuna lasi ühe hobuse otse tuppa talutada, et selle üle seal siis naabriga vaielda ja tingida. Ega mööbel ja põrandad sellest suurt kannatanudki…” (Järvamaa 2, lk 251)

Mõisas arvukalt teenijaid. J E von Grünewaldti meenutused: „Väljasõitudel rakendati tõlla ette sageli kuus hobust ja siis ronis parempoolse juhthobuse selga ka keegi poisikesest eesratsutaja, kelle ülesandeks oli valjude hüüetega sundida kõiki vastutulijaid teed vabastama. Teenrid ja toatüdrukud saatsid härraseid ka kõige pikematel reisidel, kusjuures kogu see inimeste ja loomade summ jäi mõne mõisniku sõbra või sugulase majja lausa päevadeks paigale.” (Järvamaa 2, lk 251)

Raamatud ja mõisa kapell. J E von Grünewaldti meenutusi mööda olnud tema lapsepõlvekodus raamatuid ainult kaks: üks jutluseraamat ja üks August von Kotzebue teos. Raamatuid hakkas mõisa juurde siginema alles 1804. aastast, kui ametisse võeti esimene kodukoolmeister. 1807. aasta paiku palgati Koigi mõisa keegi Popeni-nimeline muusikaõpetaja ja siis pandi kokku ka oma kapell: toapoiss Gustav mängis esimest ja koerapoiss Juhan teist klarnetit, tisler Ado puhus fagotti ning kutsar Joosep ja Väike-Jüri metsasarve. Mängiti peamiselt tantsuks. (Järvamaa 2, lk 252)

Lubjaahjud. Järvamaal hakati lupja põletama u 700 aastat tagasi. Lubjaahi on olnud Koigi mõisal, see ehitati arvatavasti 1780. aastal. 1920ndatel lammutasid asunikud ahju oma talude rajamiseks. Teateid on veel Huuksi ja Laimetsa lubjaahju kohta. (Järvamaa 3, lk 358-359)

Mõisahoonete põleng. 1900. või 1902. aastaks olid mõisa abihooned maha põlenud. Asi sündinud nõnda, et viina monopoliseerimise puhul langes viina nõudmine tunduvalt. Mõisatel jäänud sel puhul suured tagavarad viina. Koigis ei mahtunud see enam viinakeldrisse, vaid asetatud tühja küüni 42 aami. Jüripäeva ajal, ühel – vist jüripäeva – ööl läinud mõisast ära kolijad moonamehed veel tikutulega küüni aamisid puurima, et hankida teenistuslõpu liikudeks viina. Hooletust käitumisest tulega süütunud piiritus, plahvatanud puuritud aam, süütunud teisedki aamid ja lühikese ajaga ujunud kogu mõisa hooned tulemeres. Sel puhul põlesid maha kõik mõisahooned, välja arvatud härrastemaja. 42 aami viina põlesid maha, piiritus jooksnud ojja ning 1 km maa kauguselt põlenud ojagi. Moonamehi oli püütud võtta vastutusele, kuid esiti pagenud need eest, pärast pole mõisnik julenudki neile karistust nõuda, sest pidi kukkuma ise nii hooletu piirituse hoidmise eest. Piirituse vargad olnud Kann ja Piilbaum, öövaht ja moonamees. (EKLA, f 200, m 11:1, 45/6 < Järva-Peetri khk., Koigi m. – Rudolf Stokeby < Jaan Luisk, 65 a; 1929)

Kehv majandaja Werner. 1901. a. suri vana härra, maeti suure peremeeste osavõtuga maha ja siis jäi peremeheks Werner Georg von Grünewaldt. Tema pole olnud kuigi hää majapidaja. Laimetsa praktika ei ole annud nimetamisväärt tulu. Uhked nad olid, kõneleb traditsioon, teatud kaugusel pihlaka all pidid mütsi pihku haarama ja niisama kaugel selle jälle pähe suruma. Mõisa riigistamise puhul lasknud ahju kihutada kõik oma üleliigse arhiivi ja laste mänguasjad. Sel puhul oli põletatud päris kunstiväärtuse ja muinsuse asju. Asunikkudel käskinud metsa raiuda, kuid jätta alles pajud, neid minevat veel kunagi tarvis. (EKLA, f 200, m 11:1, 46/7 < Järva-Peetri khk., Sigapusma k., Arjaka t.; Põltsamaa – Rudolf Stokeby < Jüri Grünthal, 48 a.; Aleksander Maasik; 1929)

Koigi mõisakool. Tüüpilisemaid koole oli Koigi mõisas. See oli vana Georg v. Grünewaldti asutatud. Koolisid oli nimelt kaks. Esimene aste mingi mänguaia moodi, 3–10 eluaastat. Teine oli kõrgem aste, mis töötas külakoolide alusel. Väikelaste kooli oli asutatud 50–60 aastat tagasi. Seks ehitatud eri maja ringi ilu- ja viljapuudega. Mõisateenijad pidid sunduslikult viima oma lapsed iga hommikul sinna ja õhtul jälle koju. Koolis käidi aasta läbi. Toit pidi olema lastevanemate poolt. Kehvematele antud ka riideid. Mänguasjad ja muud õppeabinõud olid kooli poolt, seega mõisa ülalpidada kogu kool.
Õpetajaks olid eesti neiud, kes valvasid, mängitasid ja õpetasid lapsi. Jõuluks korraldati lastele jõulupuu, anti kompvekka, präänikuid ja muid selliseid tühja-tähja kingituseks.
Ka mõisaproual seisnud asi südame lähedal. Haiguse puhul annud oma koduapteegist lastele rohtu, oma vanad aegunud kleidid jne. lasknud teha kehvematele lastele riieteks. Kool oli ainuüksi oma mõisa teenijate lastele. 1914. a. jäänud kool äkki kinni. Kõrgemasse astmesse läksid lapsed pääle alumises astmes 10-aastaseks saamise järele. Ka see oli mõisa poolt ehitatud eriline maja. Oma teenijate lastele kohustusline. Lapse koolist põhjuseta puudumise eest maksis lapsevanem trahvi. Koolivanemaks oli aidamees ja tema kasseeris ka trahvid. See kool töötas ainult talvel ja oli 4-aastase kursusega. Pääained ikka lugemine, kirjutamine ja kristlik kõlblus. Kõrgem aste oli tegutsenud juba 1860. a. Ka siin olnud alul raamatud mõisa poolt. Lapsed käitanud neid aga hooletult, siis pidanud igaüks ostma ise. Kehvemad saanud siingi toetust. Õpetajaist mäletatakse Leena Saadi, Hans Leppa, Mart Meierit, Jüri Toikerit, Johan Loogi, Petersit ja Johanna Mikserit. Selle kooli õpetaja palk olnud kõrgem külakooli õpetaja palgast. Selle eest pidanud ta suvel aitama mõisa puuseppa ja aidameest. Viimane oli ühtlasi ka koolivanem. 1915.–1917. a. seisis see kool ja lapsed käisid mõisa korraldusel Tamsi küla koolis. 1918. a. avatakse kool uuesti ja õpetama hakkab keegi postiametnik Peters. See mees on ulakas, lööb poistega kaarte, teeb vallatust jne. Sellepärast ta ka vallandati. Temale järgneb Johanna Mikser ja kool võeti koolide võrku. (EKLA, f 200, m 11:1, 58/9 < Järva-Peetri khk. – Rudolf Stokeby, 1929)

Tänulikud mõisateenijad. Endised mõisateenijad on senini tänulikud saksale, et ta nende laste eest oli nii hästi hoolitsenud ja kasvatanud. Peaasjalikult seda mõisavanemate vagat kasvatust hinnatakse praegu kõrgemalt kui nüüdset algkooli tööd. Nüüd ei kasvatatavat enam lapsi hirmu tundma ega austama vanemaid inimesi jne. EKLA, f 200, m 11:1, 59 < Järva-Peetri khk., Koigi m.; Koigi < Harjumaa – Rudolf Stokeby < Jaan Luisk, 65 a.; Jaan Laane, 39 a. (1929)

Nende koolide asutamisega saadi kätte kaks sihti: laste kodust ära olles jäi lasteemade tööjõud vabaks ja nad võisid rahulikult töötada mõisaväljal, noortest kasvatas mõisnik omale sõnakuulelikud sulased. Sellele arusaamisele inimesed ise ei tulnud. Ainult kiideti härra südameheadust.
(EKLA, f 200, m 11:1, 59 < Järva-Peetri khk. – Rudolf Stokeby, 1929)

Kohalikud hobupostijaamad. 1918 lõpetasid tegevuse kõik seni Eesti- ja Liivimaal tegutsenud hobupostiijaamad, sest venelased ei suutnud nende tööd korraldada ja sakslased polnud huvitatud kohaliku side arendamisest. Eesti Ajutine Valitsus asus pärast sakslaste lahkumist hobupostijaamu taastama. 1921. aastaks oli Järvamaal asutatud 14 uut postijaama. Meie piirkonnas avati postijaamad Vaalis 1922 ning Koigis ja Päinurmes 1923. 1925 tegutses Järvamaal juba 25 postijaama 164 hobusega. 1929 hakati postijaamu sulgema, sest need ei suutnud konkureerida areneva bussiliiklusega. Viimased hobupostijaamad suleti 1940. aastal. (Järvamaa 3, lk 470)

Taani kuninganna kaelaehted. Koigi mõisa juurest veski kaasiku kohalt – mitte maantee poolt, vaid teinepoolt kaasikut – on leitud "auguga kivid". Kartuliauna matmise juures on leitud. Pidand olema Taani kuningaproua kaelaehted. Olnud mitmesuguseid asju, kette, kiva jne. Valitseja võtnud mõned omale ja maksnud nende eest leidjale kolm rubla; ärra võtnud ka mõne asja ja andnud vaka herneid. Jutustaja ise arvab, et sääl võis olla kalliskive. (ERA II 36, 428/9 (4) < Pilistvere khk, Lõimetsa k, Soone t < Peetri khk, Koigi k < Kursi khk – R. Viidebaum < Mart Pikat, snd 1853; 1931)

Kummitav preili. Järvamaal Ubakalus, Koigi mõisast umbes poole kilomeetri kaugusel oli ennem tihe metsasalk, mis nüüd on maha lõigatud. Kord uueaasta ööl tulnud kaks noormeest sellest metsatukast mööda. Äkki ilmunud nende kõrvale noor, pikajuukseline preili kerges suviriietuses, hoolimata suurest pakasest. Noormehed näinud selgesti, kuidas preili tulnud nendega ühes Ubakalusse Koigi mõisa ja läinud siis häärberisse. Kohe kuulnud mehed sealt suurt kolinat. Nüüd hiljemgi on uueaasta ööl nähtud sellist preilit ja on kuuldud häärberist suurt kolinat. Vanemad inimesed seletavad seda sellega, et üks mõisapreili pole õigesse surma surnud ja ka mitte õieti maha maetud. Sellepärast ta siis nüüd kummitab. Seal metsatuka lähedal väljadel on mitu raudristi, mille alla olevat maetud Põhjasõja ajal inimesed. Arvatakse, et ka see preili on sinna metsatuka lähedale maetud ja nüüd kummitab sellepärast. (ERA II 217, 220/1 (70), Pilistvere khk, Jalametsa k, E Tarve < Erni Liik, rändagent; 1939)

Grünewaldtide osalus Käsukonna kiriku ehituses. Halbade teeolude ja inimeste haiguste tõttu oli 20 km kaugusel Pilistvere kirikus käimine raskendatud. Et võimaldada inimestele pöördumist Jumala poole, otsis koguduse õpetaja Mikwitz (1835–1877) selleks võimalusi. Kirikuõpetaja plaaniga ehitada Käsukonda kirik ühinesid kaks omanikku, Käsukonnas P. Lehmann ja Jalametsast kaupmees J. Karlson. Lisaks tuli neile toetajaks Koigi ja Laimetsa mõisate omanik Georg von Grünewaldt. Rahad pandi omavahel kokku ja asutati ehituskomitee, kuhu kuulusid veel Andres Sapp ja Hindrek Juttus Tammekülast, Kaarel Seppor ja Andres Kenna Suurekülast, Aadu Simoi ja Jaan Sorgus Lõimetsast; ehituskomitee esimeheks sai hr von Grünewaldt. See kõik toimus 1872. aasta kevadel. Rahakorjandus ja materjalivedu edenes jõudsalt ja sama aasta sügisel pandi nurgakivi paika. Kirik õnnistati sisse 27. oktoobril 1874. Kirik hävis 1941. aastal. Risti kirik oli ehitatud endise Uue-Käsukonna ehk Marienruhe omaniku P Lehmanni surnud abikaasa Marie mälestuseks. Praegu asub kiriku kohal mälestuskivi. (Allikas? Kus krt see võetud sai?)

Järvamaa mööblitööstur Koigist. Johannes Steinberg sündis 1888 Koigi vallas metsavahi pojana. Alghariduse omandas Pilistvere kihelkonnakoolis, aastail 1905–08 õppis Paides tisler Kleemetsa juures. Töötas ka Tallinnas mitmes töökojas. 1913 ostis Türil Wimbergi puutööstuse, mida hakkas arendama. I maailmasõja ajal töötas Vene-Balti tehases tislerina, pärast sõda hakkas uuesti oma ettevõtet juhtima. 1935. aastal ehitas Türile Turuplats 1 uued ajakohased tööstusruumid. Mainiti ära 1939. aasta „Eesti Majanduselu leksikonis”. (Järvamaa 3, lk 338) Foto hoonest Türi vanadel fotodel, lk 22 ja 23.

Rootsi kindrali rist. Koigi kaasiku kohal põllu sees (kivirist), maanteele paistnud ära. Sinna on kindral maetud. Koigi noorhärra on jutustajale ütelnud, et selle kindrali nimi on olnud Valkenström. (ERA II 36, 429 (5), Pilistvere khk, Lõimetsa k, Soone t < Peetri khk, Koigi k < Kursi khk R Viidebaum < Mart Pikat, snd 1853, 1931)

Viimane okupatsioonieelne vallavanem oli Koigis Jakob Amos, snd 8 VI 1895, Päinurme asunduse Posti talu peremees. Oli aastatel 1924–27  Koigi abivallavanem, 1927. aastast vallavanem. Viimane ametiaeg augustist 1940 kuni veebruarini 1941 vallavanem „punases vallavalitsuses”. (Järvamaa 3, 576) mis temast sai?

Telefonside 1940ndate alguses. 1940. aastaks oli Järvamaal 18 keskjaama 1060 numbriga. 1941 põhjustas sõda telefonivõrgule suurt kahju. Taganemisel viis Punaarmee ära Päinurme telefonijaama, kus oli 50 numbrit. Puutumata jäi Koigi jaam 30 numbriga. (Järvamaa 3, lk 486)

Koigi velskripunkt. 1940ndate aastate lõpus hakati tervishoiuasutuste süsteemi korrastama. Koigis avati 1946. aastal velskri-ämmaemandapunkt. (Järvamaa 3, lk 562)