Silmsi mõis, saksa ja vene keeles Silms,
üldsuurus 910 [tessatini] 1856 [ruutsülda], omanik Ewald Aleksander von Stahl,
kingitud 19. V 1914. a. Härrastemaja vana, väikene paekiviehitus, ühekordne.
Mõisamaad on jagatud ilma mingi sihtkohata, härrastemajas elab üks asunik. Von
Stahl on olnud vaikne, tagasihoidlik mõisnik teiste omasuguste hulgas.
Teenijatega läbisaamine sõbralik. Olnud rikas ja võlgade vaba mees. (EKLA, f
200, m 11:1, 45 < Järva-Peetri khk. – Rudolf Stokeby, 1929)
Mõisniku hauakivi. Endises Silmsi mõisa rohuaias
seisab vana tahutud ja sammaldunud kivi, millele on midagi peale raiutud. Kiri
on saksakeelne ja ainuke sõna, mida mõistetakse, on vana Silmsi mõisniku nimi
Tahl. Selle järgi otsustatud, et see on Tahli perekonna hauakivi, sest
arvatakse, et osa Tahli perekonnast on maetud rohuaeda. (ERA II 220, 231/2 (3)
< Peetri khk, Silmsi k, Helga t, L Kongas < Leena Grüger, 78 a, 1939)
Kirikumägi. Kui minna Silmsi maantee poolt
mööda karjateed alla metsa poole, on vasemat kätt Koitla karjamaal lame mägi,
millel kasvab suur mänd. Seal on ennemuiste olnud kirik. Rootsi aeg olid
venelased hävitanud selle kiriku täielikult. Peale selle oli seal näha müüre ja
haudu. Keegi sakslane olla omakse mälestuseks istutanud kaks mändi. Üks on seal
praegugi kaunis suureks kasvanud. Peale selle tahetud mändi ka maha võtta, kuid
see kasvab seal praegugi. Ja see mägi kannab Kirikumäe nime. Kirikumäele
tahetud pärast kiriku lõhkumist uut kirikut ehitada. Aga müür, mis päeval
tehti, langes öösel maa alla. Ja nii ei saadudki kirikut ehitada. (ERA II 220,
232/3 (4; 5) < Peetri khk, Silmsi k, Helga t, L Kongas < Leena Grüger, 78
a, 1939)
Mõisa viinavabrik
ja „nossu”.
Silmsi mõisa all koplis oli ennemalt mõisa aeg viinavabrik. Soojavee auk ja
tiik on praegugi näha. Samuti pool-lammutatud maja Sardise koplis. Et siis
purjus pääga palju tülitseti, sai see ligidane lepatukk kardetavaks. Hiljem
elutsesid seal korteris keegi vana Sepp ja salaviina müüja. Salaviina tunti
vaid ümbruskonnas „nossu” nime all. Naised ikka kurtsid, et see koht olevat
juba vanast ajast kuni siia-a’ani vanakurja seoses, sest mehed kippusid ikka
„nossu” jooma ja kisklema. (ERA II 220, 234 (6) < Peetri khk, Silmsi k,
Helga t, L Kongas < Leena Grüger, 78 a, 1939)
Järvamaa nime
saamise lugu.
Vanal aal on Järvamaal pailu järvesid old. Kus paergu sood ja rabad on, sial on
järved old. Sellepärast on hakatud teda Järvamaaks hüitama. Kaerevere küla,
Valila, Silmsi ja Müislari külade ja mõisade all kõik see suur Võllaste soo,
kus paergu Silmsi, Päinurme, Huuksi, Koigi ja Udeva meeste heinamaad on, see on
kõik vanal põlvel järv old. Ka Köisi ja Keri turvarabad on vanal aal järved old
(väljavõte Hans Anton Schultsi kirjast Jakob Hurdale; H II 39, 881/2 (778) <
Koeru khk, 1892)
Kääri talu. Enne sõda olevat Silmsis olnud
palju talusid. Ühes talus elanud mees, kes endal sõttaminekust pääsemiseks
silma kääridega peast torganud. Selle järgi hakatigi seda Kääri taluks nimetama.
(Suuline allikas, Sõrandu küla, Koigi v, Sirli Randmäe < Milvi Randmäe, 70
a, 2006)
Sõlega tüdruk
Silmsi mõisas.
Silmsi mõisa paksude seinte vahele olevat müüritud rahva jutu järgi mitu
inimest. Ka üks tüdruk olevat sinna kuhugi müüritud. Selle kohta räägitakse
järgmiselt. Kord pole jõudnud üks tüdruk teha ära kõike tööd, mis talle
määratud. Kuid parun vihastanud selle peale ja lasknud tüdruku seina sisse
müürida. Tütarlaps kandnud alati ees suurt sõlge. Ja iga kord, kui öösel kuu
paistab täpselt mõisa fassaadile, pidavat see suur sõlg seal ikka veel särama
tüdruku rinnas. Nii räägivad mõned inimesed. (RKM II 112, 110/1 (3a) <
Peetri khk, Silmsi k, E Valge < Elli Valge, snd 1909, 1961)
Möldri kõrts ja
karutantsitamise kuusk.
Silmsi külas Möldri talus olnud ennemalt kõrts. Sääl kõrtsis kippunud naisedki
jooma. Käinud siis vahepeal kodus kanu söötmas ja mune kõrtsi toomas viina
eest. Et mehed hakanud kurjustama, siis saadud viimati vanaõelusest võitu,
öeldes: „Karudki pandi siin õues tantsima, ja naistest ei saada nüüd jagu!”
Sääl kõrtsi õuel olla tantsitud ja õpetatud karusid. See karutantsitamise kuusk
kasvab veel praegugi Möldri talu õuel. (ERA II 220, 235 (7) < Peetri khk,
Silmsi k, L Kongas < Leena Grüger, 78 a, 1939)
Maa-aluste
arstimise kivi.
Silmsi külas Uustalu koplis on lame kärniline kivi. Sääl käidud igal juhul abi
otsimas. Paisete aeg pandud raha kolm korda paisetele ja viidud kivile.
Maa-aluste aeg hõõrutud maa-aluseid soolaleiva puruga ja visatud seda kolm
korda vastu tuult kivile. Tuulerõugete aeg aga põletatud närakaid sellel kivil,
ja arstitud selle põlend ainete tuhaga. Sääl käidi veel igasugu nõia- ja
arstirohtu segamas. See kivi on sääl veel praegugi. (ERA II 220, 240/1 (10)
< Peetri khk, Silmsi k, Koitmäe t, Kongas < Miina Keeser, 75 a, 1939)
Lapse jalajäljega
kivi. Endise
Uustalu talu koplis oli üks suur kivi, millel oli väikese lapse jalajälg peal.
Inimesed nimetasid seda Jeesuse jäljeks. Seal kivi juures käidi pühade ajal
ohverdamas ja palvetamas. Mäletan väga hästi: kui ma olin väike, olid mul
silmad haiged. Siis viis ema kord mind sinna kivi juurde ja tegi kivi peale
mingisuguse auru. See pidi minu silmad terveks tegema. Ei tea kas see aitas,
praegu olen vana, aga näen hästi. Aga endine praost Rinne ei sallinud seal
inimeste käimist ja laskis oma sulastel hobustega selle kivi ära viia. Ta
tahtis ise kiriku kaudu jumalasõnaga inimesi arstida ja inimeste ande
armastada. Keegi ei tea sellest kivist enam midagi. Aga väga paljud peale minu
teavad ja mäletavad seda kivi väikese lapse jalajäljega. (RKM II 182, 16/7 (8)
< Peetri khk, Silmsi k, A Vellema < Johannes Vellema, 89 a, 1964)
Silmsi Uustalu
Nõiakivi ehk
Jeesuslapse jalajäljega kivi pidada palju haigusi ära parandama nagu: sügelisi,
maa-aluseid, ohatusi, veiseröögatusi, kõõmakärnasid, vaevatäisi ja mõnda muud
haigust. Kellel niisugust haigust juhtunud, see teinud keeva vett ja pannud
tule süsi senna sisse ja läinud nüüd kõige selle veega senna kivi peale ja
pesnud seal ennast, pärast kui tema juba pesnud olnud, siis ohvertanud selle
kivi vaimule, kas raha ehk lõnga poolisi ehk teisi asja nagu: leivakoorukesi,
liha tükkisi ja riide tükke ja nüüd lootnud tema kindlasti, et tema terveks
saab ja mõnele on ka seda õnne olnud, et on terveks saanud. (H III 30, 94/5
< Peetri khk, Grassmann, 1904). See juba tollal hävinud kivi on omal ajal
olnud üks tuntumaid Järvamaa ravikive. (Arad veed ja salateed, lk 27)
Karinusaar ja
Võllasoo.
Karinusaar, või Tiigiaukude või Piiskopisaar asub kõrge künkana Silmsi mõisa
juures pehmes soos. Saar on mõni tiin suur. Saare lähedal asub Võllasoo.
Jutustaja Vaini lapsepõlves olnud saarel tunda veel puude vahel liivaga
tasandatud kõnniteed (uulitsad) tammedega kahel pool ääres. Kõneldakse, et
keegi kapten, mõne teate järele piiskop või polkovnik pagenud sõjaväest ära oma
meestega ja elanud sääl saarel roosili[st] elu. Ta lasknud sinna ehitada majad
ja käinud ümberkaudu rahvast röövimas. Kes talle vastu hakanud, need kas tapnud
kohapeal või viinud oma saarele, kus olnud soo äärde üles seatud võllas ja
poonud nad sääl. Hiljem leitud ka samblasoost mahalangenud võllas. Sest saanud
soo Võllasooks. Sel kaptenil olnud ka paar km Päinurme mõisa poole vesiveski
ojal. Veski varemed olevat veel praegu tunda. Ühe teise teate järele asunud sel
saarel hoopis keegi poliitikasüüdlane, kes teatud ajaks olevat pealinnast
saadetud sinna elama. Tema maja palkidest ehitatud viimaks Silmsi küla Roti
talu rehetare. Rabas kannab palju saari selliseid erilisi nimetusi nagu
Suurlage saar, Saksasaar, Küünisaar, Mesipuusaar, Põrsasaar, Härjasaar jt. Kuid
nende ümber pole kuulda mingit legendi. (EKLA, f 200, m 11:1, I 15/6 <
Peetri khk, Silmsi k < Paistu khk, Holstre v; Peetri khk, Päinurme k <
Silmsi k, Stokeby < Peeter Post 67 a, metsavaht; Hans Vain, 66 a,
mõisateenija, 1929)
Karinusaare loss,
Võllaste soo ja Anne auk.
Kui hakata minema Silmsi külast läbi metsade Päinurme või Silmsi uude
asundusse, on tee võrdlemisi vesine, eriti sügiseti ja kevadeti, sest mets ja
maa on päämiselt soo. Ennemuiste olnud seal seitse järve. See soo ei kannud
naljalt inimestki pääl, ainult üksikutel kõrgematel küngastel võis liikuda.
Nendel küngastel on ka oma nimed, nagu Altsaar, Männiksaar, Koerasaar, Lammasaar.
Ja palju niisuguseid saaresid. Kuid Vaali pool selles tümas soos oli olnud
Karinusaare loss. Sääl lossis olid olnud röövlid peidus. Säälpool lossi oli
Võllaste soo. Nimi Võllaste oli seepärast, et sinna sohu, kaagisambasse, poodi
inimesi. Üle selle Võllaste soo oli olnud nahksild. Et silla pealt võõrad ei
saaks tulla Karinu röövleid vaatama, tõmmatud sild ööseks päält ära. Kord
hiilinud keegi naisterahvas lossi salaja vaatama. Röövlid aga näinud naist,
kartnud, et see nende röövimised välja räägib, ja hakanud seda naist taga
ajama, tahtes teda kaagisambasse ära puua. Naine aga hüpanud mülkasse ja
uputanud enese ise. Sestsaadik hüütakse seda Anne auguks. Vanarahvas rääkis
ikka, et sääl lossi keldris olla palju kulda ja kalliskive ning kolme peaga
lohemadu valvavat seda varandust. Praegugi on Karinusaarel lossi alusmüüri
näha. Säält müüri alt oli leitud kaevamisel jahi- või sõjasarve (kindlalt ei
teata) ja poolik jahinuga, mis saadeti uurimisele. Praegu on Karinusaarel aga
Silmsi uus asundus ja vana lossikaev on uue asuniku Metingu tarvitada. (ERA II
220, 225/7 (1) < Peetri khk, Silmsi k, Helga t, Kongas < Leena Grüger, 78
a, 1939)
Anne augu poodu. Ennemalt oli elanud Huuksis
keegi vana ja haige naine. Pole saanud eriti ülevalgi käia. Ühel õhtul pannud
enda valgesse riidesse ja läinud Võllaste soos asuva Anne augu juurde. Sinna
väikese kidura kase külge poonud enda ära. Kui ta säält leitud, olid ta riided
olnud nii puhtad ja helevalged, sukad määrdumata, et ei võinud kuidagi uskuda,
et ta säält soost läbi käinud. Seepärast räägivad inimesed, et kurjad vaimud ta
sinna viinud. (ERA II 220, 240/1 (10) < Peetri khk, Silmsi k, Koitmäe t, L
Kongas < Miina Keeser, 75 a, 1939)
Kirikumäed
Järvamaal.
Kirikumägedeks kutsutud kohti leidub Järvamaal üksjagu, nii mõnigi neist
seostub ilmselt tarandkalmega (tuntuim Nurmsi Kirikumägi). Kirikumäe-nimelised
kohad on teada /…/ Silmsi Koitla karjamaal. Kirikut olevat tahetud ehitada ka
/…/ Päinurme Väilamäele /…/ Merja linnamäel olevat olnud pärimuse järgi kirik,
mille targad lasknud maa alla vajuda. (Arad, lk 30)
Keldrimägi. Seal, kus mina elasin, seal
Silmsi-uudismaal, seda küla enam ei olegi. See oli Pätsi ajal ehitatud
asunduseküla, aga kui Vene valitsus tuli, siis läksid ära kõik sealt laiali.
Seal oli Patkuli sõjaretke tee. Patkuli sõjaretk oli sealt läbi läind ja seal
olid need igasugused sepipajad ja värgid old ja rahamäed ja seal oli kulda
sisse peidetud, nii et siis seal eluaeg käidi kaevamas. Seal üks mägi on, kus
kogu aeg otsiti ja kaevati seda kulda. Ja siis meie talukoha pealt, kus
künniaeg tuli kuldrahasid välja ja hõberahasid ja sepatööriistu. Ja naabritel
tuli kuldrahasid välja, nii et seal oli ikka kunagi old mingisugune asula, kus
kullaga tegeleti. See Patkul oli suur niisugune sõjamees või kes. Meie läksime
1941. aastal, ma olin väike tüdruk, läksime sinna, siis inimesed käisid ikka
kulda otsimas. Kas keegi leidis, ei tea, ega keegi ei öelnud, kui leidis … A
see on kaugemal, see on siit kümme kilomeetrit seal Päinurme pool. Kõik oli
uuristatud ära, auke täis. See küngas, suur mägi oli ikka, otsiti seda kulda
siis, et Patkuli sõjaretkelised matnud selle kulla. Need Patkulite värgid peaks
kuskil ajalooürikutes olema sees. Minu isa küll luges neid asju ja uuris ja
puuris seal. (ERA, MD 135 (24) < Koeru khk, Koidu-Ellavere küla, Väljavahi
t, Ü Niin, K Ruus < Rita Päärt, snd 1933, 2003)
No comments:
Post a Comment