Koigi mõisa peahoone millalgi enne 1935. aastat
(www.herder-institut.de)
(www.herder-institut.de)
Kui uurida tähelepanelikult Järvamaa I lk 246 leiduvat kaarti, siis saame mõningase ülevaate mõisate rajamise kronoloogilisest järjekorrast. Selgub, et Koigi lähinaabruses on kõige vanemad mõisad Mäo, Mündi, Vaali, Päinurme ja Rutikvere - need on rajatud juba enne Vene-Liivi sõda ehk enne 1550ndaid; Silmsi, Huuksi, Köisi, Müüsleri, Jalametsa, Laimetsa, Prandi, Koigi ja Palu mõisad rajati 16. sajandi lõpus või 17. sajandil; 18. sajandil rajati siinmail Väike-Kareda ja Hermanni (kuigi külad on palju-palju vanemad, Väike-Kareda küla arvatakse olevat isegi vanem kui Suur-Kareda) ning lähipiirkonna noorim mõis on Põhjaka, mis pärineb 19. sajandist.
Koigi valla piiridesse jäänud mõisatest kuulus Järvamaa mõisaasustuse eliiti Huuksi mõis, kus oli üle 500 talupoja. Keskmiselt oli mõisatel veidi üle 250 talupoja (Järvamaa I, lk 249, 353). Üks eesrindlikumaid mõisu oli Koigi, kus järjepidevalt arendati lamba- ja hobusekasvatust ning piimamajandust; Koigis aretatud hobused võitsid kuulsust kogu Euroopas. Olen kuulnud lugu, et kui uut mõisahoonet veel polnud, ja mõisnik elutses hilisema valitsejamaja hoones, kus all korrusel olnud muldpõrandad, ning oli kord haige, laskis ta hobuse enese juurde tuppa talutada, et ta üle vaadata - aga see võib ka lora olla. :) Igal juhul filmis Viimne reliikvia olnud Koigis kasvatet hobused, seda räägiti veel siis, kui laps olin, elik 1980ndatel.
Alljärgnev on jällegi välja kaevatud Kranichi kogumikust, kes omakorda on allikana kasutanud parun Erich von Schillingi "Die Rittergüter im Kreise Jerwen seit der Schwedenzeit", 1970, Hannover-Döhren.
Koigi mõis (Koick, Koik)
Suurus 20,84 adramaad. Mõisamaad 1765 tessatini, talumaad 1608 tessatini, sealhulgas metsa 428 tessatini, kõlbmatut maad 181 tessatini. (tessatin oli ca 0,9 ha)
1564. aastal oli Koigi Paide lossiala Mäo mõisa Kardenay (Prandi) vakuse iidne küla, mille talumajad asunud praeguse sepikoja varemete lähedal. Külas olnud neli talu, elanikud ainult kahes, põhjuseks Vene-Liivi sõda (1558-61). Aastal 1600 algas Rootsi-Poola sõda, misjärel jäänud maa üldse tühjaks. Veel 1608 olnud siinsed külad Rootsi valdusesse minnes tühjad. Pärast sõja lõppu algas maade läänistamine sõjaväelastele, kellele Rootsi valitsus polnud palka maksnud. 1615. a vakuraamatus ongi Koigi ala tühi ja kuulub Rootsi kroonimaade hulka. Lisaks 7 adramaa suurusele Koigile kuuluvad hilisema Koigi mõisa alale veel Serrant (Sõrandu) küla 10 1/2 adramaaga ja Ubbakal (Ubakalu) küla 15 adramaaga (hiljem mõisastati Koigi alla). Koigi mõisa alla kuulus veel ka Sõrandu külje all olnud Sigapusma küla oma 13 1/2 adramaaga, mille kohta Schillingi uurimuses pole aga sõnagi. Iidsest Ubakalu külast (maad liideti 1840 Koigi mõisaga) on järel vaid vana maanteekõrtsi varemed kaalumaja kurvi lähedal töökoja silla juures.
Vana Ubakalu kõrts, ca 1957 või sinnakanti. Ilmselt Kranichi foto vanast vallalehest.
3. veebr 1616, teistel andmetel 1617, saab Jürgen (Jöran) III Krydener (Kruedener) von Rosenbeck kahjuhüvitisena oma Liivimaal asuva pärusmõisa Rosenbecki vaenlase kätte jäämise tõttu määramata ajaks (auf behaglige Zeit) kasutamiseks Ubakalu ja Koigi külad. Ta rajab siia mõisa (Hoflage). Pärast tema surma 1634 langevad Ubakalu ja Koigi uuesti Rootsi valitsuse kätte. Sellele vaatamata on Krydeneri nende küladega seoses nimetet veel 1639 ja 1641. On vägagi tõenäoline, et Koigi kõige esimene mõisahoone ehitati 1620ndatel.
30. oktoobril 1636 läänistatakse meeslääniõiguse alusel krahv Linnart Torstensonile (1603-1651) Mäo mõis koos Koigi ja Ubakalu külaga, mis olid varem kuulunud Jürgen Krydenerile. (Kinnitus kuninganna Kristina poolt tema troonileastumise järel 20.04.1647; Beiträge, kd 7, vihikud 3 ja 4, ürik 49.) Linnart Torstenson oli 1635. aastal Rootsi kuningliku kahurväe kindral, 1647. aastal riiginõunik (Reichsrat), feldmarssal ja Pommerimaa kindralkuberner. Linnart oli 1631. aastal surnud Torsten Linderssoni ja Märta Nilsdotter Posse (maet 1627) poeg. Ta abiellus 1633. aastal Beata de la Gardie'ga (isa Johan de la Gardie 1582-1642, ema Catharina Christiensdotter Oxenstierna, maet 1625) ning nende poeg Anders Torstenson (1641-1686) oli Rootsi riigimees, Eestimaa kindralkuberner 1674-1681, Alavere mõisnik 1671-1686. Krahvisugu suri paraku välja Linnarti pojapoja Carl Ulric Andersson Torstensoniga (1685-1727), kes suri lastetult. Krahvid maeti Stockholmi Riddarholmeni kirikusse (Matrikel öfwer Swea rikes riddesrkap och adel). Wikipedia andmetel päris Linnart pärast äia surma Alavere mõisa ja Raasiku mõisa ning ostis Taubedelt juurde Maardu mõisa, mis oli Torstensonide käes kuni 1662.
Tagasi Koigi juurde tulles, pärast Linnarti surma jäi Koigi tema ainsale pojale Andersile, kes müüs 12. juunil 1669 Mäo mõisa koos Koigi ja Ubakaluga Hansz von Fersenile (srn 1683), kellele kuulusid Liivimaal Abja, Eestimaal Sipa, Laupa ja Vallküla mõisad.
Tagasi Koigi juurde tulles, pärast Linnarti surma jäi Koigi tema ainsale pojale Andersile, kes müüs 12. juunil 1669 Mäo mõisa koos Koigi ja Ubakaluga Hansz von Fersenile (srn 1683), kellele kuulusid Liivimaal Abja, Eestimaal Sipa, Laupa ja Vallküla mõisad.
1686 ja 1694 oli Koigi veel osa Mäo mõisast. Von Fersen suri 1683 ja 1716 oli Mäo veel tema pärijate valduses. 1717 läks Koigi kui Mäo kõrvalmõis Adam Friedrich von Stackelbergi (srn 1768) omandusse, kes oli abielus Mäo ja Vodja pärija Katharina Elisabeth von Roseniga. 1750 oli Koigi juba Mäo mõisa kõrval- või abimõis (Beigut).
EAA f. 854, n. 2, s. 2241, l. 144p. Väljavõte Eestimaa mõisaid puudutavatest dokumentidest.
Vene keisrinna Anna 20. veebruari 1734. aasta privileegist nähtub, et Mäo mõisast on mõne aasta eest eraldatud Koigi mõis. Mõisa olemasolu kinnitavad ka 1732. aasta adramaarevisjoni andmed, kust selgub, et Koigi omanik on [Mäo mõisnik] Adam Friedrich von Stackelberg. Mõisas ei ole valitsejat, töid juhib kubjas ja seal töötab [Ubakalu] kõrts.
Nähtavasti ehitati just sel perioodil ehk siis 18. sajandi keskpaiku, 1730ndatel-1750ndatel, suurem ja mahukam mõisahoone, millest pärast 1771. aastat sai valitsejamaja. Hilisem tagumine juurdeehitus moonakate eluruumideks lisati alles 1840ndate paiku.
1758. aastast on Koigi iseseisev rüütlimõis von Grünewaldtide omanduses. Bengt Gustav von Stackelberg ja Magdalena Elisabeth von Fersen (Hanszu tütar) müüsid 1758. aastal Koigi (sõltumatuna Mäo mõisast) 18 000 hõberubla eest oma väimehele Johann Adam von Grünewaldtile (srn 1792), kes oli abiellunud nende tütre preili von Stackelbergiga. Aastatel 1758-1919 valdasid Koigi mõisa niisiis von Grünewaldtid, perekonnast võrsus oma aja silmapaistvaid isiksusi: Eesti tsiviilkuberner, kaks Eestimaa Põllumeeste Seltsi presidenti, loodusteadlane ja meditsiinidoktor.
EAA f. 862, n. 1, s. 970, l. 3p-4 J. A. v. Grünewaldti kaebus Paide müürsepa Johann Christian Reicheli vastu kahjutasu nõude asjus Koigi mõisas lohakalt tehtud töö pärast (1764, pitseri kujutisel ülal paremal nurgas aastaarv 1762?). Müürsepp J. C. Reichel on töötanud tema juures Koigis mõned aastad ja ehitanud pauillon’i kahe võlvitud keldriga, õlle- ja viinaköögi, talli vankrikuuriga, neli suurt ja üheksa väikest väravat ja tuuleveski. Kõik need olevat aga halvasti ehitatud, pauillon’is kukkus suur võlv sisse niipea, kui toed eemaldati ja tuli uuesti ehitada, kõik aknad olid viltu paigaldatud ja trepialune väike võlv pragunes. Ka õlle- ja viinaköögi kolmes seinas olid praod, mis ulatusid maapinnani. Sama halb olnud lugu talli ja vankrikuuriga ja kõik väravad murenevat. Samad vead olevat ka veskil, mida ehitusmeister on küll juba üritanud parandada. Mõisaomanik leiab, et Reichelil tuleb tekitatud kahjud hüvitada. Nende täpsemaks hindamiseks ja parandustööde kulude rehkendamiseks tahab ta kohale kutsuda tsunfti oldermanni Durchschmidti. Ehitusmeister Reichel end vigades süüdi ei tunnistanud ja esitas vastunõude saamata jäänud töötasu jm asjus.
Täiesti uus mõisahäärber, nii nagu me teame seda nüüdisajal, valmis 1771.
EAA f. 1864, n. 2, s. VI/63, l. 11p-12 Koigi mõisarahvas 1811. a revisjoni andmeil
Peale mõisniku pere, valitseja ning mõisasundijate elas mõisas ka üsna arvukalt lihtrahvast – mõisasse teenima võetud talupoegi ja käsitöölisi. Teenijaskonna ülesanne oli mõisniku- ja valitsejapere teenindamine ning härrastemaja ja selle ümbruse korrashoid.
Mõisarahva hulgas kohtame teiste seas toapoiss Gustavit, rätsep Juhanit, tallipoiss Joosepit, kärner Adot ja metsavaht Micheli poega Jüri (1811. aastal 16-aastane).
Johann (Ivan) von Grünewaldti mäletamist mööda palgati 1807. aasta paiku mõisa keegi Popeni-nimeline muusikaõpetaja ja siis pandi kokku ka oma kapell: „Toapoiss Gustav mängis esimest ja koerapoiss Juhan teist klarnetit ja tisler Ado puhus fagotti. Hiljem lisandusid veel kaks metsasarve mängijat, kutsar Joosep ja Väike-Jüri“ (lk 27). Peamiselt mängiti tantsuks. Näeme, et poole sajandi jooksul, mis lahutab sündmusi mälestuste kirjapanemisest, on kapelli liikmete ametid meelest läinud, kuid kõik mainitud nimed on 1811. aasta revisjonilehtedes olemas.
Johann Adami järel oli mõisavalitseja tema poeg Johann Georg von Grünewaldt (srn 1817), kellele kuulusid veel Esna ja Ahula, samuti oli ta Liivimaal Laimetsa ja Jalametsa mõisate pandivaldaja? (Pfandbezitzer), märgitud nii 1795, 1797, 1803, 1811 ja 1816. Tema surma järel sai mõisa valdajaks lesk Anna Christina, snd von Kursell (1769-1842).
EAA f. 860, n. 1, s. 805, l. 5p, 8 Adam Johann von Grünewaldti 1816. aastal surnud teise abikaasa Catharina Elisabethi (sünd. von Stackelberg) pärandi jagamise leping 22. aprillist 1818: rahast ning Koigi ja Ahula mõisast koosnenud pärandvara jagati laste, juba surnud Johann Georgi (tema pärijate nimel lese Anna Christina) ja Anna Elisabeth von Grünewaldti vahel. Koigi mõis läks Johann Georg von Grünewaldti lesele.
EAA f. 2486, n. 1, s. 1271, l. 21, p. 6 Väljavõte Johann Georg von Grünewaldti pärandi jagamise lepingust 20. juunist 1832.
Loosi tahtel sai vanim poeg Johann oma pärandiosa kätte rahas, isale kuulunud mõisatest päris Alexander Esna, Otto Magnus Koigi ja Moritz Laimetsa. Et viimane tegi sõjaväelist karjääri Venemaal, loobus ta 7700 assignaatrubla eest oma valdusest vend Otto kasuks.
J. G. von Grünewaldti vara jagamisel pärijate vahel otsustas loos, millise osa keegi sellest saab. 1822. aasta lõpus toimunud loositõmbamisel esindas välismaal viibinud Otto Magnust maanõunik Richter ja loosi võttis tema eest pisike Josephine O’Rourke. Ema Anna Christina oli ülimalt rahul, et just Otto Magnus sai Koigi mõisahärraks ja oma kirjas pojale avaldas lootust, et see oma isa pärandit leebuse ja headusega majandab. Pärandisaaja ise oli esmalt hoopis vaoshoitum. Kirjas oma sõbrale Fritz Oettingenile märkis ta eneseirooniliselt, et nüüd ei pea ta end vähemasti piinama elukutsevalikuga, mis varemalt talle nii palju peamurdmist tekitas. Põllumajandus olevat tema õpingute „haud”. Ta lootnud saada kas raha või siis Laimetsat, mida ta nii ehk naa poleks pidama hakanud.
EAM f. 66, n. 1, s. 139 Otto Magnus von Grünewaldt (1801-1890, Johann Georg v Grünewaldti ja Anna Christina v Kurselli poeg) ja tema teine abikaasa
Julie Rositter.
1832 läks Koigi mõis niisiis päranduse jaotusena 43 000 hõberubla väärtuses Johann Georgi pojale Otto Magnus von Grünewaldtile (srn 1890), kellele kuulusid ka Laimetsa ja 1830ndatest Prandi, märgitud 1827, 1834, 1840 (pärisomand), 1842, 1850, 1853 ja 1858. Laimetsa ostis Otto oma venna Moritza (srn 1877) käest väikese lisatasu eest 1826. aastal. O. M. von Grünewaldt õppis 1819–1821 Tartus kameralistikat (tänapäeva mõistes haldust, majandust ja rahandust). Seejuures siirdus ta välismaale, tudeeris 1821–1822 Göttingenis zooloogiat, õppis mõnda aega Bonnis, Pariisis ja Itaalias kuni ta 1824. aastal kodumaale naasis. Otto Magnuse ajal toimusid seni lihtsakoelises mõisamajanduses suured muutused. Otto rajas kultuurrohumaad ja kuivendas suured maatükid ning oli üks esimesi, kes väheefektiivse teoorjuse asendas juba 1840ndatel raharendi ja sulastemajandusega. Selleks ehitas ta mõisast ida poole Vana-Tartu maantee (elik Suigu tee) ja Neeva kanali vahelisele alale 10 sulastemaja (rahvasuus moonakamajad), igaüks neljale perele. Samaaegselt ehitas ta sinna ka sauna ja koolimaja (see asus umbes seal, kus praegu Luisu valgest telliskivist maja) ning väikelastekooli sulaste ja teenijate lastele. Prandi ja Ubakalu külad kaotati, maad mõisastati, põldude kolmeväljasüsteem asendati mitmeväljasüsteemiga. Intensiivistati meriinolammaste pidamist. Endised metsaalad näiteks Koigi-Arus hariti põldudeks.
EAM f. 66, n. 1, s. 107, l. 3p-4 O. M. von Grünewaldti 3. märtsi 1843 kiri abikaasa Mathildele
Kiri on kirjutatud Peterburist, kus ta hotellis peatudes ootas suurvürstinna kutset. Oma harjumatult pikaks veninud teekonnast pealinna, nagu ka elamustest kohapeal lubab ta lähemalt kirjutada vend Ivanile, kes peab selle edastama ka Mathildele. Et tal kirju postiga ei lubatud saata, püüdis ta oma läkituse armastatud abikaasale saata eraviisiliselt. Suurvürstinna soovile saata teda reisil Saksamaal, tuli ta vastu üksnes seetõttu, et sõlmunud sidemeist võiks tulevikus isamaale ja lastele kasu tõusta. Edasi kirjutab ta sellest, kui väga ta ihkab juba tagasi Koigi rahulikku ellu ja kui väga tunneb ta puudust oma naisest ja vend Ivanist. Ta loodab, et naine tuleb talle Tallinnasse vastu. Sealt pidi ta enne koju jõudmist läbi käima, ehkki igatsus naisega jälle kokku saada oli suur.
O. M. von Grünewaldt kiindus oma esimesesse abikaasasse Mathilde von Wolffi esimesest silmapilgust, abielluti 1825 ja õrnad tunded ei kadunud nende vahelt ka abielus olles. Kirjast õhkub soojust ja tundelisust. Selgelt hoomatav on lähedane ja usalduslik vahekord abikaasade omavahelistes suhetes. Suhted pereliikmete, sugulaste ja sõpradega olid balti aadlile primaarsed. Lapsi oli balti maa-aadli peredes palju, isa oli autoriteetne perekonnapea ja ema auväärne ning vooruslik naine. Seesmiselt stabiilne perekond oli aadli ühtekuuluvuse ja mentaliteediühtsuse alustala ja nii ka seisuslik-korporatiivse korra taastootja esmatasandil.
O. M. von Grünewaldt oli suurvürstinna Jelena Pavlovna (1807-1873, päritolult sakslanna) saatja ringreisil Saksamaal 1843. aastal (samuti 1845. aastal). Suurvürstinna valik langes tema kasuks, sest ta vajas kaaslaseks „väga kohusetundlikku, haritud” meest. Pool aastat kestnud sõidu eesmärk oli eeskätt kosjasobitamine ja Jelena Pavlovnal õnnestuski oma kolmest tütrest kahele Saksamaal kosilane leida.
EAM f. 66, n. 1, s. 125, l. 6 Suurvürstinna Helena 12/24. märtsi 1843 kiri O. M. von Grünewaldtile
Kirja (käekiri on nähtavasti sekretär Stenderi oma) alguses väljendab ta rõõmu O. M. von Grünewaldti nõusoleku üle teda reisil saata. Ka keiser on Grünewaldti kandidatuuri sel kohal heaks kiitnud. Suurvürstinna tänab Grünewaldti abikaasat, kes lubas tal tulla, ehkki kogu kuus kuud vältava reisi ajal langeb kogu mure ja hool mõisa pärast tema õlgadele. Ta lubab ise koostada kulude nimekirja ning praktilised ettevalmistused joonde ajada, kuid soovib enne teele asumist kindlasti ära kuulata oma reisijuhi asjakohased märkused. Enne sõitu tuleb Grünewaldtil kammerhärra vormis end esitleda ka keisrile
Kõik ei läinud alati lepase reega. EAA f. 1458, n. 1, s. 109 O. M. von Grünewaldti 19. augusti 1849 ja 17. veebruari 1850 kirjad Riia õuekohtu asepresidendile Friedrich Gustav Anton von Schwebsile laenu asjus:
O. M. von Grünewaldt palub oma „kallilt sõbralt“ laenu. Näpud olla tal põhjas seepärast, et on maksnud oma vanemale pojale välja tema pärandiosa, rahastanud zooloogist poja Moritzi reisi Tirooli ja Šveitsi, samuti vajavat laienev mõisamajandus kapitalimahutusi. Pärast maahindamise lõppemist lubab ta võtta mõisatele krediitkassalt hüpoteegilaenu, lubab tutvustada Schwebsi oma raamatupidamisega jne.
Poole aasta möödudes palub ta taas laenu. Tema kolme mõisa (Koigi, Prandi ja Laimetsa) võlgade üldsumma küünib juba 89 728 rublani, üle 100 000 rubla ei tahtnud ta võtta. O. M. von Grünewaldt kurdab, et kui peres poleks sirgumas kaheksat poega, oleks ta jõukas mees niipea, kui ehitustööd tema mõisates ühele poole saavad. Pantkirjalaenu tahab ta võtta alles siis, kui tema mõisate väärtust on krediitkassade silmis tõstetud.
Otto Magnuse poeg Johann Georg von Grünewaldt (EAA f. 1850, n. 1, s. 459 Johann Georg Ernst von Grünewaldt, 1835-1901) oli Koigi mõisas algul rentnik, hiljem omanik, märgitud 1863, 1873, 1893, 1901.
Johann Georgi ajal hinnati Koigi ja Prandi mõisate olukorda alljärgnevalt
(EAA f. 2486, n. 1, s. 3082, l. 27p Koigi ja Prandi mõisa hindamise kirjeldus; hindaja G. v Krusenstiern, 1876): "Koigi ja Prandi mõisas on laialdane ja keeruline majapidamine. Tööjõudu kulub rohkelt; mõisas töötavad palgalised, kes saavad töö eest päevapalka, korteri ja kütte ning kasutada maa. Ehitus- ja lisatöid teevad eeskätt venelased. Saagi koristamisel kasutatakse mitmesuguseid masinaid. Põllusaak läheb põhiliselt oma viinavabrikusse, kusjuures suur osa toorainest – kartulist – ostetakse sisse (st talupoegadelt, kes nii raha teenisid). Mõis müüs nisu (põhiliselt Paides). Selgub, et suuremal osal sooheinamaadel on läbi viidud maakuivendus ja nüüd kasvab seal tihe noor mets. Suured põlluväljad on kividest hoolikalt puhastatud ja neid haritakse kolmes erinevas viljavaheldussüsteemis. Rukkisaak on viimasel kümnel aastal olnud 9, nisul 8,8 ja odral 7 seemet. Koigis oli 1900 lammast, 60 veist, 36 tööhärga, 35 tööhobust jt, peale selle 300–400 nuumlammast. Mõisakompleksi kuulus 37 hoonet, mis kõik olid heas korras. Koigi mõisa kogupindala oli u. 1480 hektarit. Kokku ulatus kahe mõisa keskmine aastane puhastulu (sh talumaadelt saadav rent) 17 300 rublani."
Johann Georgi eluajal oli mõisas suur põleng 22.04.1895, mil väidetavalt viinavargile läinud moonakate süül (EAA f. 107, n. 1, s. 2863, l. 19 Rakvere-Paide rahukohtu otsus 20. septembrist 1895 Peet Kändi, Jüri Pilbaumi, Rein Mihkelseni ja Aleksander Leisi süüdistamise asjas viinavarguses ja tulekahju vallapäästmises Koigi mõisas) süttisid põlema viinaköök (joonis aastast 1888, EAA f. 33, n. 3, s. 1771, l. 2) ja majandushooned. Põlev piiritus jooksnud Neevasse ja tuli ulatunud vett mööda Laimetsa sillani. Hävinud hoonete kindlustusrahadega ehitatud üles hilisem viina- ja tärklisevabrik.
Nagu Otto Magnus von Grünewaldt, nii oli ka tema poeg Ernst Eestimaa Põllumajanduse Seltsi president (1886-1893). 1882-1889 oli ta kreisisaadik ja 1891. aastast kuni oma surmani rüütelkonna maanõunik. Ta arendas meriinolamba- ja hobusekasvatust (pälvides koos oma pojaga põllumajandusnäitustelt mitukümmend auhinda), piimakarjandust, oli meiereide liidu liige, organiseeris piimatoodete ja veiste sisse- ja väljavedu. Mõisa päris tema poeg Otto Johann Werner von Grünewaldt, kelle kätte jäi see kuni riigistamiseni 1919. aastal
1902. aastast oli mõisa viimaseks omanikuks Werner von Grünewaldt (srn 1932), kelle tegutsemisajal ehitati mõisahoone keskosale peale teine korrus. Talle kuulusid ka Prandi ja Laimetsa mõisad nii 1902 kui ka 1913.
EAA f. 1687, n. 1, s. 37 Koigi mõisa härrastemaja renoveerimise kavand.
1910. aastal valmistas Arnold Leihberg kavandid, mis sisaldasid varasemast erinevaid ning uusi kujundusvõtteid. Uuendati terrasse esi- ja tagafassaadi sissepääsude ees, ehitati välja pööningukambrid koos suuremahuliste katuseuukidega, kavandati edelaküljele juurdeehitust jms. Et vundament ei kannatanud kogu ulatuses teist korrust välja, ehitati teine korrus peale vaid hoone keskmisele osale; juurdeehitatud klaasveranda lammutati nõuka-ajal 1968. aasta remondi käigus.
Werner oli viimane mõisnik enne mõisate riigistamist 1919. Pärast riigistamist sai mõisa peahoonest 1920 kool. Kool tegutseb hoones seniajani, hoone on miski Norra fondi abirahadega renoveeritud.
EAA f. 854, n. 2, s. 2241, l. 144p. Väljavõte Eestimaa mõisaid puudutavatest dokumentidest.
Nähtavasti ehitati just sel perioodil ehk siis 18. sajandi keskpaiku, 1730ndatel-1750ndatel, suurem ja mahukam mõisahoone, millest pärast 1771. aastat sai valitsejamaja. Hilisem tagumine juurdeehitus moonakate eluruumideks lisati alles 1840ndate paiku.
1758. aastast on Koigi iseseisev rüütlimõis von Grünewaldtide omanduses. Bengt Gustav von Stackelberg ja Magdalena Elisabeth von Fersen (Hanszu tütar) müüsid 1758. aastal Koigi (sõltumatuna Mäo mõisast) 18 000 hõberubla eest oma väimehele Johann Adam von Grünewaldtile (srn 1792), kes oli abiellunud nende tütre preili von Stackelbergiga. Aastatel 1758-1919 valdasid Koigi mõisa niisiis von Grünewaldtid, perekonnast võrsus oma aja silmapaistvaid isiksusi: Eesti tsiviilkuberner, kaks Eestimaa Põllumeeste Seltsi presidenti, loodusteadlane ja meditsiinidoktor.
EAA f. 862, n. 1, s. 970, l. 3p-4 J. A. v. Grünewaldti kaebus Paide müürsepa Johann Christian Reicheli vastu kahjutasu nõude asjus Koigi mõisas lohakalt tehtud töö pärast (1764, pitseri kujutisel ülal paremal nurgas aastaarv 1762?). Müürsepp J. C. Reichel on töötanud tema juures Koigis mõned aastad ja ehitanud pauillon’i kahe võlvitud keldriga, õlle- ja viinaköögi, talli vankrikuuriga, neli suurt ja üheksa väikest väravat ja tuuleveski. Kõik need olevat aga halvasti ehitatud, pauillon’is kukkus suur võlv sisse niipea, kui toed eemaldati ja tuli uuesti ehitada, kõik aknad olid viltu paigaldatud ja trepialune väike võlv pragunes. Ka õlle- ja viinaköögi kolmes seinas olid praod, mis ulatusid maapinnani. Sama halb olnud lugu talli ja vankrikuuriga ja kõik väravad murenevat. Samad vead olevat ka veskil, mida ehitusmeister on küll juba üritanud parandada. Mõisaomanik leiab, et Reichelil tuleb tekitatud kahjud hüvitada. Nende täpsemaks hindamiseks ja parandustööde kulude rehkendamiseks tahab ta kohale kutsuda tsunfti oldermanni Durchschmidti. Ehitusmeister Reichel end vigades süüdi ei tunnistanud ja esitas vastunõude saamata jäänud töötasu jm asjus.
Täiesti uus mõisahäärber, nii nagu me teame seda nüüdisajal, valmis 1771.
EAA f. 1864, n. 2, s. VI/63, l. 11p-12 Koigi mõisarahvas 1811. a revisjoni andmeil
Peale mõisniku pere, valitseja ning mõisasundijate elas mõisas ka üsna arvukalt lihtrahvast – mõisasse teenima võetud talupoegi ja käsitöölisi. Teenijaskonna ülesanne oli mõisniku- ja valitsejapere teenindamine ning härrastemaja ja selle ümbruse korrashoid.
Mõisarahva hulgas kohtame teiste seas toapoiss Gustavit, rätsep Juhanit, tallipoiss Joosepit, kärner Adot ja metsavaht Micheli poega Jüri (1811. aastal 16-aastane).
Johann (Ivan) von Grünewaldti mäletamist mööda palgati 1807. aasta paiku mõisa keegi Popeni-nimeline muusikaõpetaja ja siis pandi kokku ka oma kapell: „Toapoiss Gustav mängis esimest ja koerapoiss Juhan teist klarnetit ja tisler Ado puhus fagotti. Hiljem lisandusid veel kaks metsasarve mängijat, kutsar Joosep ja Väike-Jüri“ (lk 27). Peamiselt mängiti tantsuks. Näeme, et poole sajandi jooksul, mis lahutab sündmusi mälestuste kirjapanemisest, on kapelli liikmete ametid meelest läinud, kuid kõik mainitud nimed on 1811. aasta revisjonilehtedes olemas.
Johann Adami järel oli mõisavalitseja tema poeg Johann Georg von Grünewaldt (srn 1817), kellele kuulusid veel Esna ja Ahula, samuti oli ta Liivimaal Laimetsa ja Jalametsa mõisate pandivaldaja? (Pfandbezitzer), märgitud nii 1795, 1797, 1803, 1811 ja 1816. Tema surma järel sai mõisa valdajaks lesk Anna Christina, snd von Kursell (1769-1842).
EAA f. 860, n. 1, s. 805, l. 5p, 8 Adam Johann von Grünewaldti 1816. aastal surnud teise abikaasa Catharina Elisabethi (sünd. von Stackelberg) pärandi jagamise leping 22. aprillist 1818: rahast ning Koigi ja Ahula mõisast koosnenud pärandvara jagati laste, juba surnud Johann Georgi (tema pärijate nimel lese Anna Christina) ja Anna Elisabeth von Grünewaldti vahel. Koigi mõis läks Johann Georg von Grünewaldti lesele.
EAA f. 1687, n. 1, s. 27 Fragment mõisa üldkaardist (1826).
Mõisa ees on ringtee, meierei hoone on täiesti olemas, kuid neogooti astmikviil ja kellatorn lisati sellele alles 19. sajandi lõpus. Viinaköök on veidi teise koha peal, kaugemal, kui arvas Kranich. Vana häärberi taga on miski kökats hoone, mis võib olla kanala. Näha on veel mõned Ubakalu küla krundid, nagu Mikko (Miku), Saappa (Saapa), Arjo (Harju) (küla mõisastati 1840, samal ajal põles maha kõrts, mida enam ei taastatud. Kaalumaja kurvis on näha mõisatööliste maja. Joonisel on näha ka kavandatav "orjatee", mis ei liikunud sugugi sirgelt bussijaama suunas nagu tänasel päeval, vaid keeras mõne aja pärast praeguse Tüüna pere majapidamise suunas - osa vanast teetammist on täna veel pargi all eraldi seisva puudesalga lähedal üsna hästi märgata.)
EAA f. 2486, n. 1, s. 1271, l. 21, p. 6 Väljavõte Johann Georg von Grünewaldti pärandi jagamise lepingust 20. juunist 1832.
Loosi tahtel sai vanim poeg Johann oma pärandiosa kätte rahas, isale kuulunud mõisatest päris Alexander Esna, Otto Magnus Koigi ja Moritz Laimetsa. Et viimane tegi sõjaväelist karjääri Venemaal, loobus ta 7700 assignaatrubla eest oma valdusest vend Otto kasuks.
J. G. von Grünewaldti vara jagamisel pärijate vahel otsustas loos, millise osa keegi sellest saab. 1822. aasta lõpus toimunud loositõmbamisel esindas välismaal viibinud Otto Magnust maanõunik Richter ja loosi võttis tema eest pisike Josephine O’Rourke. Ema Anna Christina oli ülimalt rahul, et just Otto Magnus sai Koigi mõisahärraks ja oma kirjas pojale avaldas lootust, et see oma isa pärandit leebuse ja headusega majandab. Pärandisaaja ise oli esmalt hoopis vaoshoitum. Kirjas oma sõbrale Fritz Oettingenile märkis ta eneseirooniliselt, et nüüd ei pea ta end vähemasti piinama elukutsevalikuga, mis varemalt talle nii palju peamurdmist tekitas. Põllumajandus olevat tema õpingute „haud”. Ta lootnud saada kas raha või siis Laimetsat, mida ta nii ehk naa poleks pidama hakanud.
1832 läks Koigi mõis niisiis päranduse jaotusena 43 000 hõberubla väärtuses Johann Georgi pojale Otto Magnus von Grünewaldtile (srn 1890), kellele kuulusid ka Laimetsa ja 1830ndatest Prandi, märgitud 1827, 1834, 1840 (pärisomand), 1842, 1850, 1853 ja 1858. Laimetsa ostis Otto oma venna Moritza (srn 1877) käest väikese lisatasu eest 1826. aastal. O. M. von Grünewaldt õppis 1819–1821 Tartus kameralistikat (tänapäeva mõistes haldust, majandust ja rahandust). Seejuures siirdus ta välismaale, tudeeris 1821–1822 Göttingenis zooloogiat, õppis mõnda aega Bonnis, Pariisis ja Itaalias kuni ta 1824. aastal kodumaale naasis. Otto Magnuse ajal toimusid seni lihtsakoelises mõisamajanduses suured muutused. Otto rajas kultuurrohumaad ja kuivendas suured maatükid ning oli üks esimesi, kes väheefektiivse teoorjuse asendas juba 1840ndatel raharendi ja sulastemajandusega. Selleks ehitas ta mõisast ida poole Vana-Tartu maantee (elik Suigu tee) ja Neeva kanali vahelisele alale 10 sulastemaja (rahvasuus moonakamajad), igaüks neljale perele. Samaaegselt ehitas ta sinna ka sauna ja koolimaja (see asus umbes seal, kus praegu Luisu valgest telliskivist maja) ning väikelastekooli sulaste ja teenijate lastele. Prandi ja Ubakalu külad kaotati, maad mõisastati, põldude kolmeväljasüsteem asendati mitmeväljasüsteemiga. Intensiivistati meriinolammaste pidamist. Endised metsaalad näiteks Koigi-Arus hariti põldudeks.
EAM f. 66, n. 1, s. 107, l. 3p-4 O. M. von Grünewaldti 3. märtsi 1843 kiri abikaasa Mathildele
Kiri on kirjutatud Peterburist, kus ta hotellis peatudes ootas suurvürstinna kutset. Oma harjumatult pikaks veninud teekonnast pealinna, nagu ka elamustest kohapeal lubab ta lähemalt kirjutada vend Ivanile, kes peab selle edastama ka Mathildele. Et tal kirju postiga ei lubatud saata, püüdis ta oma läkituse armastatud abikaasale saata eraviisiliselt. Suurvürstinna soovile saata teda reisil Saksamaal, tuli ta vastu üksnes seetõttu, et sõlmunud sidemeist võiks tulevikus isamaale ja lastele kasu tõusta. Edasi kirjutab ta sellest, kui väga ta ihkab juba tagasi Koigi rahulikku ellu ja kui väga tunneb ta puudust oma naisest ja vend Ivanist. Ta loodab, et naine tuleb talle Tallinnasse vastu. Sealt pidi ta enne koju jõudmist läbi käima, ehkki igatsus naisega jälle kokku saada oli suur.
O. M. von Grünewaldt kiindus oma esimesesse abikaasasse Mathilde von Wolffi esimesest silmapilgust, abielluti 1825 ja õrnad tunded ei kadunud nende vahelt ka abielus olles. Kirjast õhkub soojust ja tundelisust. Selgelt hoomatav on lähedane ja usalduslik vahekord abikaasade omavahelistes suhetes. Suhted pereliikmete, sugulaste ja sõpradega olid balti aadlile primaarsed. Lapsi oli balti maa-aadli peredes palju, isa oli autoriteetne perekonnapea ja ema auväärne ning vooruslik naine. Seesmiselt stabiilne perekond oli aadli ühtekuuluvuse ja mentaliteediühtsuse alustala ja nii ka seisuslik-korporatiivse korra taastootja esmatasandil.
O. M. von Grünewaldt oli suurvürstinna Jelena Pavlovna (1807-1873, päritolult sakslanna) saatja ringreisil Saksamaal 1843. aastal (samuti 1845. aastal). Suurvürstinna valik langes tema kasuks, sest ta vajas kaaslaseks „väga kohusetundlikku, haritud” meest. Pool aastat kestnud sõidu eesmärk oli eeskätt kosjasobitamine ja Jelena Pavlovnal õnnestuski oma kolmest tütrest kahele Saksamaal kosilane leida.
EAM f. 66, n. 1, s. 125, l. 6 Suurvürstinna Helena 12/24. märtsi 1843 kiri O. M. von Grünewaldtile
Kirja (käekiri on nähtavasti sekretär Stenderi oma) alguses väljendab ta rõõmu O. M. von Grünewaldti nõusoleku üle teda reisil saata. Ka keiser on Grünewaldti kandidatuuri sel kohal heaks kiitnud. Suurvürstinna tänab Grünewaldti abikaasat, kes lubas tal tulla, ehkki kogu kuus kuud vältava reisi ajal langeb kogu mure ja hool mõisa pärast tema õlgadele. Ta lubab ise koostada kulude nimekirja ning praktilised ettevalmistused joonde ajada, kuid soovib enne teele asumist kindlasti ära kuulata oma reisijuhi asjakohased märkused. Enne sõitu tuleb Grünewaldtil kammerhärra vormis end esitleda ka keisrile
Kõik ei läinud alati lepase reega. EAA f. 1458, n. 1, s. 109 O. M. von Grünewaldti 19. augusti 1849 ja 17. veebruari 1850 kirjad Riia õuekohtu asepresidendile Friedrich Gustav Anton von Schwebsile laenu asjus:
O. M. von Grünewaldt palub oma „kallilt sõbralt“ laenu. Näpud olla tal põhjas seepärast, et on maksnud oma vanemale pojale välja tema pärandiosa, rahastanud zooloogist poja Moritzi reisi Tirooli ja Šveitsi, samuti vajavat laienev mõisamajandus kapitalimahutusi. Pärast maahindamise lõppemist lubab ta võtta mõisatele krediitkassalt hüpoteegilaenu, lubab tutvustada Schwebsi oma raamatupidamisega jne.
Poole aasta möödudes palub ta taas laenu. Tema kolme mõisa (Koigi, Prandi ja Laimetsa) võlgade üldsumma küünib juba 89 728 rublani, üle 100 000 rubla ei tahtnud ta võtta. O. M. von Grünewaldt kurdab, et kui peres poleks sirgumas kaheksat poega, oleks ta jõukas mees niipea, kui ehitustööd tema mõisates ühele poole saavad. Pantkirjalaenu tahab ta võtta alles siis, kui tema mõisate väärtust on krediitkassade silmis tõstetud.
Otto Magnuse poeg Johann Georg von Grünewaldt (EAA f. 1850, n. 1, s. 459 Johann Georg Ernst von Grünewaldt, 1835-1901) oli Koigi mõisas algul rentnik, hiljem omanik, märgitud 1863, 1873, 1893, 1901.
Johann Georgi ajal hinnati Koigi ja Prandi mõisate olukorda alljärgnevalt
(EAA f. 2486, n. 1, s. 3082, l. 27p Koigi ja Prandi mõisa hindamise kirjeldus; hindaja G. v Krusenstiern, 1876): "Koigi ja Prandi mõisas on laialdane ja keeruline majapidamine. Tööjõudu kulub rohkelt; mõisas töötavad palgalised, kes saavad töö eest päevapalka, korteri ja kütte ning kasutada maa. Ehitus- ja lisatöid teevad eeskätt venelased. Saagi koristamisel kasutatakse mitmesuguseid masinaid. Põllusaak läheb põhiliselt oma viinavabrikusse, kusjuures suur osa toorainest – kartulist – ostetakse sisse (st talupoegadelt, kes nii raha teenisid). Mõis müüs nisu (põhiliselt Paides). Selgub, et suuremal osal sooheinamaadel on läbi viidud maakuivendus ja nüüd kasvab seal tihe noor mets. Suured põlluväljad on kividest hoolikalt puhastatud ja neid haritakse kolmes erinevas viljavaheldussüsteemis. Rukkisaak on viimasel kümnel aastal olnud 9, nisul 8,8 ja odral 7 seemet. Koigis oli 1900 lammast, 60 veist, 36 tööhärga, 35 tööhobust jt, peale selle 300–400 nuumlammast. Mõisakompleksi kuulus 37 hoonet, mis kõik olid heas korras. Koigi mõisa kogupindala oli u. 1480 hektarit. Kokku ulatus kahe mõisa keskmine aastane puhastulu (sh talumaadelt saadav rent) 17 300 rublani."
Johann Georgi eluajal oli mõisas suur põleng 22.04.1895, mil väidetavalt viinavargile läinud moonakate süül (EAA f. 107, n. 1, s. 2863, l. 19 Rakvere-Paide rahukohtu otsus 20. septembrist 1895 Peet Kändi, Jüri Pilbaumi, Rein Mihkelseni ja Aleksander Leisi süüdistamise asjas viinavarguses ja tulekahju vallapäästmises Koigi mõisas) süttisid põlema viinaköök (joonis aastast 1888, EAA f. 33, n. 3, s. 1771, l. 2) ja majandushooned. Põlev piiritus jooksnud Neevasse ja tuli ulatunud vett mööda Laimetsa sillani. Hävinud hoonete kindlustusrahadega ehitatud üles hilisem viina- ja tärklisevabrik.
Nagu Otto Magnus von Grünewaldt, nii oli ka tema poeg Ernst Eestimaa Põllumajanduse Seltsi president (1886-1893). 1882-1889 oli ta kreisisaadik ja 1891. aastast kuni oma surmani rüütelkonna maanõunik. Ta arendas meriinolamba- ja hobusekasvatust (pälvides koos oma pojaga põllumajandusnäitustelt mitukümmend auhinda), piimakarjandust, oli meiereide liidu liige, organiseeris piimatoodete ja veiste sisse- ja väljavedu. Mõisa päris tema poeg Otto Johann Werner von Grünewaldt, kelle kätte jäi see kuni riigistamiseni 1919. aastal
1902. aastast oli mõisa viimaseks omanikuks Werner von Grünewaldt (srn 1932), kelle tegutsemisajal ehitati mõisahoone keskosale peale teine korrus. Talle kuulusid ka Prandi ja Laimetsa mõisad nii 1902 kui ka 1913.
1910. aastal valmistas Arnold Leihberg kavandid, mis sisaldasid varasemast erinevaid ning uusi kujundusvõtteid. Uuendati terrasse esi- ja tagafassaadi sissepääsude ees, ehitati välja pööningukambrid koos suuremahuliste katuseuukidega, kavandati edelaküljele juurdeehitust jms. Et vundament ei kannatanud kogu ulatuses teist korrust välja, ehitati teine korrus peale vaid hoone keskmisele osale; juurdeehitatud klaasveranda lammutati nõuka-ajal 1968. aasta remondi käigus.
Werner oli viimane mõisnik enne mõisate riigistamist 1919. Pärast riigistamist sai mõisa peahoonest 1920 kool. Kool tegutseb hoones seniajani, hoone on miski Norra fondi abirahadega renoveeritud.
No comments:
Post a Comment