19. saj kujunes talurahva elus suurte muudatuste ajajärguks. Aleksander I valitsusajal levisid Venemaal humaansed ideed. Ka aadli hulgas levis arusaamine, et senine röövmajandus laostab talurahva ja osutub kahjulikuks mõisnikele endale. Mitmeid mõisaid ähvardas pankrotistumine, seega otsiti võimalusi tõsta talupoegade tööviljakust ja huvi majapidamise vastu. Vene valitsevates ringkondades kavatseti laiaulatuslikke uuendusi, Eestimaa kubermangus kartis aadel, et olukord ei arene neile soovitud suunas. Sellest tingituna võttis Eestimaa Maapäev 1804 talupoegade olukorra kergendamiseks vastu regulatiivi, mis algab sõnaga "Iggaüks" ja on selle nimetuse all ajalookirjanduses ka tuntud. See on enam aadli põhimõtete selgitamine kui otsene seadus, pigem on see mõisniku pöördumine talupoja poole. Regulatiiv oli suureks sammuks edasi talurahva omandiõiguse korraldamisel ja pärisorjuse kitsendamisel; sellega nähti ette taasasutada valla- ja kihelkonnakohtud (viimased menetlesid talupoegade kaebusi mõisnike vastu) ning loetleti vallakohtu kohustused ja õigused. Mõisnikud said "Iggaühe" vastuvõtmisega end keskvõimu silmis soodsas valguses näidata ja riigi pikaajalised laenud päästsid vaesunud mõisnikud pankrotist.
1805. a talurahva rahutused näitasid eelnenud aastal vastu võetud talurahvaseaduse puudulikkust. Keiser nõudis talumaade hindamist ja kohasema regulatiivi väljatöötamist. Olukord ähvardas mõisnikke kitsenduste ja kuluka maahindamisega. Seepärast algatati Maapäeval 1810 talurahva pärisorjusest vabastamine. Balti aadel võttis eeskujuks agraarreformi Preisimaal.
Eestimaa 1816. a talurahvaseadus avaldati kahes osas. Esimene, "Eestimaa Tallorahva Seädmised" sisaldas määrusi uue seaduse järk-järgulise teostamise kohta. Teine, "Eestimaa Tallorahva Käso-Ramat" käsitles talurahvaseisuse kogukondlikku, politsei- ja kohtukorraldust ning eraõigust. Seadusega jagati talurahvas mõisate järgi kogukondadeks, ühest kogukonnast teise siirdumiseks oli vaja senise kogukonna ja mõisavalitsuse nõusolekut. Igal kogukonnal oli oma vanem (talitaja) ja iga 100 meeshinge kohta veel üks abitalitaja, kes kõik kuulusid peremeeste hulka. Nende kõrval oli igal kogukonnal veel kolm nõuandjat ehk eestseisjat, nendest kaks peremeeste ja üks sulaste seast. Kogukonna ametnike ülesanded olid peaasjalikult politseilist laadi: valvata kohaliku rahu, rahva heakorra ja seaduste täitmise järele. Valla- ja kihelkonnakohtud kaotati, nende asemele loodi igasse kihelkonda kogukonnakohus. Selle eesistuja valiti kirikukonvendil kohalike mõisnike hulgast, taluperemeeste hulgast valiti kaks kaasistujat. Teise astme kohtuks oli kreisikohus, mida oli kokku kolm, üks neist ühine Harju- ja Järvamaa kohta. Viimases toimus asjaajamine saksa keeles. Kõrgemaks kohtuasutuseks oli ülem maakohus.
Talurahva pärisorjusest vabastamine toimus järk-järgult. Esimesel aastal tuli talurahvas kogukondadesse korraldada ja luua seaduses ettenähtud ametiasutused, mis järgmisel aastal astusid tegevusse. Kolmandal aastal pidi kindlaks määratama talurahva vabastamise järjekord. Selle määramine oli keeruline. Talurahvas jagati kolme liiki: peremehed, mõisarahvas ja teenijad ning vabadikud. Iga liik jagati veel kaheksasse ossa. Eriliikide järkjärguliseks vabastamiseks kulus 14 aastat, nii et uus seadus rakendus täiel määral alles 1831.
Järva-Peetri kihelkonnas on kohtuprotokollid kirja pannud Järva-Peetri koguduse õpetaja Carl Matthias Henning ning teinud seda üpris heas eesti keeles. Protokollidest selgub, et põhiliseks kohtutegevuseks on olnud talupoegadelt talu põhivara (raudvara) tunnustamise nõudmine. Talu põhivara oli elus ja eluta inventar, mis pidi tallu jääma pärast senise peremehe lahkumist. Teiseks arvukamaks kohtuasjaks on olnud leskede uuesti abiellumise lubade taotlemine. Asi oli selles, et taas abiellumise korral pidi abielluv lesk teatama, mida ta annab eelmisest abieludest sündinud lastele surnud abikaasa tallu kaasa toodud varandusest. Sageli oli selline varandus minimaalne, mis näitab talurahva äärmiselt viletsat majanduslikku olukorda. Suure osa kohtuasjadest moodustasid veel mitmesugused nõuded, näiteks mõisaomaniku nõuded talupoegade vastu, või vastupidi, või ka talupoegade omavahelised varanduslikud nõudmised.
Väljavõte kohtuasjast jürikuu päeval 1819 (tekstid muutmata): "Käeri Jago lesk Marri Koigist tahtis ka oma lastele jagamise teha oma õndsa mehe varandusest. Tema lubas oma poja Jürile hobuse, tütre Marile härja, tütre Madlile lehma, aga nenda, et tema tütar Willemi Jaani Jüri naine An ja tema noorem poeg ka oma jagu neist kolmest lojusest peavad saama, nende hinna järgi arvata. Väimees Willemi Jani poeg Jürri ütles nenda õige olevat ja tunnistas neid kolm veiksed enese juures praegu olevat. Lese Marile anti kohtu poolt siis luba teisele mehele minna ja ennast küll laulatada lasta."
Müüsleris märtsikuu 13. päeval 1822. Kõik kohus oli koos: "Koigi mõisast olid viis kontrahti sisse läkitatud ja need olid tehtud Päro Ritsuga Sõrandost, Madise Jagoga Sõrandost, Tõnso Hansuga Ubakallust, Utso Tomaga Sigapusmast ja Otsa Marti Hansuga Sigapusmast, nende talukohtade pärast, mis on nende käes. Igaühel loeti kontraht ette ja küsiti kas nõnda. Kõik ütlesid olevad ja panid tunnistuseks kolm risti kontrahi alla. Öeldi neil mehil siis, et jürikuu 17. päeval jälle pidid kohtu ette tulema, et pidid igamees oma kontrahid kätte saama, mis täna ei võinud saada, sest et Koigi proua nimi ka veel tarvis alla kirjutada, mispärast kontrahid veel Koiki tagasi saadeti." (Hmm, et Koigi sai päranduse jaotamisel 1. jaanuarist 1823 Otto Magnus von Grünewaldtile, siis ülalmainitud "proua" pidi ilmsesti olema Otto Magnuse ema, Johann Georgi lesk?)
Huuksis jõulukuu 5. päeval 1824: "Küsitletakse neid, kes järgmisel jüripäeval priiks saavad, et kas nad koha peale jäävad või lähevad ära. Koigist Enni Ado jääb, Jago Jaan jääb, Käri Jaak jääb, Wabadiko Jürri läheb ära. Huuksist Jürri Korjuse Jürri p jääb, Säese Mart Hanson jääb, Jago Jaan Jürisson jääb, Mart Hansson jääb. Prandist Pekko Juhhan läheb ära, Körtsi Kubja Ado p Andres läheb ära."
Teoorjuse ajajärk
Pärisorjuse kaotamisele järgnevat ajajärku nimetatakse teoorjuse ajaks, mis tähendas, et talupoja majandatav maa oli endiselt mõisniku oma. Maa kasutamise eest tasu nõudmine polnud millegagi piiratud ja tasu peamine vorm olid teopäevad. Mõisamajanduses valitses kriis, sest väljaveetava vilja hind Euroopa turgudel oli langenud. Samaks ajaks oli langusesse jõudnud ka teine mõisate peamine sissetulekuallikas - viinapõletamine. Kriisist väljapääsu otsiti peenvilla-lammaste kasvatamise ja piimakarja parandamise kaudu. 1824. aastast hakkas Eestis hoogustuma meriinolammaste pidamine. Ka Koigis tegeleti lambakasvatusega intensiivselt. Tolleaegne Koigi mõisnik Otto Magnus von Grünewaldt (1801-1890) käis ise Saksamaalt meriinolambaid ostmas. Vanade inimeste mäletamist mööda olnud Koigis ja Prandis sadu ja sadu lambaid. Veel praegugi võib Koigi pargis näha vanu lambapesutiike. Teiseks põllutulunduse parandamise võtteks oli kartuli ja ristikheina kasvatuse levik. Eriti oluline oli kartul piirituse- ja tärklisetööstuse odava toorainena.
Kõige rõhuvam oli taludele abitegu, mida mõis tarvitas kibekiirel põllutööde ajal. Lisaks tööpäevadele tuli talul anda mõisale mitmesuguseid rendilepingus ettenähtud andameid: teravilja, linu, kanepit, võid, lõnga, lambaid, loomalõõgasid, kotte jpm. Talupoegadel tuli kanda ka mitmesuguseid avalik-õiguslikke kohustusi, nagu pearaha maksmine. Pearaha maksti iga talupojaseisusest meeshinge pealt hällist hauani. Pearahakohuslaste kindlakstegemiseks korraldati aeg-ajalt hingerevisjone: Eesti aladel alates IV revisjon 1782, V revisjon 1795, VI revisjon 1811, VII revisjon 1816, VIII revisjon 1834, IX revisjon 1850 ja X revisjon 1858. Sellest alates peegeldus inimeste liikumine ainult nn ümberkirjutuslehtedel, kuhu märgiti kogukonnast lahkujad ja juurdetulijad.
Lisaks lasus talupoegadel kohustusi sõjaväe ees. Talud pidid materjali vedama ja tööjõudu andma sõjaväelastele kortermajade ehitamiseks ja remontimiseks. Üks selline korteriteks jaotatud maja asus Tamsi külas Tänavotsa talu taga karjamaa ääres, teine Sõrandus, endise kauplus-söökla hoone lähedal. Neid maju kutsuti nn venehooneteks.
Üsna koormav ja sageli saatuslik kohustus oli nekrutiksvõtmine. Teenida tuli algul 25, hiljem 15 aastat. Iga 500 mehe kohta võeti enne 1874. aastat 3 meest nekrutiks. Nekrutiksvõtmisest olid vabastatud taluperemehed ja nende vanimad pojad, samuti kogukonna eestseisjad, kohtumehed ja ametis olevad koolmeistrid. Väeteenistusest oli küll ka võimalik end vabaks osta, kuid vabastus maksis 500 rubla, seda võimalust said kasutada üksnes kõige jõukamad. Enim kannatasid nekrutiksvõtmise tõttu sulased ja vabadikud.
Avalik-õiguslike kohustuste hulka kuulusid ka kohalikud provintsiaalkohustused, nagu teede ja sildade korrashoid ja veel mõned ülesanded.
No comments:
Post a Comment