Sõjasuvi 1941 Koigi valla aladel

 

(Allikas: Karl Kranichi uurimus Ajalooandmeid ja sündmusi Koigi vallast II, 1998)

Päinurme (Kalle Jürgensi mälestused)

1941. aasta 22. juunil algas Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõda. Lähemalt puudutas sõda valla elanikke esialgu mobilisatsiooni näol. 5. juulil kutsuti Koigi vallast Punaarmeesse 1920.–1922. aastatel sündinud noormehed. Osa neist allusid käsule, kuid suurem osa kutsealustest eelistasid peituda metsadesse. Nii täienesid pärast 14. juuni küüditamist tekkinud metsavendade read. Suurem osa metsavendadest olid relvastamata või juhuslike relvadega varustatud. Pääsukese juhitud salk Koigi ümbruses ning Schultsi ja Vaasmaa juhitud salk Päinurme ümbruses tegutsesid aktiivsemalt, rünnates üksikuid sõjaväemasinaid ja punaarmeelasi.

Et võimuorganid kartsid vastupanuliikumise kasvu, tugevnes punane terror. Tööle asusid sõjatribunalid. Kurja kuulsuse omandasid juuni lõpul moodustatud hävituspataljonid. Eriti kardetud oli Läti hävituspataljon.

Otsene lahingutegevus jõudis Eestisse juuli alguses. Saksa väed vallutasid kiiresti Lõuna-Eesti. Pealetung peatus 10. juuli paiku.

21. juulil alustasid Saksa 26. armeekorpuse väljapuhanud väeosad uut pealetungi, üheaegselt Türi ja Paide suunas ning Põltsamaa-Jõgeva-Mustvee suunas. Punaarmee kaitse murenes ja algas kaootiline põgenemine. Sissepiiramisohtu sattunud Punaarmee 11. laskurkorpuse väeosad püüdsid välja jõuda Rakvere suunale. Punakomandöride kaardilugemise oskust näitab fakt, et selleks teeks valiti üle Endla soostiku viiv talitee. Suvisel ajal oli see tee läbimatu.

21. juulil puhkesid lahingud ka Koigi vallas. Punaarmee taganemist saadeti katma Viljandi hävituspataljon. Puhkes 5 tundi kestnud Rutikvere lahing. Purustatud hävituspataljonil õnnestus taanduda läbi Päinurme Koeru suunas. Kiiresti edasitungivad motoriseeritud saksa väeosad lõikasid taganemistee ära ka Punaarmee 219. laskurpolgul. Nii oli Koigi valla territooriumil ja sellega piirnevatel aladel sattunud piiramisrõngasse rohkem kui kaks Punaarmee diviisi.

Lahingud kestsid valla territooriumil 12 päeva. Verisemad lahingud toimusid Huuksi ja Tamsi küla ning Päinurme mõisa piirkonnas. Suurem rühm piiramisrõngast väljamurdvaid punaarmeelasi liikus Jõulusaare kaudu Huuksi suunas ning põrkas kokku hästirelvastatud saksa väeosaga. Puhkenud lahingus hävisid Huuksi riigimõisas ja mitmes talus hooned. Punaarmeelaste hulgas olnud ka eestlastest hävituspataljonlasi. Ainult vähestel õnnestus Peetri suunas läbi murda. Surmasaanud punaarmeelased olevat maetud koos hobustega Lubjaahjumäele.

Sama verised lahingud toimusid Päinurmes. Küla käis nelja päeva jooksul neli korda käest kätte. Kasutusel olid miinipildujad ja kahurid. Surmasaanuid olevat hiljem käsu korras maetud mõisa parki ja lähedal asuvasse metsa. Kotti sattunud punaväelasi püüdsid Viru, Järva ja Tartu omakaitseväelased Endla rabast kuni augusti lõpuni.

Lahingutegevuse piirkonnas olevate külade elanikud varjasid end koos loomadega metsades. Väärtuslikum majakraam peideti maasse. Võrdväärselt lahingutegevusega kardeti ringihulkuvaid punaarmeelasi. Paanilises hirmus sõgestunud punaväelased pidasid ennast kohalike elanike suhtes vaenulikult ülal. Juhindudes partei ja valitsuse direktiividest asuti ellu viima „põletatud maa” taktikat. Õhati ja põletati nii Huuksi kui ka Päinurme piiritusvabrikud. Põletati Päinurme koolimaja ning kogu keskus, samuti paljud talud.

Sageli langesid Punaarmee ohvriteks süütud inimesed. Jüri Listra mälestuste järgi olevat 22. juulil sisenenud tallu grupp vene keelt kõnelevaid sõdureid. Toidu ja küüdi nõudmisel jäänud vägivallatsejate pilk pidama Juhan Listra jalas olevatel saabastel – Saksa spioon! Mahalaskmisele viimisel õnnestus Juhanil segadust tekitada ja Jüril, kuigi haavatuna, põgeneda. Sadistlikult tapetud venna surnukeha leiti hiljem Silmsi metsast. Samal päeval viidi kodust Listrate naabertalu peremees. Tema saatusest ei teata midagi. Ahervaremed veel suitsesid, kui lahvatas kättemaksuiha. Algasid omakohtud. Päinurmes tapeti kohtuta hävituspataljonlane Endel Mõtus, kes tabati süütamiselt.

Koigi ja Prandi

(Allikas: Heino Rudi mälestused, kogunud Karl Kranich)

22. juunil alanud sõjategevus muutis kohapeal senise äreva olukorra plahvatusohtlikuks. 14. juunil toimunud küüditamisel viidi Koigist ära endise kaitseliidu rühmaülema Juhan Orava perekond. Küüditatuid oli igast külast. Juuli algul mobiliseeriti Punaarmeesse kutsealused. Kõik nimetatud aktsioonid suurendasid end metsas varjavate inimeste hulka. Omades veidi relvi, asusid need sõja alguses kimbutama venemeelseid asutusi.

Ühel pärastlõunal tulid Koigi sidejaoskonda kaks meest, kes nõudsid sidejaoskonna ülemalt püstoli äraandmist. Relva nad said, seepeale teatati, et sidejaoskond on üle võetud, ning lahkuti. Sidejaoskonnast teatati juhtunust Paide julgeolekusse. Sealt saadeti kohale hävituspataljoni mehed.

Vahepeal oli uudis sidejaoskonnast käinutest jõudnud Tamsi külla, täiendusega, et ülevõetud sides jagatakse relvi. Helistati Koigi sidesse. Sealt öeldigi /…/, et sidejaoskonda on tõesti üle võtmas käidud. Selle jutu peale hakkasid Tamsist neli meest Koiki tulema, et püsse saada.

Koiki jõudsid nad pea samaaegselt Paidest tulnud hävituspataljoni meestega. Läbiotsimisel leiti nende juurest padruneid, sellest piisas, et teha otsus nende mahalaskmiseks. Meeste kinnivõtmine toimus praeguse ambulatooriumi kohal teeristil, tookord asus seal Siku jahu- ja saeveski. August Themas püüdis põgeneda palgivirnade vahele, aga sai enne surma. Tema kaaslased, Kaitseliidu Koigi kompaniisse kuulunud Harald Sammler, Eerik Magus ja Juhan Haldre lasti sealsamas ligidal maha. Kaasosalisi otsiti veel pargist ja kooli aiast. Segastel asjaoludel sai Ubakalu teeristil Puskari veski juures surma J. Hirsch.

Sõda oli jõudnud Eestimaale. Lõuna-Eestis käisid lahingud. Siin [piirkonnas] Punaarmee üksused tulid ja läksid. Ohvitserid kolasid külades. Koigi viinavabrikus lasti piiritus Neevasse joosta. Teadjamad mehed saanud Laimetsa tee silla juures vee pealt koguda veel umbes 40-kraadilist viina.

Koiki majutatud sõjaväelased pahandasid, kui kapiuksed olid lukus ja nõudsid nende avamist. Juba oli näha lõuna poolt tõusvaid suitsusambaid. Põletati ka Käsukonna kaks kirikut – Risti kirik ja Kikevere apostelliku õigeusu kirik.  

Koiki jõudis rinne 21. juulil 1941. Esimesena saabus mingi luureüksus. Need peatusid Luisu maja juures. Vene luurelennukilt nähti neid ja suunati neile kahurituli. Luureüksus liikus tagasi. Seejärel tuldi suurema üksusena ja võeti Koigi mõis enda valdusesse. Kohalik elanikkond, kes liikvel oli, koguti koolimajja ja selgitati kooliõpetajast tõlgi abil olukorda. Väeosa liikus edasi ja võttis positsiooni sisse Prandi väljal, Reismann Aleksandri, Keikeri ja Passi majapidamise joonel. Seal kaevuti. Punaarmeelased olid Riivil, Prandi mõisas ja Nurmsi metsas. Lahingutegevus kestis sellel joonel erilise eduta 2 nädalat.

Olukorda tuli lahendus, kui sakslased tõmbusid neilt positsioonidelt tagasi Koigi mõisa. Seejärel tungisid punaarmeelased üle Prandi väljade neile järele. See oli sakslaste sõjakavalus. Sakslased tulid suure jõuga neile uuesti peale ja tulemuseks oli, et Prandi väljadele jäi tohutult punaarmeelaste laipu, mida rahvas hiljem käsu korras pikka aega mattis. Selle rünnakuga löödi vastane senisest asupaigast välja ja tee Paideni oli vaba. Paidesse jõudsid sakslased 3. augustil.

Prandi elanikkond varjus nimetatud kahe nädala jooksul Prandi allika tagustel metsaheinamaadel, nn saartel Rebasemäel, Palkarus ja teistes kohtades koos lehmade ja hobustega. Raskusi oli toiduga, eriti leivaga, mida käidi öösiti kodus küpsetamas.

Lahingutegevuses hävisid paljud taluhooned Punaarmee kahuritule tõttu. Need, kes varjusid Prandi allika ja Neeva vahelises metsas, rääkisid, et üks patarei pidi asuma kusagil Äiamaa kandis, sest mürsud lennanud neil üle pea. Tules sai Prandis kannatada 13 talu ja Koigis 3. Põles ka Koigi vallamaja Tamsi külas. Mõned mehed ei läinud metsa, vaid jäid kodust vara valvama. Neist Endel Käär lämbus oma põleva elumaja keldris.

Koigi mõisaümbruse elanikud varjusid Käsukonna taga metsades, Huuksi ja Tamsi elanikud Tamsi (Huuksi?) metsades. Metsa minnes võeti kaasa hädavajalik riidekraam, hobused vankritega ja lehmad. Noorloomad, lambad ja sead jäid koju lahtiselt.

Tagasi tuldi augusti algul, kui rinne läks edasi. Allesjäänud majad olid segipööratud, õues vedelesid surmasaanud sead ja kanad. Ümbrus oli täis mürsulehtreid. Varandus, mis oli maasse peidetud, oli osaliselt välja kaevatud või mürskudest lagedale toodud. Surnuid oli kõikjal ja neist levis kohutavat lehka. Relvi oli põllul laialt, võta, mida ise tahad.

*

Eelpool kirjutajatel puudus ülevaade sõjasündmuste kirjeldamiseks teistes külades. Elanike vanema osa mälus on säilinud mälestusi sõjasuvel punaarmeelaste tapetud kohalike inimeste kohta.

Punaarmeelased tabasid Sõrandu küla elanikud Ilmar Lande ja Arno Mandeli ühes küünis ja lasksid maha. Aleksander Lande tapeti Sassi rabas ja maeti sinna. Aadu Vellamaa Silmsist läks metsast koju sigu söötma, tapeti teel ja maeti maanteekraavi. Elmar Kopti Väike-Karedalt ja August Saluoksa Sõrandust viisid sõjaväelased kodust ja neid pole leitud.

*

Saksa okupatsiooni ajal arvutati nn suvesõja kahjud kokku. Järvamaal on andmed säilinud seitsme valla, sh Koigi kohta, kus sõjakahjud hinnati 1 094 545 kroonile: põllumajanduskahjud olid 773 582 krooni, metsanduskahjud 9383 krooni, kohalikud tööstusettevõtted said kahju 66 500 ja kaubandus 6147 krooni ulatuses, side ja transport 7020 krooni ning sõjategevusele jalgu jäänud asutused 75 088 krooni ulatuses. Isiklikku vara hävis 206 882 krooni väärtuses. 64 talu hävis täielikult, 13 talus hävis elumaja ja 6 talus laudad. Kokku sai 1940–41 Koigi vallas surma 66 inimest, arreteerituid või mõrvatuid oli 11, küüditati 18 inimest ja mobiliseeriti 31 inimest. (Järvamaa 1, lk 492, 516-517)

*

Kohe, kui Saksa väed olid 1941. aasta suvel Eesti vallutanud, formeerus metsavendade üksustest Omakaitse (Selbstschutz). Järvamaal loodi organiseeritud omakaitse üksus kõigepealt Koigis – 24. juulil 1941. Maakondlik omakaitse moodustati 19. augustil, selle ülemaks sai kapten A Jaakson. Septembris formeerus Politsei ja Omakaitse Valitsus. Relvastus koosnes enamasti sõjasaagist ja metsast kokkukorjatud relvadest. Liikmete arv suurenes kiiresti. Vabatahtlikud organiseeriti hiljem Saksa armeesse. Üks omakaitse kohustus oli abipolitsei ülesannetes tagala julgestamine. Kommunistide, endiste hävituspataljonlaste, punaarmeelaste ja muidu kahtlaste isikute tabamiseks korraldati Järvamaal 319 haarangut, mille käigus vangistati 1128 ja tapeti 184 inimest (1941). Teine oluline ülesanne oli sõjaliselt oluliste objektide valve (sillad, raudteejaamad vmt). 1942 allutati Eesti omakaitse territoriaalüksused sõjaväele, kasarmeeritud üksused aga Saksa Korrapolitseile.