Koigi ümbruse minevikust 1: 13. sajand

Mul on aastate jooksul kogunenud üsna palju märkmeid endise koduvalla kohta. Otsisin enne Tallinnase tagasikolimist kohta, kuhu seda kraami talletada, ja paistab, et mingil määral võib näiteks blogisse riputada. Kasutame siis potentsiaali. :)

Sissejuhatuseks nii palju nendele, kes mind lähemalt ei tunne: ma olen Järvamaa teatud piirkondade kohta materjali kogunud aastaid, sest mu isa oli juurtelt põline järvakas, küll saksapärase perenimega kuni eestistamiseni 1930ndatel; ema pärines Läänemaalt, Märjamaa külje alt Vana-Kasti mõisa lähedalt pärit, samuti saksapärased nimed kuni eestistamiseni. Tundub lihtsalt paslik kogutud materjalid ka teistele huvilistele digis teatavaks teha, mis ma ikka neid kritseldusi siin sahtlis hoian, võib-olla leiab keegi veel siit miski huvitavat, millest lähtuda.

Alguses võis asjaarmastajalikult juhtuda, et ma pole üles tähendanud allikat, kust midagi pärines. Kõiki fakte pole jõudnud kontrollida, aga üles ma siia nad panen, ja kellel on tõsisem huvi, otsib-kontrollib ise ja tõstab kisa, kui midagi on viiteta, mille kohta on allikas täpselt teada. Midagi pole igal juhul kuritahtlikult omastatud ja mingile autorlusele ma vähemasti siinkohal ei pretendeeri. Kõige tõenäolisemalt on lihtsalt ununenud viide märkida. Pigem tahaksin lihtsalt jagada neid teadmisi, mis on minuni moel või teisel jõudnud, et see kuhugi tallele jääks. Ka kõik märkused ja muu asjalik teemakohane tagasiside on pigem teretulnud. Kus käesolevas kirjutises eraldi märget pole, see pärineb nähtavasti Karl Kranichi üleskirjutustest, kes oli kohalik ajaloohuviline ja koduloo-uurija, nüüdseks ammu manalas. 

Palju asju ongi vanema aja kohta loetud alguses just Kranichi märkmetest ja siis infot juurde otsitud. Küsida on neid asju õieti veel vähestelt. Kranichi esimene masinkirjaline kogumik pärines aastast 1988 ja teine 1998, aga ta oli suhteliselt eakas juba siis, kui mina veel laps olin. Mõlemaid kogumikke sain laenutada Koigi raamatukogust. Lisaks sain perekonna lahkel loal lugeda tema pliiatsiga tehtud ülestähendusi kohalike külade kolhoosiaja kohta. Kranich oli sündinud 1923. aastal Viljandimaal ja oli puhtjuhuslikult minu keskkooliaegse ajalooõpetaja Erika Kranichi isa.

***

Koigi ümbrus 13. sajandil

Koigi ümbrus hõlmab suurema osa vanast Lõuna-Järvamaast, mis muinasajal piirnes väidetavalt lõuna poolt Nurmekundega (Ollepa ja Imavere kant), orduajal oli see Viljandi komtuurkond, varasel Rootsi ajal piirnes regioon Poola valdustega ning veelgi hiljem Liivimaa kubermanguga. Minu lapsepõlvekodu kohta Hermanni ja Koigi mõisa piirimail räägiti, et selle tagant jooksnud muistne piir Järvamaa ja Liivimaa vahel.

"Järva" olla väga vana sõna. Ajaloodoktor Enn Tarveli arvates laenati see balti hõimudelt üldnimena juba 3000-4000 aastat tagasi; maakonnanimena võeti see tarvitusele paar-kolm tuhat aastat hiljem (Hennock Hermann, Asulatest, nimedest, piiridest; Järva Teataja, 06.07.1989).

Taani hindamisraamatu Liber Census Daniae (üks suuremamahulisemaid kirjalikke allikaid 13. sajandist; lühendatult siin mõnikord LCD, taani keeles Kong Valdemars Jordebog; kuningas oli Valdemar II Võitja 1170-1241. Et pärgamente hoiti enne Stockholmis, nimetati üllitist ka Codex Holmiensis; alates 1929 hoiul Taanis) andmetel oli Järvamaa 13. sajandi algupoolel metsarikas, kuid rohkete põlispõldudega ja suhteliselt tiheda asustusega ala, mille üldsuurust 3 kihelkonnas hinnati 2000 adramaale (LCD, Väike Eestimaa nimistu aastast 1230: "In Jerwia III kiligundae, quae habent II. millia uncorum". Andmeid olla 1241 "redigeerinud" Tallinna piiskop Thorkill).

Taani hindamisraamat sisaldanud kahte nimistut: suur Eestimaa nimistu olnud 27 pärgamendilehel, selle koostanud Eestimaal rahvast ristinud mungad 1219-1220. Munkade koostatud nimistus on keegi kokku lugenud rohkem kui 500 kohanime, mille kirjapilt olla suuresti mõjutatud kas alamsaksa või siis skandinaavia keeltest (taani, rootsi). Keegi on samuti üle lugenud, et 421 kohanime on kasutusel tänapäevani (Vikipeedia, loetud uuesti 22.02.2020).

Järva maakond (Jerwen) jagunes tollal (ca 1220-1230) siis väidetavalt kolmeks muinaskihelkonnaks. Siia kuulusid Loppegunde, Embere (ehk Randow, Ämbra/Embra/Ataste/Esna/Peetri/Köisi/Väike-Kareda/Koigi jmt, ehk mind huvitav piirkond) ning lisaks regioon pärastise Koeru/Järva-Jaani/Väike-Maarja kihelkonna lääneosas, mille täpseid piire ja algset nime pole teada.

Hiljem liideti Järvamaaga ka Alempoisi maakonda kuulunud Türi kihelkond ja osa Rutikvere ümbrusest, mis ajalooliselt jäi Mõhu väikemaakonna alla (Varep, E; Paide rajooni maastikud, Tartu, 1972). Embere ehk Ämbra muinaskihelkond hõlmas tänase Kareda ja Koigi valla, Paide vallast Sargvere piirkonna ja Roosna-Alliku valla lõunapoolse ala, kujunenud Pärnu jõe ülemjooksu arvukate harujõgede piirkonnas, Koigist ja Päinurmest kuni Puiatuni, moodustades Järvamaa maakondliku liidu tuumiku. Viljaka põllumaaga oli see Järvamaa üks rahvarohkemaid ja jõukamaid kihelkondi. Esimest korda mainiti Embere nime kirjalikult 23.09.1253 Saksa ordu ja Tallinna piiskopi Torchilli vahelises kokkuleppes koos kolme Järvamaa kihelkonnapreestriga: Amelungus de Ampele (Ambla kihelkonnast), Fridericus de Keitingen (Loppegunde kihelkonnast) ja Lutherus de Embere (Ämbra kihelkonnast). (Allikas: Järvamaa mõisad, viide 34, on mul siin kirjas.)  

Ürgmetsade ja soode vöönd eraldas Järvat Kesk-Eesti väikemaakondadest. Teine suurem piirkond kujunes Virumaa piiri vastu, keskuseks Kettise e Küttise küla (Järva-Jaani). Hilisemat Türi kihelkonda võib samastada Alempoisi väikemaakonnaga. Suhteline eraldatus teistest maakondadest kujundas teatud inimtüübi. Siit ei püritud sõjakäikudele ega viikingiretkedele. Muistse vabadusvõitluse ajal lootsid Järva vanemad mõõga kõrval ilmselt ka hõbedale, olles altimad diplomaatilistele kompromissidele.
Vahepeal alluti kirikuriigi koosseisus otse Rooma paavstile, hiljem lepingutega ordule, säilitades muistse maaõiguse nagu teisedki eestlased. Ordule kuulusid Järvamaal kolm ametimõisa: Albu (sks keeles Alp, esmamainimine 1282), Mäo (Mekes, 1558) ja Purdi (Oientacken, 1560). Tollal olnud ordul Järvas 109 küla ja umbes 700 adratalu. Järvamaa oli tuntud heade põldude ja suurte loomakarjade poolest.
Maakonda läbis vaid üks ülemaalise tähtsusega magistraaltee - Harjust läbi Kareda Nurmekunna kaudu Sakalasse. Kirikukihelkonnad kujunesid kirikute ümber, saades neilt nimed nagu St Johannis (Järva-Jaani), St Petri (Järva-Peetri), St Matteus (Järva-Madise), "Ampla Maria" ("suursugune Maria", ordu kaitsepühak, Ambla). Koeru kirik on pühendatud Maarja-Magdaleenale.

Asend piiril (s.o Järvamaa ja Liivimaa piiri lähistel), eriti ajal, mil nimetatud alad olid ühtlasi Rootsi ja Poola valduste piirijooneks, tõid sõja puhkemisel siinse ala talupoegadele rohkesti häda ja viletsust. Liivi ja Rootsi-Poola sõja, hiljem Põhjasõja ajal oli Järvamaa eriti raskete lahingute tallermaa: siin põletati ja tapeti väga palju.

1798. aastaks oli asustus Järvamaal Mellini kaardi järgi põhiosas taastunud ja edasi arenenud: siin olid Weissensteini (Paide) linn, 7 kirikut ja kirikumõisa, 92 aadlimõisa, 50 karjamõisa, 23 tuuleveskit ja 170 kõrtsi, mis ei olnud ainult jooma-, vaid ka kooskäimise ja teenijate kauplemise kohad. (Kranich) 

Et Koigi-Ämbra piirkonna maid loetakse põlluviljakuselt Eesti parimate hulka ja siit on ikka tähtsaid kaubateid läbi käinud, siis põhjustas see siin külade teket märksa varem kui mujal (Järvamaa - metsade maa, Paide, 2001). Koigi ümbruse asustuse põlisusest annavad tunnistust säilinud kivikalmed Tamsis, Väike-Kareda ja Kahala külas. Nende tekkeaega arvestatakse I aastatuhandesse ja II aastatuhande esimesse poolde, olles seega pärit muistsest iseseisvusajast või selle piiriperioodist. Kalmed ja asukohad on seni läbi uurimata. Muististe paiknemise järgi võib Järva-Peetri kihelkonnas oluliseks pidada Koigi ja Huuksi piirkonda. Enamik surnutest maeti veel uusajal mitte kirikaeda, vaid külakalmistule, mis paiknes küla läheduses tee ääres kõrgemal kohal. Üks kalmistu võis olla mitme küla matmispaigaks.

Järvamaa vanimateks külatüüpideks on peetud sumb- ja ridaküla. Iseloomulik näide ristteel asunud sumbkülast oli 1840. aastal mõisastatud ja ajaloohämarusse kadunud Ubakalu küla; väike hõre sumbküla oli Koigi vallas ka Keri küla, kus taluõued paiknesid korrapäratu rühmana kahel pool küla peateed. Vaali oli hea näide tüüpilisest hajakülast. Kõige levinum külatüüp oli siiski ridajas küla - kas ühe- või kahepoolne ridaküla või ahelküla. Kahepoolsetest vanematest ridaküladest olid meil tuntuimad Sõrandu ja Sigapusma (nüüd Sõrandu). Päinurme oli 1930ndate lõpuks kujunenud suureks tiheda keskosaga tuumikkülaks (Järvamaa I, lk 257).

13. sajandist, mil ristirüütlid meie maa vallutasid, ei ole siinsest paikkonnast tuntavaid kohanimesid, isegi mitte "Liivimaa kroonikas". Seal mainituist on märgitud ainult Kareda küla, millest räägitakse seoses 1212. aasta jaanuaris ristirüütlite rüüstamisega Järvamaal. Nimetet kroonikas lk 129 on märgitud: "ja liikudes neljandal päeval edasi Järvamaale, jaotasid sõjaväe laiali mööda kõiki kihelkondi ja külasid, võtsid kinni ja tapsid palju paganaid ning viisid naisi ja lapsi vangi, röövides hulga karja ja hobuseid ja saaki, ja külas, mida hüütakse Kareda, oli nende kogunemine; kõik, mis ümberkaudu oli, laastasid nad tulega. Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki hiljem meie omad sageli laastasid ja põletasid. Kolme päeva pärast kogu röövsaagiga tagasi pöördudes põletasid nad läheduses olevaid külasid ja maakondi, nimelt Mõhut ja Nurmgundet ja jõudsid nii lõpuks välja järve äärde, mida kutsutakse Võrtsjärveks ja pöördusid jääd mööda minnes rõõmuga Liivimaale tagasi." (Teksti analüüsides: kui nad liikusid suunal Kareda-Võrtsjärv, siis suure tõenäosusega liiguti Peetrist üle V-Kareda või Silmsi läbi Ubakalu ja Koigi Viljandi peale, lõigu lõpp "Liivimaale tagasi" tähendab aga vististi, et sealtpoolt nad ka tulid ja nähtavasti mitte väga viisaka ülalpidamisega?) Sellel röövkäigul ei jäänud kindlasti rüüstamata ka siinne ala. Pealegi jäi see röövlite Liivimaale naasmise teele. (Et siin muud märget pole, pärineb eeltoodu ilmsesti Kranichi kogumikust, seega ka tekstieristused temalt.)

Teine röövretk toimus pärast kolmekuningapäeva 1217. Tuldi suure sõjaväega: "... ja nad liikusid edasi Järvamaale, jaotades sõjaväe mööda kõiki selle piirkonna külasid ja kihelkondi, ja rabasid seda maad suure nuhtlusega, olles Kareda külas kuus päeva paigal, põletades ja rüüstates kõiki ümberkaudu." (Henriku Liivimaa kroonika, lk 175; Kranichi tekstieristused.)

1220. aastal ründasid juba ristitud järvalasi saarlased, röövides ja põletades külasid. Ka nemad olid peatuspaigaks valinud Kareda küla. Saarlastele tuli peale aga ristirüütlite vägi ja nad tapeti (Liivimaa kroonika, lk 207). Ei ole kindel, kas ristirüütlid oskasid mahalöömisel ristitud järvalasi ristimata saarlastest eraldada (Kranich).

Nüüdseks on juba mitmeid seisukohti, et Väike-Kareda on leidude põhjal palju vanem asula kui Suur-Kareda ehk Esna ümbrus (Lätti 2004, Tõnisson 1999, Vassar 1972). Väike-Kareda leiud olevat rauaaegsed, Suur-Kareda piirkond kujunenud aga alles hiljem ehk keskaja alguses olulisemaks sõlmpunktiks. Seega võiks eeldada, et ka Koigi ümbruse külad, mille matmispaigad on I aastatuhandest, on palju vanemad kui me seni oleme harjunud mõtlema.

Ajaliselt hilisemad perioodid on talletatud eraldi sissekannetena, pealkirjaks vastav ajaperiood.