1558. aastal algas Vene-Liivimaa sõda, mis tabas Järvamaad valusalt. Venelased rüüstasid veebruaris Väinjärve kanti ning Karinu, Koeru ja Peetri kanti, augustis Paidet. Külad põletati maha, inimesed tapeti, kariloomad aeti minema.
1559. aasta kolmekuningapäeva paiku tegid venelased Peetri kandis suurt kahju: külad põletati maha, inimesi raiuti neljaks, neid põletati elusalt ja lapsi aeti aiateibasse.
1560. aasta juunis oli taas suur Vene vägi Järvamaal, põletas maha mitmed mõisad ja laastas vahepeal üles ehitatud Paide linna. Juulis käisid Vene väesalgad jälle Paide all. Viljandi vallutati, kuid pärast Paide piiramist oktoobris jäi Vene rünne soiku (Järvamaa I, lk 330). Arvata võib, et erinevate sõjakäikude ajal said ka meie kandi külad kõvasti kannatada, arvestades nende paiknemist Viljandi tee ääres.
Nagu 1564. aasta andmetest mõne küla kohta nähtub, on küllalt suur osa taludest tühjad ja talunike toodud andamid ei vasta eeltoodud kohustustele. Seda asjaolu saab põhjendada sellega, et Vene-Liivi sõja käigus sai siinne piirkond tugevasti kannatada, eriti just need alad, mis asusid suuremate teede ääres. Arvatavasti põgenes sel perioodil palju talupoegi mujale, sest elamud olid maha põletatud. 1561. aastal sai Liivi ordu kapituleerumisel Paide linn Poolale. 1562. aasta sügisel vallutavad rootslased poolakatelt Paide. Loomulikult ei soodustanud sellised sõjalised operatsioonid talumajanduse taastumist või tugevnemist. Seega on mõistetav, miks 1564 on paljud talud tühjad või ainult pooles ulatuses kasutusel.
Pärast mõneaastast rahuperioodi tabab piirkonda taas sõjategevus. Moskva suurvürst Ivan IV kuulutas Taani kuninga venna Magnuse Liivimaa kuningaks residentsiga Põltsamaal. Magnus asus 1570. aasta augustis koos Vene vägede ja mõisameestega Tallinna ja Paidet piirama. Piiramine kestis 30 nädalat ja arusaadavalt pidi ümbruskond kogu selle aja sõjaväge toitma. Russow kirjutas oma kroonikas: "Niisama ka Järva ehk Paide maakond, kus ka mitu tuhat venelast niisama kaua maal olid, arvamata see, mis venelased mõnituhat reetäit vilja ja muud vara ära vedasid ja need mõnituhat pead veiseid ja hobuseid, mis ära viidi, ja jäi siiski küllalt üle, nõnda et aadlikud ja talupojad ütlesid, et ei tahaks sest kahjust hoolida, kui aga nõnda jääks." (Russowi Liivimaa kroonika II, lk 56.)
1560. aastate vakuraamatutes on Järvamaal endistes orduvakustes märgitud umbes 55 vabatalu. Väike-Kareda vakusesse on kirja pandud 3 ja Prandis 2 vabatalu. Kõik vabatalud maksid rahas ja viljas, teotööst ja naturaalandamitest olid nad vabastatud. (Järvamaa I, lk 327). Ka kupjad ja möldrid olid tavaliselt vabad mehed.
1564. aasta vakuandamite registris on märgitud, et Järvamaa taludel olid järgmised andamikohustused:
Suvevakus - iga talu annab ühe lamba või kitse ja kolm šillingit. Peale selle annab iga vakus kaks hästi nuumatud lammast või kohioinast ja 1,5 marka kalaraha.
Sügisvakus - iga talu annab kolm šillingit ning lisaks sellele iga talu täisadramaa pealt 9 šillingit ja poole adramaa pealt viis šillingit. Iga talu peab andma ühe peo (riste) seotud lina või kanepit ehk selle asemel ühe šillingi. Peale selle peab iga vakus andma ühe hästi toidetud härja ja ühe nuumsea ning 1,5 marka kalaraha. Sügisvakusel kirjutatakse ka sõjaväe tarbeks üles hobuseid, mida talupojad peavad ülal pidama. Kui mõis on talupoegadele hobuseid või härgi andnud kasutada, siis peavad nad sügisvakusel tasuma iga hobuse eest ühe marga ja härja eest 20 šillingit. Samas teatatakse talupoegadele, mitu palki nad peavad lossi või mõisa viima. Samuti peavad talud andma "adramaa heina" ja küllaldase sööda lossi või mõisa tarbeks. Iga talu peab andma lossi jaoks koorma puid. Peale eeltoodu annab iga talu aastas ühe kana, millele lisaks maasulased lossi jaoks mune koguvad. Kogu lossipiirkond kokku peab igal nädalal ühe lasti süsi tooma, see kohustus läheb kordamööda ühelt vakuselt teisele.
(Järvamaal olnud veel eriline vakuandamite võtmine, "Schapskordi", mida mujal ei tunta. Schapskordi ajal annab iga talu ühe hea lamba, aga kui see pole nõuetekohane, siis peab raha juurde maksma. Karjane peab kõik vasikad pügalakepile üles tähendama ja iga vasika pealt tuleb maksta kolm šillingit.) (Siinkohal pole ma päris kindel, kustkohast säänsed andmed üles kirjutatud sai ...)
1560. aastate vakuraamatutes on paljudel talupoegadel sõjateenistusele osutavaid lisanimesid: Lipunkanndia, Maknecht, (palgasõdur, Landsknecht), Kannepois, Hellebardj, Odda jmt (Järvamaa I, lk 326).
1570. aastast on säilinud mittesakslastest palgasõdurite (wndyske landzknechter) nimekiri: juuli alguses 1570 paiknes Paide linnuses koos 168 Rootsi palgasõduriga ka 48 eesti soost sõjameest. Need olid kõik Järva talupojad. Meie piirkonnast Prandi vakusest oli kuus ning Väike-Kareda vakusest seitse meest. Nimed tähistasid küla nime, kust mees pärit oli, näiteks Hanns Upachall = Ubakalu, Thomas Sichatepus = Sigapusma, või Marth, Piep ja Jani Seerren = Sõrandu (Järvamaa I, lk 327).
1571. aastaga on seotud üks siinses piirkonnas toimunud sündmus, mis on leidnud äramärkimist ka Russowi kroonika lehekülgedel (lk 57): "Kui nüüd hertsog Magnus Tallinna alt oli ära läinud ja Põltsamaa lossis paika pidas ja Põltsamaa maakond kõiki tema mõisamehi täie kaela ja kõriga, nõnda kui nemad harjunud, mitte üleval pidada ei suutnud ja raha seal ka käepärast ei olnud ja nemad ka kellegi teise isanda juurde ei tahtnud ära minna, siis läksid need viis lippu lahku. /.../ Jürgen Tisenhusen (Rannust) läks oma lipuga Paide maakonda Ubagalu külas leeri ja kooris seal ümberkaudu. /.../ Siis läks Karl Hindrichsen, üks üsna noor mees ja rüütli poeg Kankasest Soomemaal, 300 Rootsi jalamehega Järvamaale Põltsamaa vaenlasi taga ajama ja ruttas võsast ja rägast läbi ja tuli ootamata Rannu Jürgen Tisenhuseni lipu peale Ubagalu külas ja tappis nemad kõik maha ja põletas ära taluonnides, ja sai märksa saagi. Seal maksti Jürgen Tisenhusenile kätte, mis ta oma mõisameestega oma isamaale kurja oli teinud, ja et ta oma lihase õe, vastu kõike vennalikku armastust ja tundmust, kotis oli lasknud ära uputada, sellepärast et õde üht kirjutajat oli armastama hakanud, temaga eksinud oli ja teda omale meheks tahtis." On arvata, et sel korral sai peale sõjameeste hulgaliselt surma ka kohalikku rahvast. (Kuhu need kõik maeti?) Nagu kroonik väidab, põletati Ubakalu küla ja lähedal asunud Tarto kõrts maani maha. (Ahah, no siis polnud matmisega probleemi. Tarto kõrts jäi Koigi ja Prandi vahele, seega on üsna tõenäoline, et kannatada said mingil määral ka need külad? Nii külad kui ka kõrts ehitati uuesti üles, sest Mellini 1798. aasta kaardil on kõik täiesti tuvastatavad.)
Uus raske katsumus sai siinsele piirkonnale osaks juba järgmisel aastal. 1572. aasta detsembris tuleb suur Vene vägi uuesti Paidet piirama. Loss langes 1573 pärast 1. jaanuari tormijooksu venelaste kätte. Russowi Liivimaa kroonika II osas lk 58 võib lugeda: "Ja oli sel ajal surnukehasid Järvamaal igal pool nii palju maas, et koertel, metsloomadel ja lindudel neid kaua küll sai kiskuda, sest ei olnud kedagi, kes neid oleks maha matnud." Selliste kirjelduste peale ei julgekski siinkandis naljalt labidat maasse lüüa, kes seda teab, mis nähtavale ilmub :)
1573. aastast jäi siinne paikkond Vene võimu alla. Sõjaga kaasnesid haigused, Russow teatab katkupuhangutest 1571 ja 1580. Lisaks raskendas kohalike elanike olukorda halvenenud ilmastik.
Paide ja selle ümbrus sai uuesti Rootsi vägede kätte 24. novembril 1581, mil Paide lossi Vene garnison alistus nälja tõttu (Eesti ajalugu III, lk 34). Järgmisel aastal lõppes Vene-Poola sõda. Lõuna-Eesti läks venelaste käest Poolale ja Põhja-Eesti jäi Rootsile.
Ajal, mil orduriik lagunes ja siinne ala Rootsi võimu alla läks, olid Järvamaal mõned üksikud rüütlimõisad. Ainsaks selliseks meie piirkonnas oli Assiku (Päinurme) mõis. Ülejäänud ordule kuulunud maa langes nüüd Rootsi valitsemise alla, kes orduaegset süsteemi rakendades maad edasi haldas. Vaatamata Vene sõjaväe rüüsteretkedele polnud siiski mitte kogu maa tühjaks jäänud. Algas lühike rahuaeg. Rootsi valitsus, kes oli ametnikele ja sõjaväelastele palka võlgu, hakkas maad läänistama ja külasid lõhkuma. Nii omandab Lorentz Kalensi (Kollens, Cölln) lesk Dorothea (snd Berg) 1585. aastal Kardina (Veskiaru) veski. Vaali läks 1585. aastal Johan Metztachenile. Silmsi külast läänistati 1591. aastal Christopher Dürenile 2,5 adramaad. Kuid see oli alles algus.
No comments:
Post a Comment