Kõrtsidest ja kõrtsirahvast

Kõrtsid

(Allikas: Karl Kranichi uurimus Ajalooandmeid ja sündmusi Koigi vallast II, 1998)

Endisajal olid pikemad reisid mõeldamatud teeäärsete kõrtsideta, kus sai ööbida ja hobustele puhkust anda. Teabeteoste andmeil rajati Eestis esimesed maanteeäärsed kõrtsid hiljemalt 14. sajandil. 17. sajandi I poolel oli umbes 200 maakõrtsi, 19. sajandi I poolel aga juba üle 2600. Suurem osa maakõrtse suleti riigi viinamonopoli kehtestamisel 1900. aastal, vähesed püsisid õllemüügikohtadena I maailmasõja alguseni.

Maakõrtse oli kaht liiki: tallita talupojakõrtsid (nn külakõrtsid) ja tallidega maanteekõrtsid. Viimased asusid postimaanteede ääres ja täitsid algul ka postijaama ülesandeid, kuni 18. sajandil hakati ehitama omaette postijaamu. Meile lähim postijaam asus Mäekülas.

Kõrtsid olid harilikult rehielamutaolised pikad liigendamata ehitused. Keskmises osas paiknes suur kõrtsituba, saksakambrid, mantelkorstnaga köök, teised majapidamisruumid ja kõrtsmiku eluruum. Hoone ühes või mõlemas otsas asus hobusetall. Kui neid oli kaks, siis üks oli talupoegade, teine sakste hobuste jaoks. Teeäärsete kõrtsideta on mõeldamatu ette kujutada näiteks omaaegset vooriskäimist Peterburi ja Riiga.

Kõrtsid olid ka rahva kooskäimise kohaks. Seal sai kuulda uudiseid läbisõitjatelt ja ka lähema ümbruse sündmused leidsid seal arutamiskoha. Talvistel laupäevaõhtutel oli kõrts noortele tantsimiskohaks. Sellest seisukohast vaadatuna võib tolleaegseid kõrtse pidada kultuuriasutusteks.

Kõrtse oleme harjunud pidama joomakohtadeks. Muidugi võeti seal viina ja joodi õlut, kuid vaevalt see joomine küündis tänapäevasele tasemele. Joomist piirasid eelkõige määrused, millest edaspidi juttu tuleb.

Kõrtsipidamine oli tähtis tuluallikas ning maal kuulus see mõisniku privileegide hulka. Seal oli müügil ta oma mõisa toodang – viin ja õlu. Maanteeäärsetes kõrtsides oli müügil ka peenviin, selle tarbijaks oli harilikult läbisõitev saksarahvas. Kõrtsidest võis saada ka söögipoolist, kuid voorilistel oli harilikult oma leivakott kaasas.

Kõrtsmik oli tavaline külamees, kes oli pälvinud mõisa usalduse. Kõrts anti talle kokkulepitud summa eest rendile. Olgugi et rent oli kõrge, suutsid rentnikud ka midagi kõrvale panna, olles teistest talupoegadest mõnevõrra rikkamad. Peetri kihelkonnakohtu protokollides on mitu juhtu, kus pankrotistunud talumees teatab, kellele ta on võlgu. Võlausaldajate seas on tavaliselt ka mitu kõrtsimeest. Vaevalt need viinavõlad olid, sest kõrtsmik teadis, et viinavõlad ei kuulu tagasimaksmisele.

Meie valla praegusel territooriumil asus mitu kõrtsi. Osa neist on üles tähendatud Peetri kihelkonna 1826. aasta kaardil, osade kohta on saadud andmeid 18. sajandi maarevisjoni andmetest.

Vaatleme järgnevalt Koigi, Prandi, Huuksi, Silmsi ja Väike-Kareda maadel olnud kõrtse.

Ubakalu kõrts asus samanimelises külas (maad mõisastati Koigi mõisa alla ca 1840) vana Tallinna-Tartu maantee ääres. See kuulus vanimate maanteekõrtside hulka, üles tähendatud juba rootsiaegsel kaardil. // Hoone on paekiviehitus, tallidega mõlemas otsas. Näib, et kõrtsil on algselt olnud poolkelpkatus. Hilisemate ümberehituste ajal on viile kõrgendatud ja ehitatud viilkatus.

Ubakalu maanteekõrts vana Tallinna-Tartu maantee ääres (nõukaaegse kaalumaja lähedal.) Foto pärit: Kranichi artikkel Koigi vallalehes 25.09.1995

Eestimaa tsiviilkuberner, Koigi mõisnikuperest pärit Johann Iwan Engelbrecht von Grünewaldt märgib oma mälestustes 1859. aastal, et sajandi alguskümnendite Ubakalu kõrtsimees oli väga tuntud eesti rahvalaulude laulmise poolest. Grünewaldti andmetel põles kõrts 19. sajandi neljakümnendail aastail ühel uusaastapäeval. Pärast seda ei olevat hoonet enam kõrtsina üles ehitatud. Varasema kõrtsi juurest jooksnud Ubakalu silla alt läbi soine jõeke. Vanemad inimesed teavad nooruses kuuldu põhjal rääkida, et kõrtsihoones olevat vanasti kootidega reht pekstud. Kolhoosi ajal oli hoones kuivati. Praeguseks on hoone siseseinad lammutatud ja ka välisilme on tunduvalt muutunud. Hoone on lagunemas.

Raja kõrts asus Ubakalu kõrtsist umbes 2 km Hermanni mõisa (ja Tartu) poole, vastu Eesti- ja Liivimaa kubermangu piiri. Küllap see piir andiski põhjuse seda Raja kõrtsiks nimetada. Vanadel kaartidel kannab ta ka Ussi(aderi) kõrtsi nime, arvatavasti ligidal asuva Ussikünka järgi (Ussikünkal asunud hiljem ka Koigi mõisa lubjapõletusahjud). Kõrts oli ühe talliga puitehitis. Seda on märgitud 1704, kuid ka 1798. aasta Mellini kaardil. Mõnevõrra ümberehitatuna on see lagunev hoone säilinud tänapäevani (Tõnne krunt suure maantee ääres).

Prandi (Pranti) kõrts asus Prandi külast suurele teele suunduva teeotsa vastas üle tee. Prandi kõrtsi märgitakse juba 1726. aasta maarevisjonis. 1834. aastal ostis Koigi mõisaomanik Otto Magnus v Grünewaldt Prandi mõisa ja likvideeris Prandi küla. Sellest ajast ei omanud see külakõrtsina enam tähtsust, küll võis ta edasi eksisteerida maanteekõrtsina, sest tall oli olemas. Kõrts lammutati 1920. aastail. Praegu kasvab kõrtsi varemetel suur saarepuu. Nurmsi ja Prandi kõrtside vahele jäi veel Pajo kõrts.

Tarto kõrts on märgitud mitmele vanale kaardile. [Näiteks Mellini 1798.] Nende järgi otsustades pidi kõrtsi asukoht olema praegusest paeaugu teest veidi Koigi poole, Koigi mõisa maal Prandi kõrtsi lähistel. Sellel kohal pole praegu enam leida mingeid asukoha jälgi.

Nurga kõrtsi asukohaks on Peetri kihelkonna kaardi järgi Koigi-Aru loodepoolne riigimetsaga piirnev põllunurk. 1990ndate lõpus oli seal näha kivihunnik. Hoone võis olla puust. Arvatavasti oli see kõrts kasutusel talviti, sest see asus paikkonda läbiva talitee ääres.

Tamsi kõrts olevat asunud Tamsi küla Koigi-poolses servas. Praegu läbib kõrtsi asukohta hiljem ehitatud Huuksi-Koigi vaheline teelõik. Puithoone on tee ehitamise käigus lammutatud ja materjal kasutatud Tamsi küla karjamaa äärele nn venemaja ehitamiseks.

Kase (Kasse) kõrts asus Koigi–Väike-Kareda tee ääres, Huuksi poolt tuleva teeharu vastas. Seda kõrtsi on märgitud 1739. aasta maarevisjonist alates. Hoone kivimüürid on Kase kurvis osaliselt säilinud. Kõrts kuulus Huuksi mõisale.

Koigi kõrts Huuksi mõisale kuulunud Koyke külas oli olemas, kuid selle asukoht on teadmata. Hiljem küla maad mõisastati, ilmselt kadus siis ka kõrts.

Väike-Kareda kõrtsi kohta puuduvad kaardiandmed. 1765. aasta maarevisjonis märgitakse, et kõrtsimeheks on Kääri Jüri. See sai olla ainult väike külakõrts.

Kahala kõrtsi kohta puuduvad jällegi kaardiandmed. Seal märgitakse 1739. aasta maarevisjonis kõrtsimehena Krüger Joonast ja 1750. aastal Soka Jaaku.

Sassi kõrts asus Silmsi-Kahala tee ääres, veidi enne Keri raba. Kõrts kuulus Silmsi mõisale ja hoone püsis veel eelmise sajandi keskpaiku. 1965. aasta paiku tegi Koigi sovhoosi direktor korralduse teha hoonest jaanituli. Praegu varemeis. Selle kõrtsi kohta on uurimistöö teinud kunagine Koigi kooli õpilane Sirli Randmäe, pildistades varemeid veel 03.06.2006.

 

Kõrtsidest ja kõrtsirahvast

(Väljavõte 1804. aasta Eestimaa Talurahva kohtu käsuraamatust)

1. Kõrtsid on kõigeenamiste teekäijate heaks, aga mitte liia joomise ja liiderliku elu kogumise paigaks; seepärast siis ka kõrtsirahvas ei tohi ühegi muule kui teekäijatele öömaja ehk seda lubada, et ta ööse seal seisab, ehk ka, ju väsinud inimestele veel enam juua anda, mis läbi nende tervis rikutakse, ja reisijaile tüli tehakse, ja nemad peavad, kui keegi liia-joomise läbi viga saab, seda ära vastama.

2. Kõrtsirahva kohus on hoolt kanda, et teekäijad, nii palju kui sünnib, head aset leiaksid, ja et seepärast ka kõrtsi toad soojad, ja see kaup, mis mõisast sisse pannakse, ikka saada on.

3. Kui kõrtsirahva ehk sissetulnud talupoegade läbi kõrtsides kahju tule läbi tõuseb, siis peavad need süüalused, nii palju kui nende varandus ulatab, seda kahju tasuma, aga peale seda veel oma hooletuse eest ihunuhtlust saama.

5. Kaardi, vürfli mängu ja muid niisugusi mängusid ei pea üleüldse, aga liiati kõrtsides mitte sallitama. Kõrtsi rahvas niisamuti kui kõrtsi võõrad peavad, kui neid selle pealt leitakse, igakord trahvi alla saama, ja kui kõrtsirahvas kaarte ja vürfleid mängu tarvis peavad, siis peab neid nende käest ära võetama ja nemad peavad 2 rubla trahvi vallalaeka kasuks maksma.

9. Kui kõrtsirahvas ühele ehk teisele võta peale juua ehk kõrtsikaupa juurde annavad, siis katsku nemad ise, kui nad kimpu sattuvad. Aga kõrtsi võla pärast ei pea kaebatama, ega kaebamisi vastu võtma.

10. Kui kõrtsirahvas seda kõrtsi-kaupa, mis nende hooleks antud, segavad, peavad nemad sedamööda, kui nemad enam ehk vähem seda on rikkunud, ihunuhtlust saama.