Rahvakultuuripärand - keel ja kohalik murre

Keel ja kohalik murre

Mis tähtsus on murretel tänapäevale? On tegemist üksnes oma aja ära elanud minevikuigandiga, mis ei ole kohane haritud ühiskonnale ja mis sobibki pigem naljaheitmiseks? /…/ Murded on ammendamatu varaait kirjakeele edasiarendamisel ja rikastamisel. Murded on meie ühisvara, aare, mida iga enesest lugupidav rahvas on kohustatud hoidma, kaitsma ja tulevastele põlvedele säilitama, nii nagu me teeme seda oma arheoloogia- ja kunstimälestistega, nagu me peame au sees oma esiemade värvikaunid rahvariided ja võtame kaitse alla loodusobjektid. (Mari Must)

Meie piirkonnas on ajalooliselt räägitud keskmurret, mis hõlmab endise Harju- ja Järvamaa, Lääne-Virumaa, P-Viljandi ja osalt P-Tartumaa, ning on kõige laialdasema levialaga ja ühtlasi meie tähtsaim murre, sest sellel baseerub eesti kirjakeel. Ometi ei ole mitte kõik selle murde erijooned kirjakeelde pääsenud. Näiteks on meie piirkonnale omane olnud pikkade täishäälikute diftongimine: tüma moa, suured soapad koa, edasi ei soa ega soa, või Jüri tuas luastude pial mauli muas, süeb küpse kualikast.  (Allikas: Armas eesti emakeel, Mari Must, www.emakeeleselts.ee/omakeel)

Murded jagunevad paikkondlikeks murrakuteks. Koigi valla aladel on räägitud peamiselt Järva-Peetri murrakut, kuid ka Pilistvere murrakut. EKI fonoteegist saab huvi korral otsida salvestusi. Näiteks Järva-Peetri murraku kohta on transkribeeritud salvestis, mis annab aimu kohalikust keelekasutusest. Murrete kohta täpsemalt võib leida rohkem infot Eesti Keele Instituudi murrete lehelt http://www.eki.ee/murded/ 

Kaashäälikud. Keelealale iseloomulikult pole siin hääldatud välja sõnaalgulist h-d: ia (hea), ind (hind), obune (hobune), unik (hunnik). Harvem võib h sõna keskelgi kaduda: muonamed pro muonamehed (moonakad), niukke pro nihuke (selline). Järva murrakuile omaselt esineb sõna algul kaashäälikuühendeid, nagu sõnades kruapima, kroapima (kraapima), klapp (sobivus), pleekima, trepp. Kolme kaashääliku ühendist esineb nõrgas astmes ühe tähe kadumist, n kints-kinsu, malts-malsa, virts-virsa, rämps-rämsu. Esineb sulghääliku d kadumist: anma (andma), kannud (kandnud), viiekorne (viiekordne). Samas võib ka lisanduda ebaootuspärane sulghäälik: vain(d)lane (vaenlane), Väin(d)järv (Väinjärv). Ühend lg võib muutuda nii lj, ll kui ka il : külg > külle, küile (külje), nülgima > nülitud; pallu, pailu, paelu (palju), vili > villa (vilja). Ühend mb on kohati kasutusel, kohati mitte: lambad : lammad, ämber : ämmer jne. Ühendite pj, tr ja tv asemel kasutatakse vastavalt bj, dj ja dv ning puudub astmevaheldus: kubjas : kubja, lubi : lubja, kedrama : kedran. Mõnevõrra on siinkandis esinenud ka läänepoolne häälikumuutus v > b, näiteks kiva = kiba (kive), kõberas (kõveras), kebade aal (kevade ajal). Esineb v kadumist sõna keskel: suiline (suviline, suveks palgatud tööline), päiline (päeviline, päevapalgaga põllutööline); samuti sõna lõpus: päe, pää (päev), teisibä (teisipäev), pala (palav). Ka on tavaline heliliste kaashäälikute duubeldumine: talitama – tallitama, ümargune – ümmargune, unik – unnik, varukas – varrukas.

Täishäälikud. Esineb muutusi a > ä, jagama – jägama, janu – jänu; o > ö, jonn – jönn; u > ü, just – jüst. Esimese silbi täishäälik võib pikeneda: Ida – Iida, mälestus – määlestus, huvitav – huuvitav. Raskusi on olnud pikkade täishäälikute täpse kirjapanekuga: saapad – soapad, Peetri – Pietri, rüüpama – rüipama, hüüdma – üidma, maa – moa v mua, hea – (h)ää, seadus – säädus, teadma – täädma, hääl – jaal jne. 19. ja 20. sajandi vahetusel olevat oa/ua hakanud kaduma ja asendunud pika täishäälikuga (kõigepealt Esna ümbruses).(Peetri muinaskihelkond, Paide 2005, lk 99)

Käänamine. Järgarvsõnades võib esineda ma-silp: viiendamal aastal. Sõnad mis lõpevad -el või -er, on tavaliselt e-tüvelised: tahvle, möldre. Ainsuse osastavas järgneb kaashäälikule t: kammert, korstent, möldert. Sisseütlevas esineb -sse ka seal, kus kirjakeeles oleks lühivorm: ladvasse, laesse, tülisse. Ainsuse seesütlev on tugevas astmes: aitas (aidas), selgas (seljas), aukus (augus), kimpus (kimbus). Alaleütlevas on kaasrõhulise silbi järel tavaliselt -lle: kaugemalle, obuselle. Mitmuse omastav on kahesugune: kaerte – kaerade, naelte – naelade. Mitmuse osastava lõpud varieeruvad. Esineb si-lõppu: konnasi, vagusi. Väga levinud on a-lõpp: kiva, püksa, süsa, samuti kaksiktäishäälik + d: oastaid, lammaid, talguid.

Pööramine. Lihtmineviku 3. pöördes esineb nii -(s)ivad kui ka -(s)id lõppu: akkasivad – akkasid, olivad – olid. Umbisikulise tegumoe oleviku jaatavas kõnes esineb harilikult kas kse-lõpp või sse-lõpp: antakse – antasse, kutsutakse – kutsutasse. Umbisikulise tegumoe tunnus -ta võib liituda nii kaashäälikule kui ka täishäälikule: maksetakse, makstakse, makseti, maksti, pekseti – peksti; ta-liitelistel verbidel kaob see liide umbisikulise tegumoe jaatavas kõnes ja tud-kesksõnas: kirjutakse, kirjutud, rautud (rautatud). nud-kesksõnas on kadunud täishäälik ja sageli ka n: aidand, and (andnud), joost (jooksnud), last (lasknud), võtt (võtnud), jõud (jõudnud), surnd, taht (tahtnud), tuld (tulnud). Minevikku väljendatakse nud-kesksõnaga: lehmal käind tallaja selgas. (lehmal käis painaja kallal).

Lauseõpetus. Tähelepanu pälvib ühilduvuse puudumine: sedaviisi käib need asjad, pidi ilusad tikud saama tehtud. Täiend ei ühildu teatud käänetes põhisõnaga: vana inimestel, uue riietega, jämedast jahudest. Käänete asemel eelistatakse kaassõnalisi väljendeid: suure kohtade pial (suurtes taludes), nad muu kääst (minult) pärisid, võtab lapse käte piale (kätele).

Sõnavara. Järva murrakute sõnavarakogud on enamasti väikesed ja lünklikud. Vähe on kogutud ka siinmail räägitud Pilistvere murrakut. Enamjaolt langeb sõnavara kokku kirjakeele omaga, seda peetakse üsna tavaliseks. Üksnes Järvamaal esinevad näiteks ennemal aal (varem), kaelapenn (rangluu), kaelvinnad (kaelkoogud), kemps-klemsu (edev), nõutama (muretsema, soetama), sõõramisi (aeglaselt), maalutama (vedelema, laisklema), oinasihver (karjus), porkad (poolsaapad), ukkas (must, määrdunud, räpane), kaagisammas (võllapuu). (Järvamaa 2, Järvamaa keelest, Helmi Neetar, lk 280-285).

Sageli imestatakse, et eesti keel on säilinud ja arenenud, ehkki maa pole kuulunud eestlastele. Ilmselt poleks keel säilinud, kui see poleks olnud igapäevane suhtlusvahend nii mõisas kui ka kirikus. 18. sajandi algusest on kirikuraamatuid täidetud järjepidevalt eesti keeles. Eestlaste kohta tehtud sissekanded on eranditult eestikeelsed. (Järvamaa 2, lk 307)

Näiteid kohalikust murrakust

Juhan Vellemaa (87 a, Silmsi küla põliselanik, mõlemad vanemad samast, naine Paide Kirila külast):

„Tienijalaps, sie oli nagu orjalaps vei alam; pietti jo alamaks inimeseks, mitte üheväärttuslikkuks … Isegi oli Päinurme meisas lasteoidjaks vei lastetüdrukkuks kiegi ja ta sai iad palka ja süija ja … Aga vat saksa lapsed ei kuula. Oidja se nagu karjane käib nende järel sial ja … Aga nüid sial olivad old suured pardi tiiged ja nad … Vei ega nad änam praega vist alles ole … Saksa laps jo üöldakse tark, aga ta oli rumal meije diada. Ta ronib puu otsa, ehk oli sial üks solk vesi vei pardid, kus pardid sies oejovad sial niukkene. Ta lääb sisse, ega tema ei karda uppumest ega ei tia et uppub ega kedagi. Ja sis ta sai elast kinni, et uppub ää, ta jo sügav kaa ikke jo, muedugi. Ja sis temmas välla, no eks ta sis nattukke sakkuttas ja aga … Poiss vei plikka, mis ta veis olla, läks juosis meisa ja kaevas mammale ja mamma vihastas, et tema last sedavisi, vast sai aiged vei kudagi ja … Ja tuli ja süllittas kohe vasta nägu ja sis akkas alles rääkkima, et mispärast sa ei vaatta ja … Kaks korda sis sedavisi on juhtund süllittama ja, aga sis sie lapsehoidja, sie sai sis tuli tark aru, et mis tiha. Üks vale vei nisukke irmuasi miele tuletada, kuda suab neid irmuttada, peksta ega kedagi ei tohi, ja sis et: „Ärge minge, et muonakkalapsed söövad teid ää.” Sial olid nied muonamieste maead koa sial meesal ja muonamie lapsed olid irmsad närused jaja ukkas nägudega ja katkise riijettega ja miks nukke ei vei süija puhast last sis. Ja sedavisi sis akkasid kartma ja se hoidja sai sis neist jägu, sis akkand kartma teisu.” (KKI MT 230, 41-44, M.Must, 1959)

Gustav Värk (70 a, isakodu Sõrandu külas):

„No sest on oastaid pallu tagasi, ma olin alla kahtekümmend oastad. Vidasid viinavabrikkusse kardulid, aga kelder oli jo täis, ei mahtund enam sisse, panid nied kardulid kottidega maha. Antti sis käsk, et tulge tühendama. Läksid kahe mehega. Said tühendud, istusid obuste peale, akkasid tulema, a sie oli talve lumega, sügav lumi oli, meisa vanaprouwa tulnd tie peal vasta. Tema jalutand ikke seda tied müeda mis metsa läheb. Temal oli nisukkene muod, kui tuli mies kuormaga, tema tie pealt ää ei läind, sina pidid kuormaga lunde minema. No seda ei tea, aga eks nad kurjad mielega aasid, vei ehk kogematta juhtus, seiduga nad olid tuld küll. Aisa ots viind tema pikkali ja siis läks riie äere alt läbi. Sis nad pidasid hobused paigal, minu isa aidand tema üles ja sakkutand lumest puhtaks. Vanaprouwa oli läind meisa, sis karjund üe otsa „Pääru Mart“ ja „Pääru Mart“ /…/ Seda rääkis kutsar.

Teine päe tuli käsk meisast järele, et tule meisa. Isa kodu metles, et ega ead nalla ikke ei ole ja pist midagi tasku, et akkab vasta. Aga ma ei tea, mida. No ärra oli niukke, muonamed olid keik ta käest oma tuas peksta soand. Teise ohja aru leigand nuaga katki ja näppind ära, et aru ei soada, et leigattud on. Seda teind selle jauks, et endid päästa, et no me ei soand sis kervale temmata kui ohja aru katki läks. Sis oli meisa läind. Kutsar ja aidamies vuadand, et mis sest nallast soab.

Ärra oli öeld: „Ah suo, sa oled nüid siin. Tule mo järel.“ Viind ühest tuast läbi, pand ukse lukku. Teisest uksest läbi, koa uks lukku. Kolmandamasse tuppa, jälle uks lukku. Seal akkand seda assa pärima: „Kudas te aasitte prouwa alla?“ – „No sie oli ennettus. Temmasin küll, obusel keva pea, ohja aru läks katki.“ – „Aga miks sa ehta kohe ei tuld meisa?“ – „Ma ei tohtind tulla, paruniärrad oleks mu maha last.“ Ärra öeld vasta: „Aga otsetied oleks maha last.“ Sis küsind viel: „Aga kuda rumalast sa oled teda aidand?“ Isa öeld: „No mina ei osand paramini aidatta.“ Sis isa oli küsind: „Paluks üks naps paruniärrade puolt koa.“ Ärra öeld: „A sis napsu koa viel tahad soada selle peale?“ Isa öeld: „Paluks ikke selle ehmatuse peale.“ Paruniärra öeld: „No tule sis, ma annan sulle ühe sädeli, küll valitseja sis annab.“ Valitseja and talle puole liittert piirettust.

Kutsar ja aidamies uodand ikke ja nied ütteld: „No meie metlesime, ega sa sealt terve eluga enam tule, aga sulle kuradile antti viel viinagi.“ Teine mies kutsuttud koa selle assa pärast meisa, tema ei ole viina soand, aga peksta ei ole koa soand. No sie oli ikke ennettus, ega me mielega ei teind. (KKI MT 87, 2–5; L Nelke, 1950)