Külanõukogud ja kolhooside loomine

 

Haldusreform ja külanõukogud

Põlise haldussüsteemi lõhkumist ja üleliidulisega ühtlustamist Järvamaal alustati külanõukogude moodustamisega 8.08.1945, aktsioon lõppes 26. sept 1950, kui Eestis likvideeriti vallad ja maakonnad ning moodustati rajoonid. Inimesi saadeti Siberisse, sajanditevanune haldusjaotus lõhuti ja majandus aeti ummikusse.

Koigi valla piires moodustati esialgu kaks külanõukogu, üks Koigis, teine Sõrandus. Pärast 1954. aasta ümberkorraldusi jäi järele Koigi külanõukogu. 1960. aastate keskpaigaks oli haldusjaotuse korrastamine lõpule jõudnud, Koigi kuulus Paide rajooni 13 külanõukogu hulka.  (Järvamaa 1, lk 534-535)

Maareform ja kollektiviseerimine

Maaelu kõige suurem nõukogudeaegne ümberkorraldus oli maareform ja kollektiviseerimine sõjajärgsetel aastatel. Maareform viidi üldjoontes lõpule 1945. aasta kevadeks, kuid parandusi ja täiendusi tehti veel 1947. aasta suveni. Talude maksimaalsuuruseks määrati 30 ha, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinutele ei lubatud maad rohkem kui 6 ha. Samuti võõrandati neilt enamik muust varast ja loomadest. Maareform oli ilmselgelt mõeldud rikkamate talunike ja nn „rahvavaenlaste“ vastu, kelle perekondadest oli mobiliseeritud mehi Saksa sõjaväkke või omakaitsesse. Maareform rikkus külades sotsiaalsed ja majanduslikud olud ning pingestas inimestevahelisi suhteid. Paljud uusmaasaajad ei osanud ega suutnud olla peremehed, maa võõrandamisega aga muudeti sageli elujõuetuks seni heas korras toiminud talud. „Klassivaenu“ teke oli nõukogude võimule igati meelepärane, sest aitas sillutada teed kavandatud kollektiviseerimisele. Esimesed nõukogudelikud nähtused selles suunas olid nn riiklikud põllumajandusettevõtted – sovhoosid, masina-traktorijaamad ja hobulaenutuspunktid uusmaasaajatele. 1947. aastal võeti vastu direktiivne otsus Baltimaades kolhooside loomise kohta. Aktiviseeriti propagandat kolhooside kasuks. Sama aasta sügisel (1947, Järvamaal 1948) alustati kolhooside moodustamise ja „kulakuks“ tembeldamisega. Viimasteks kuulutati talupidajad, kes kasutasid palgatööjõudu ja/või omasid põllutöömasinaid. Järvamaal kuulutati kulaklikuks 126 talumajapidamist, kellele pandi peale kõrged maksud, mis taliu laostasid; hakati ette valmistama „kulakute kui klassi likvideerimist“, mis päädis 1949. aasta küüditamisega, mis „kuulus mudelisse“. 1948. aasta lõpuni hakkasid talupojad kangekaelselt ja üksmeelselt kollektiviseerimisele vastu; vastupanu murtigi küüditamisega järgmise aasta märtsis. Kaasnenud hirmuõhkkonnas saavutati talupoegade massiline „vabatahtlik“ astumine kolhoosidesse. 1950. aasta alguseks oli ligi 80% Eesti taludest kollektiviseeritud ja põllumajandus suuresti laostatud. 1960ndate II poolel algas spetsialiseerumine, majandid hakkasid tootma üht kindlat põllumajandussaadust (linnukasvatus, piimakarjandus, seakasvatus jmt). Ülepingutamine rikkus ajalooliselt kujunenud asustuspildi, kurnas viljakad maad ja halvendas keskkonna olukorda. (Järvamaa 1, lk 536-540)

1965. aastal tegutsesid Koigi valla aladel kolhoos Kalevipoeg, S M Kirovi nimeline kolhoos, Koigi sovhoos; pärast ühinemisi tegutses kolhoos Kalevipoeg kuni uue omandireformini. Päinurmes tegutses kolhoos Kiir. (Järvamaa 3, lk 181)