Koigi valla loodus-, turismi- ja kultuuriväärtused

 

(Allikas: Koigi valla matkarajad. Marie Reimanni, Jaanika Metsa, Annely Tanki uurimistöö, 2006)

Põltsamaa jõgi on Pedja jõe suurim lisajõgi, kutsutud ka Paala jõeks, Mustjõeks, Vakkjõeks. Jõeosade kohalikud nimed allavoolu: Vao, Vorsti, Ao, Piibe, Nava, Uusjõgi (Räägu kanal), Jõeküla, Rutikvere jõgi. Vanad nimed: Mõhu, Mõhkküla jõgi. Mellini kaardil 1796 on Põltsamaa jõel märgitud vesiveskid järgmistes kohtades (allavoolu): Vao (2 veskit), Kiltsi, Vorsti, Kambi, Padaküla, Ao, Piibe, Võllinge, Rutikvere, Pajusi, Adavere, Mällikvere, Põltsamaa (5 veskit), Kamari (2 veskit), Külmoja, Rõika. 1920. aasta paiku töötas jõel 5 vesiveskit: Kirikkülas (Päinurmest 3 km allavoolu), Põltsamaa linnas, Kamaris (2 veskit) ja Rõikal.

Päinurme jõgi on Põltsamaa jõe parempoolne 15 km pikkune madal, kitsas ja kiire vooluga lisajõgi. Ülemjooksul ühineb Maeru, Marguse ja Lubjassaare peakraavid, allpool Suursoost algava Kokametsa kraaviga.

Riiussaar ja Tamme talu. Lehtpuudega kaetud moreenist küngas Põltsamaa jõe ääres tähistab siit läbi läinud Eesti- ja Liivimaa piiri, mida tähistab vasatava tekstiga tulp. Piiritulba lähedal on Margus Läätse rajatud laagri- ja puhkeplats (25–50 inimesele) püstkoja, grilli- ja lõkkekohaga. Talviti on seal valla lastele korraldatud päkapikumaad. Külastajaid on käinud näiteks Austraaliast, Norrast, Saksamaalt ja Ameerikast. Võimalik on korraldada sünnipäevi ja kokkutulekuid. Kontakt +372 5345 9241.

Rutikvere küla, mõis ja park. Kroonikates on Rutikvere küla esmakordselt mainitud aastal 1514. Küla on looduse poolest väga kaunis. Siit jookseb läbi Põltsamaa jõgi, kus on ka väike kosk. Ajalooliselt oli küla uhkuseks Viljandimaa kauneim Rutikvere mõis, mis hävines 1954. aasta tulekahjus. Säilinud on mõisa varemed, mõisa kõrvalhooned, vana apteek ja iidse vesiveski varemed Põltsamaa jõe kaldal. Punasest tellisest peahoone, oma sise- ja välisarhitektuurilt ümbruskonna kaunimaid, seisab 1954. aastast varemeis. Pisut ümber ehitatud kujul on säilinud 1616. aastal ehitatud kivist veskihoone. Säilinud on ka mõisa jääkelder ja lubjaahi. Mõisa 1770. aastal rajatud klaasikoda asus Rutikvere-Päinurme vahelisel Pudelimäel. Mõisa hoonetekompleksi ümbritseb 18. sajandil rajatud vabaplaneeringuline keskmise liigirikkusega 5,7 ha park, peamiseks puuliigiks harilik tamm. Siinsetest mõisnikest on tähelepanuväärseim Otto Friedrich von Pistohlkors, kes avaldas 1781.–1791. aastal August Wilhelm Hupeli almanahhis „Neue Nordische Miscellaneen” neljakeelse botaanilise oskussõnastiku, esimese omataolise Baltikumis. Aastal 2006 oli külas 14 elamuhoonet, millest üks oli tühi ja üks suvila. Suviti, hiliskevadel ja varasügisel toimuvad jõel kanuumatkad ning parvesõidud. Rutikveres tegutseva kalakasvatuse juures pakutakse võimalust telkida.

Rutikvere vesiveski ehitati 1616. aastal Rootsi kuninga sõjaväe tarbeks. Veski kuulub Eesti vanimate ehitiste hulka, see on korduvalt põlenud ja taas üles ehitatud. Aja jooksul on hoone ehitust muudetud. Veski on läbi aegade olnud kohalikule rahvale nii jahvatuspaigaks kui ka omamoodi suhtlemiskeskuseks. Veskil on olnud palju omanikke. 1930ndatel tegi omanik Karl Gutmann veski nii korda, et seal olid isegi püülivaltsid ja viljapuhastusmasinad, samuti töötas saeveski. Paraku toimus Gutmanni ajal kaks põlengut ja viimane 1941. aasta sõjasuvel hävitas kogu varanduse. Pärast tulekahju tegutses veski veel 1973. aastani.

Rutikvere kalakasvatus (OÜ Vikerkala). Lõkkeplats, forelli püüdmine, grillahi, suitsuahi. Kokkuleppeliselt võimalik korraldada üritusi. Tegevushooaeg aprillist oktoobrini. Kontakt +372 525 1726, +372 776 4700.

Kütimäe kalmistu asub tänapäeval Pajusi valla territooriumil, kuid on ajalooliselt kuulunud Rutikvere mõisa juurde. Rutikvere mõisnik von Pistohlkors rajas kalmistu 1872. aastal oma suguvõsa jaoks, sest Põltsamaa kalmistu oli kaugel ja seal polnud enam ruumi. Seetõttu laskis mõisnik ehitada Kütimäele kalmistu koos suure gooti stiilis kabeliga. Kalmistu on tänapäevani hästi säilinud ja hooldatud.

Pärnassaare kalmistu. Rutikverest kolme kilomeetri kaugusel asub Pärnassaare kalmistu, mis on asutatud Pärnassaare talu peremehe poolt juba 19. sajandil. Hiljem on see muutunud väikeseks külakalmistuks. Pärnassaare oli Rutikvere mõisnikult ostetud talukoht. Kalmistu rajas taluperemees Hendrik Limberg põhjusel, et kauge vahemaa tõttu osutus keeruliseks omakseid Põltsamaa kalmistule matta. Eeskujuks sai Pistohlkorside kalmistu Kütimäel. Limbergide suguvõsas olnud üldse kange vaimuga mehed, kes tahtnud elada mõisnike moodi. Peremees istutanud kalmistule pärnapuid, sest need kasvasid ka kodutalu juures. Ümber kalmistu istutati kuusehekk, hiljem rajati madal põllukividest aed ja uhke värav. Esimesena maeti kalmistule 1888. aastal surnud talu vanaperemees Hendrik Limberg. Algselt oli kalmistu Limbergide suguvõsa nelja perekonna surnuaed, hiljem müünud kalmistu peremees hauaplatse väikese tasu eest ka kaugematele sugulastele. Nõukogude võimu ajal riigistati eraomandused, kaasa arvatud Pärnasaare kalmistu, ja siis võisid surnuid kalmistule matta kõik külainimesed. Pärnassaare talu perekond küüditati pealekaebamise tulemusel (neil oli kadedust tekitanud tuulerootor ja ainus raadio külas) Siberisse. 1988. aastal rajati kalmistule kaev ja veidi hiljem ehitati kabel, mis õnnistati sisse 1990. aastal.

Jäägi kodumajutustalu. Jäägi talu kuulus pikka aega Rutikvere mõisnikule, kes sellele ka nime andis. Mõisnik ise seal ei elanud, küll aga vahel tema tuttavad või sugulased. Talu kuulus von Pistohlkorsidele, kuni baltisakslased Saksamaale kutsuti. Talu läks uuele omanikule. 2009. aastal kuulus talu Jaan Kremplile, kes selle turismitaluks kujundas. Talu paikneb Põltsamaa jõe kaldal ja sobib hästi perepuhkuseks, laste suvelaagriks või sõpruskonna väljasõiduks (kuni 50 inimest). Suures tagaõues asuvad saunad ja grillmaja ning uue lisana ka jalgpalli-, võrkpalli- ja korvpalliväljak. Võimalus rentida autot, kanuud või kummipaati. http://www.jaagitalu.ee

Päinurme park. Päinurme vabakujuline 7,2 ha park asub Päinurme-Koigi ja Koeru maantee ristumiskohas. Peamised puuliigid on vaher, pärn ja arukask. Pargis kasvab 21,8 meetri kõrgune ja 5,17 meetrise ümbermõõduga ajahambast räsitud põlistamm, kohalik sümbol. Tamme vanuseks on pakutud umbkaudu 700 aastat – endise mõisa kroonika andmetel olevat tamm istutatud 1376, tolleaegse mõisniku pulmapäeval. Teine lugu räägib, et puu istutanud Mahtra sõjast osa võtnud Päinurme kandi mehed, aasta pidi siis olema 1858. Kuid on ka kolmas lugu, mis räägib, et puu istutanud kolm inimpõlve tagasi Küti taluperemees Otto Joost suurest rõõmust, et tal õnnestus talu mõisa käest päriseks osta.  

Parki rajati 3 tiiki, neist suurima juures asus viinavabrik. Mõisast suundus jalutusrada tammikuni, teine suurem promenaad läks viinavabriku juurest jõeni. Pargi eest hoolitses palgatud kärner. Suuremad ehitised pargi serval pärinevad von Wahlide valitsemisajast 1840–1920. Hiljem rajati häärberisse kool, mis hakkas ka pargi eest hoolitsema. Rajati võrkpalli- ja mänguplats ning suur õunaaed. Päinurme kaitseliitlased tegid kooliõpetaja Kõvaski juhendamisel 1930ndatel pargi serva kividega täidetud spordiplatsi, kus korraldati ratsavõistlusi. Pargi servas asus torniga pritsikuur. Suurematel pidupäevadel enne sõda mängis seal inimestele kohalik puhkpilliorkester, korraldati Vabariigi aastapäeva, jaanipäeva tähistamist ja tuletõrjevõistlusi. 1941. aastal toimusid pargis suured lahingud, häärber koos kõrvalhoonetega hävines. Surnud maeti käsu korras parki ja lähedalasuvasse metsa, hiljem Nõukogude ajal ümber ühishauda. Pärast sõda hakati parki taas korrastama alles 1960ndatel kooliõpetajate eestvedamisel. Tänasel päeval asub pargi keskel Päinurme kool kõrvalhoonetega, korraldatakse erineviad üritusi, nagu jaanipäev, volbripäev, külapäev. Park on riikliku kaitse all.

Päinurme tammik on kaitsealune puistu pindalaga 3 ha. See asub Koigi vallas Päinurme külas Päinurme-Rutikvere teest 70 m edelas põldude vahel. Tammiku põhiosa paikneb umbes 1,2 ha suurusel maa-alal, selle vanus on 75 aastat, keskmine kõrgus on 19 m ja puistu tagavara umbes 210 tm/ha. (Järvamaa 1, lk 211)

Päinurme mõis ja küla. Päinurme mõis on asutatud juba orduajal. Vanimad andmed Päinurme ehk Assiku mõisa kohta pärinevad aastast 1484. Mõisa valdused 19 mõisniku ajal olid suured. Päinurmes on olnud võitööstus, postimaja, tõllakuur, pritsimaja, ratsahobuste tallid, valitsejamaja, piiritusevabrik, kaks saekaatrit, konstaabel, kärnerimaja jt. Mõisa häärber ja teisi ehitisi hävis 1941. aasta sõjatules.

Päinurme piirkonnas on mitu küla: Päinurme, Palasi, Lähevere, Lilleküla ja Kaiaru.

Päinurmes tegutsevad AS Veskimäe, Päinurme kool, raamatukogu, päevakeskus, internetipunkt, velskripunkt, sidejaoskond, saekaater, viljakuivati, töökoda, kauplus, jahimeeste punkt, Päinurme külaselts ja rahvamaja, saab näha kino ja turismipüstkoda ning laenutada kanuud. Varem oli Päinurmes ka lasteaed ja algkool. Nüüd käivad lapsed Koigi Põhikoolis. Päinurmes on üle 65 talumaja, 5 kortermaja ja 19 eramaja. Veel on palju abi- ja tootmishooneid. 2006. aastal elas Päinurmes üle 150 inimese.

Päinurme Koduloomuuseum asub küla keskuses ja tegutseb rahvamaja teisel korrusel. Muuseumi asutas 2005. aastal tollal Koigi Põhikooli õpilane Ründo Mülts. Muuseum annab hea ülevaate piirkonna minevikust, muinasajast tänapäevani. Ekspositsioon on üles seatud 11 ruumis, lisaks fotonäitus küla- ja hariduselust. 2008. aastal külastas muuseumi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Eesti noorima eramuuseumi omanikuna sai Ründo Mülts 2008 aastal ka muuseumi rajamise ja külaelu edendamise eest tiitli „Hea eeskuju 2008”. Foto nt Järvamaa 2 lk 454, presidendiga.

Sinso jahimaja asub Päinurme lähistel Ülejõe külas. Jahimaja pakub majutust ja toitlustust, konverentside pidamiseks on saal. Jahindus ja jahindustrofeed. Kontakt +372 505 3215.

Vaali küla asub Vao-Põltsamaa tee ääres ning oli omal ajal 1905. aasta revolutsioonilise liikumise keskus Koeru kihelkonnas. Vaalis tehti neil ärevatel aegadel maareform, moodustati ja asuti miilitsaväge välja õpetama ning kuulutati välja Vaali vabariik. Karistussalk laskis liikumise juhid jõuluõhtul Koerus maha. Sündmusi meenutavad mälestusmärgid Koerus ja Palsu talu õuel. Palsu talus on Eesti Wabariigi poliitiku ja mitmekordse ministri August Jürima memoriaaltuba.

Võlingi oja hoiuala asub Koeru valla Jõeküla ning Koigi valla Vaali küla piirides, selle pikkus on 3 km. Hoiuala on asutatud loodusliku oja ja seal elavate Euroopas ohustatud liikide elupaikade kaitseks. Ala kuulub Võlingi oja loodusalana Natura 2000 võrgustikku.

Palsu talu Vaali külas on Järvamaa silmapaistvamaid taluhäärbereid. Hoone on valminud 1920ndatel. Suure esindusliku traditsionalistlikus stiilis puumaja laskis arvatavasti ehitada Asutava Kogu ja mitme Riigikogu koosseisu liige ning mitmekordne Eesti Vabariigi minister August Jürima (1887–1942), kes sealt pärines. (Järvamaa 2, lk 235)

Keri karstiväli ja allikad. Karstiväli paikneb Keri küla ümbruses, valdavalt põllul. Väikesel maa-alal on 9 sulglohku, millest kaheksas on kas karstilehter või tõenäoline kurisoo koht. Karstialadel on pinnavee neeldumist, ajutisi järvi ja maa-aluseid jõgesid. Karstumine muudab maapinda ja takistab maa kasutamist; sellega tuleb arvestada ehituste planeerimisel. Karstialad on kõige ohtlikumad saastumisalad, sest lõhede ja koobaste kaudu võivad reostusained sattuda otse põhjavette. (Sirli Randmäe, Muistendite jälgedes, kodu-uurimistöö 2008).

Silmsi mõis. 17. sajandil rajatud mõis on varemetes. Varemete juures võib näha huvitavat materjalivalikut ning kuivati juures köidab tähelepanu viljapeadega paeplaat kirjaga „K Well 1894”.

Kareda looduskaitseala (361 ha) asub Kareda, Koigi jaPaide valla piirialal. Kaitseala on asutatud 2005. aastal ning kuulub Peetri-Kareda loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Kaitseala eesmärk on vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-lehtmetsade ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitsmine. (Järvamaa 1, 2007, lk 209)

Väike-Kareda mõis ja park. Väike-Kareda mõis asub Koigi-Kahala maantee ääres. Mõisas on palju kõrvalhooneid, mille ehitamisel on kasutatud paekivi. Külarahvas hooldab jõudumööda 7,1 ha kaitsealust endist mõisaparki, kus valitsevateks puuliikideks on tamm, vaher ja saar. Pargis kasvab kaitsealuse puuna 30 m kõrgune euroopa lehis. Park on vabakujuline, seal paiknevad ümarad puuderühmad, mille vahele jäävad väikesed väljakud.

Huuksi mõis ja park asuvad Koigi-Päinurme maantee ääres, erakätes mõis on varemeis. Hilisklassitsistlik peahoone ehitati tugevast Koigi paemurru dolomiidist 18. sajandi kolmandal veerandil, seinte ladu on serviti ja lapiti murdpae tükkidest. Tähelepanuväärne on külgrisaliidi frontoonil säilinud vapp. Hooneid ümbritseb 7,1 ha suurune segastiilis endine mõisapark. Mõisaaia kivipostid on harvaesineva kujuga. Huuksi pargi vaatamisväärsus on kaksikpärn, mille mõlemad harud on ligi 30 m kõrged. Huuksi vaba planeeringuga park on kaitse all, see rajati 19. sajandi kolmandal veerandil, pargi idaosas asus piirdemüüriga puuviljaaed. Huuksi pargi eripäraks on vabakujulised tammerühmad.

Koigi mõis ja park asuvad Tallinna-Tartu maantee lähedal, peahoone on ehitatud 1771, tiivad aastatel 1806–1812. Koigi mõis oli üks esimesi Järvamaa mõisahooneid, mille kujunduses oli tunda varaklassitsismi mõjusid. Säilinud on hobusetalli, meierei, aida ja valitsejamaja hooned ning sepikoja varemed. Park rajati 18. sajandi lõpul, säilinud on pargialleed ja tiigid. Mõisas asub Koigi Põhikool. Mõisa peahoone renoveerimist 2009 rahastati Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismist (EEA GRANTS) ja Koigi valla eelarvest. 

Koigi mõisakool. Esimesed dokumentaalselt tõestatud teated Koigi hariduselu kohta pärinevad 1758, mil mõisa kõikides külades asutati koolid. Et õpetajatest jäi vajaka, asutati Koigi mõisaomanike Grünewaldtide eestvedamisel Peetri kihelkonda Ataste seminar, kust said õpetajapaberi üle 70 õpetaja. Mõisakool (Koigi Põhikooli otsene eelkäija) asutati arhiividokumentide andmetel 1856. aastal. Mõisakoolis on õppinud hilisem Peterburi Kunstide Akadeemia skulptuuriprofessor, eesti kujurite August Weizenbergi ja Amandus Adamsoni õpetaja Aleksander Friedrich Bock. Siin on õppinud pedagoog ja karskustegelane Helmi Põld, maalikunstnik prof Johannes Greenberg, skulptor Johannes Hirv ja Tartu ülikooli õppejõud Jüri Haldre.

Koigi dolokivi kohtab kohaliku mõisa ehitustes, kuid kõige esinduslikum on neogooti stiilis Koigi meierei hoone. Nurmsi-Koigi piirkonna dolokivi on Järvamaa parimaid raidpaeliike. Sarnast, kuid ilmselt mujalt murtud Koigi tüüpi peenpoorset dolokivi on kasutatud ka Huuksi, Silmsi, Köisi, Müüsleri ja Prandi mõisa hoonete ehitamisel. (Järvamaa 3, lk 358)

Koigi meiereihoone. Meierei oli 20. sajandi Eesti külas tähtis hoone. Koigi oli piimakarjanduses üks edukaid piirkondi, ja Koigis oli üks Järvamaal 1931 aastal töötanud 28 meiereist ja 40 koorejaamast. Mõisaansambli kõrvalhoonetest väärib eraldi märkimist endine meierei, mille otsasein on kujundatud astmikfrontoonina. Meierei oli väravakaare abil ühendatud kõrval asunud lambalaudaga.

Maagiallikad asuvad Tallinna-Tartu maanteest, Koigi ja Imavere valla piirilt 2,5 km idas kõrges kuusikus. Veesängi kaldad on ookerpunased ja allika ümbruses kasvavad kuused on kummaliste väänduvate tüvede ja justkui sõlmes latvadega, nagu kiusaks neid kurat ise. Rahvasuu räägibki, et vanakuri olevat endale siia eluaseme loonud. Allika vesi on roostekarva ja rauamaitseline. Läheduses asuvad kaks kivimürakat teatakse olevat Kalevipoja lingukivid, märgitud pärandkultuuri objektideks.

Neeva kanalit on nimetatud ka Neeva jõeks. Kraav saab alguse Müüsleri küla ja Põlendraba vaheliselt alalt. Kraav läbib Köisi, Silmsi, Sigapusma, Huuksi, Koigi ja Prandi küla. Kuidas kraav sellise suursuguse nime sai? Räägitakse, et ku­na­gi 19. sajandil lask­nud Koigi mõis­nik märgade põldude kuivendamiseks ja liig­vee ära­juh­ti­mi­seks kae­va­ta magistraalkraavi. Me­hed kae­va­sid ja kae­va­sid, aga töö­ga val­mis ei jõudnud. See­pea­le mär­ki­nud Imavere mõis­nik Koigi oma­le: sa kae­vad just­kui Neevat.

Prandi küla ja allikad. Prandi küla mainiti esimest korda 1564, mil see kandis veel Kardina nime. 17. sajandi algul rajati külla samanimeline mõis. 1760. aastast hakati küla uute mõisnike järgi Prandiks kutsuma. Koigist 2,5 km loode suunas asuvad suurallikas ja allikajärv. Järvistikus on mitu tõusuallika lehtrit. Siit saab alguse Pärnu jõe lisajõgi Prandi ehk Veskiaru jõgi. 2007. aastal rajati Prandi allikate alale loodusrada ja allika kaldale küla kooskäimiskoht.

Prandi jõgi on Pärnu jõe keskjooksu piirkonna vasakpoolne lisajõgi Järvamaal. See saab alguse Prandi allikjärve lõunaosast ja suubub Särevere aleviku lähistel Pärnu jõkke. Jõe lähistelt Näsuvere küla alalt leiti 1969. aastal Rikassaare leid, mis sisaldas arheoloogide arvates 5. –6. sajandil jõkke ohverdatud 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga.

Prandi looduskaitseala (871 ha) asub Koigi ja Paide vallas. Territoorium on olnud osaliselt kaitse all alates 1991. aastast, kui asutati Prandi veesäilitusala. Praegused piirid ja kaitsekord kehtivad aastast 2006. Ala kuulub Prandi loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Kaitseala eesmärk on allikate, allikajärve, looduslike metsade, mitmesuguste sootüüpide, poollooduslike koosluste ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitsmine (Järvamaa I, lk 209)

Käpalised. Eestis kasvab looduslikult 36 liiki käpalisi. Koigi vallas kasvab ohtralt käpalisi, esindatud on vähemalt 10 liiki. 2006. aastal kirjutasid Koigi Põhikooli õpilased Indrek Salumäe, Annes Järve ja Kristjan Piho õpetaja Anne-Mai Jüriso juhendamisel uurimistöö „Koigi vallas kasvavad käpalised”. Uurimuse kohaselt võib Prandi küla lähistelt kasvamas leida kaunist kuldkinga, oja-haneputke ja harilikku käoraamatut, Koigi piirkonnast laialehelist neiuvaipa ja kahkjaspunast sõrmkäppa, Huuksist kahelehelist käokeelt, Ülejõe ja Rutikvere lähistelt harilikku käoraamatut, suurt käopõlle ja kuradi sõrmkäppa, Sõrandust vööthuul-sõrmkäppa ja pruunikat pesajuurt. Kõige rikkalikum valik käpalisi on leitud Vaali lähedalt: seal kasvavad kaunis kuldking, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, kuradi sõrmkäpp, laialehine neiuvaip ja pruunikas pesajuur.