Selle sissekande aluseks on jälle Kranichi kogumik ja selles leidunud jumal-teab-kust-paljundatud saksakeelne joonis lk 66, mida ma siis omakorda paljundasin ja mille jooned ma üle kribasin, et jääks veidi paremini näha.
Jätsin pildi "pikali", sest teisipidi läks kiri väga tillukeseks, pealegi, kui "uue" Tartu mnt poolt vaadata, siis nii see enam-vähem ongi. Anyway, mõisakompleksi kuulusid järgmised hooned:
Peahoone: asendiplaanil nr 4.
Peahoone tagakülg. Fotothumb pärineb www.herder-institut.de , märkega "enne 1928".
Algselt ühekordne ehitis, millele hiljem lisati külgtiivad. Helmut Joonuksi andmetel on hoone ehitatud 1771 Tartu meistrite poolt pärast seda, kui mõis läks Grünewaldtide kätte (1758). Hoone tõmbab tähelepanu tasakaalustatud üldvormide ja peente detailidega. Esifassaadi kaunistab neljale sambale toetuv portikus. 20. sajandi algul ehitatud klaasveranda lammutati 1968 koolimaja remondi ajal. Arhitektuuriliselt lahenduselt kuulub hoone Kesk-Eesti varaklassitsistlike hoonete hulka, kuigi võib märgata ka mitmeid barokkstiili elemente. Saal asub hoone keskel, avara fuajee taga. Siseustel rokokoolikud ornamendid. 1910-1911 tahtis tollane ja üksiti ka viimane mõisnik Werner ehitada peahoonele teise korruse, kuid arhitekt laitnud mõtte maha, sest müürid ja vundament olnud liiga nõrgad. Nii piirduti juurdeehitusega ainult peahoone keskosal. 1968. aastal ehitati peahoone küljele juurde nõukaaegne klassidekorpus. Mõisa peahoone renoveeriti norrakate abiga 2009. aastal. Renoveerimise käigus avastati "mõisaproua tiivast" laemaal.
Vana härrastemaja: asendiplaanil nr 1.
See on ainus foto, mida mul on õnnestunud vanast elamust näha. Foto pärineb 16.06.1995 Koigi Vallalehest Kranichi artiklist, pilt oli suht rastris ja seejärel 100 aastat tagasi paljundatud ja nüüd paljunduselt pildistatud, nii et kvaliteet on nagu on. Aga idee saab kätte. Praegu vasakpoolses otsas puude pool bussipeatus, hoone asemel parkimisplats. Sama fotot on kasutatud ka vallalehe 27.05.97 artiklis vanadest kauplustest, kus on lisatud, et mingil ajal leidnud sellest peavarju ka Peetri Tarvitajate Ühisuse harukauplus.
Ehitusaeg on teadmata, kuid suure tõenäosusega oli tegemist vanima hoonega kogu kompleksis, ilmsesti 15. sajand kopikatega. Kuskil pidi mõisahärra ju uue häärberi ehitamise ajal elama ...? :) Säilinud on suuline pärimus, et vanas häärberis armastanud mõisaproua ketramas käia (Milline proua? Millises häärberis? Neid oli ju aja jooksul kaks. Viimane? Eelviimane? Ja prouasid oli ajaloos hulgi. Kaugele sellised suulised pärimused ajaliselt ulatuvad? Maja võis eksisteerida Kranichi arvates juba sel ajal, kui Koigi mõis oli veel Mäo mõisa all, seega enne 1758? Hoone oli poolkelpkatusega paekiviehitis, kogu ulatuses kellerdatud. Hoone keskel asus mantelkorstnaga köök. Katusekorrusel olnud väidetavalt kaks tuba. Katus oli laotud S-kujuliste katusekividega. Maja ees asus paekiviraketega kaev, mis omal ajal oli arvatavasti kooguga. Hoone lammutati 1960. aastatel Paide rajooni täitevkomitee käsul, samal perioodil aeti ka kaev täis. Praegu asub sellel kohal parkimisplats bussipeatusega, keldrid on alles, olen kuulnud plaanist renoveerida ja eksponeerida keldrid, saab siis näha, kas ja millal seda tehakse.
Valitsejamaja: asendiplaanil nr 6.
Fotothumb pärineb www.herder-institut.de , märkega "enne 1935"
Selle hoonega on mul täiesti isiklikud suhted :) Nimelt oli ülakorruse vasakus korteris 1970ndate alguses minu esimene kodu. Põhikorpus on massiivne kahekordne paekivist hoone, krohvitud välisseintega. Põhiosa katab tsingitud plekist katus, mis hiljem üle värviti. Põhiosal on lai eenduv krohvikarniis. Seinu liigendavad laiad rusteeritud nurgaliseenid. Kõiki uksi ja aknaid ümbritsevad laiad krohviäärised. Hoone põhikorpus on ehitatud väidetavalt 18. sajandi I veerandil. Põhikorpusele on hiljem juurde ehitatud (täpne aeg pole teada) kahekorruseline nn moonakatiib, kus asusid teenijate ja mõisa muude ametimeeste eluruumid. Juurdeehituse ehk teenijatepoole alumisel korrusel olnud mõisa ajal puidutöökoda. Põhikorpus oli valitseja/töödejuhataja päralt. Juurdeehitus (tööliste eluruumid) on krohvitud seintega paekivihoone, viilkatus on olnud laastudest, laia laudkarniisiga. Hiljem on põhikorpuses asunud allkorrusel sidekontor ja telefonikeskjaam, ülal on olnud korterid, velskripunkt ja 1980. aastatel kultuurimaja tööruumid. Mõni aasta tagasi toimus nn teenijatepoolel tulekahju, maja laguneb tühjana ja on hävinemas.
Valitsejatest on mul esialgu teada vaid 1895. aasta viinaköögi põlenguga seoses nimetatud, kahjusid hinnanud mõisavalitseja Woldemar Friedrich Freyberg (naine Laupa mõisa aladelt pärit Elviine Luisa Gutmann, nende poeg oli Koigis valitsejamajas 1897 sündinud kolonel Herbert Voldemar Raidna, kes hukati Norilski vangilaagris 1942). Freybergist on teada, et tema isa Maddis ja ema Sophie elasid Järva-Madise kihelkonnas Kurisoo mõisas ja kolisid enne Woldemari sündi Mäo mõisa, ning et tema kaks nooremat poega (Herberti nooremad vennad) sündisid juba Väänas Harjumaal, 1901 Kurt Mattias Freyberg (hiljem Aarne Raidna, kõrgharidusega insener), hukati ilmselt samuti 1942 Nõukogude-vastase tegevuse eest. Woldemari noorima poja Paul Mihaeli saatusest pole just palju teada, välja arvatud see, et ta sündis 1902 Väänas ja õppis Tartu Ülikoolis (kaubandust?) Olen ka kuulnud sahinaid, et Paul siiski pääses venelaste käest ja pages piiri taha. Ning kuuldavasti olid rasketele aegadele vaatamata kõigil vendadest siiski pered ja lapsed. Sedasi siis. Nii et ma jagan kenasti sünnikodu esimese Eesti Vabariigi kõrgaatelise koloneli Herbert Freyberg/Raidnaga, kes muu hulgas oli Kõrgema Sõjakooli ülem, Konstantin Pätsi käsundusohvitser, Herbert Grabbi koolivend ja perekonnatuttav. Tehke järele ;) :P
Valitsejatest on mul esialgu teada vaid 1895. aasta viinaköögi põlenguga seoses nimetatud, kahjusid hinnanud mõisavalitseja Woldemar Friedrich Freyberg (naine Laupa mõisa aladelt pärit Elviine Luisa Gutmann, nende poeg oli Koigis valitsejamajas 1897 sündinud kolonel Herbert Voldemar Raidna, kes hukati Norilski vangilaagris 1942). Freybergist on teada, et tema isa Maddis ja ema Sophie elasid Järva-Madise kihelkonnas Kurisoo mõisas ja kolisid enne Woldemari sündi Mäo mõisa, ning et tema kaks nooremat poega (Herberti nooremad vennad) sündisid juba Väänas Harjumaal, 1901 Kurt Mattias Freyberg (hiljem Aarne Raidna, kõrgharidusega insener), hukati ilmselt samuti 1942 Nõukogude-vastase tegevuse eest. Woldemari noorima poja Paul Mihaeli saatusest pole just palju teada, välja arvatud see, et ta sündis 1902 Väänas ja õppis Tartu Ülikoolis (kaubandust?) Olen ka kuulnud sahinaid, et Paul siiski pääses venelaste käest ja pages piiri taha. Ning kuuldavasti olid rasketele aegadele vaatamata kõigil vendadest siiski pered ja lapsed. Sedasi siis. Nii et ma jagan kenasti sünnikodu esimese Eesti Vabariigi kõrgaatelise koloneli Herbert Freyberg/Raidnaga, kes muu hulgas oli Kõrgema Sõjakooli ülem, Konstantin Pätsi käsundusohvitser, Herbert Grabbi koolivend ja perekonnatuttav. Tehke järele ;) :P
Aednikumaja: asendiplaanil peahoonest lõunas elik pargi pool.
Aednikumaja on väike paekivihoone, millel on järsu kaldega ühepoolne katus. Elamu teisel küljel (fotol siis aia poolses küljes) olnud varem kasvuhoone. Hoone liitub aeda ümbritseva kunagise kivist ringmüüriga, osa müürist on alles. Aeda hakati rajama Johann Adami poja Johann Georgi ajal, hoone pärineb arvatavasti aastaist 1806-1812, mil mõisahoonele ehitati juurde kaks siseõue poolset tiiba. Aednikuks toodud Põltsamaalt keegi kodanik Hut, ka peahoone tagused tiigid rajati samal perioodil. Veel 2009. aastal oli hoone kasutuses elamuna, nüüd vististi seisab tühjalt. Minuvanused mäletavad kindlasti legendaarseid kooliteenijaid Varese Lempsi ja Leidat, kes seal sel ajal (1980ndad-1990ndad) elasid, nüüd on mõlemad ammugi manalateel. Aed on kasutusel kooliaiana, kuid nähtavasti enam mitte nii intensiivselt kui varasemal ajal, mil koolilastel olid kohustuslikud aiatööpäevad suvel jmt. Pildil vasakul, kuid kaadrist väljas on jääkeldri koht, kõigi Koigi koolis käinud laste igipõline kelgumägi.
Jääkelder asus niisiis aednikumajast veidi lõuna pool. Jääkeldri asupaika tähistavad kooliaias väike küngas ja suured puud, mis istutati eesmärgiga varjata jääkeldrit päikesekiirte eest. Jääkeldri hoone on 1826. aasta joonistel juba täiesti olemas.
Kelder asus jääkeldri kohal, asukohta tähistavad paekivimüürijupid jääkeldri künka otsas. Kelder oli ainult veidi maapinda süvendatud, paekivist seinte ja võlvidega.
Sõiduhobuste tall-tõllakuur: asendiplaanil nr 2
Asub vana häärberiga otsakuti, praegusest parkimisplatsist lääne suunas. Hoone koolimajapoolses otsas oli kaks korterit, üks meierile, teine kutsarile. Ühe korteri sissepääs oli hoone otsas (seal elas kunagi meie lapsepõlves kooli koristajatädi Vahuri Meeta, kes ei löönud küll kunagi ühegi krutski ees risti ette, kuigi oli siis juba üsna eakas), teine lõunapoolsel küljel. Ülejäänud hooneosa oli sõiduhobuste jaoks. Hoone oli krohvitud paekiviehitus. Nõukaajal kasutati ehitist garaažide, kooliõpilaste suusabaasi ja poiste tööõpetuse õppetöökojana. 2013 on vallal plaanis hoone renoveerida ja ümber ehitada kohaliku lasteaia tarvis.
PS 2018: Lasteaed sinna sai ja kooli käsitööruumid, korjasime MTÜ-ga tüdrukute kangastelgede jaoks raha. Nüüd on lasteaed koolidirektori hallata ja hoone on imeilusasti korda tehtud.
PS 2018: Lasteaed sinna sai ja kooli käsitööruumid, korjasime MTÜ-ga tüdrukute kangastelgede jaoks raha. Nüüd on lasteaed koolidirektori hallata ja hoone on imeilusasti korda tehtud.
Hobusekasvatuse kompleks: asendiplaanil 3.
Asus sõiduhobuste talli taga. Hobuseid kasvatati Koigis juba päris kindlasti Johann Georgi ajal (1763-1817, ka lambakasvatus algas sel perioodil), aga suure tõenäosusega ka juba varem. Kompleks koosnes kolmest hoonest, mis moodustasid omavahel põhja poolt avatud nelinurga. Hoonetest omakorda veel lääne pool (ehk siis Orjatee pool) asunud kanala. (Tegelikult 1826. a joonisel on väike kökats hoone koos ilmse tarastatud aiaalaga hoopis hobusekompleksist aednikumaja pool, kõige esimese mõisahoone taga). Kõige kauem seisis püsti hobusekompleksi koolimajapoolseim hoone, mida rahvasuus tunti maneežina, kirjutab Kranich. Seal toimunud hobuste õpetamine. Selle ehitise sõiduhobuste talli poolses otsas olnud muust hooneosast müüriga eraldatud ruum tõldade ja sõiduhobuste rakmete ning sadulate jaoks. Hoone oli paekiviehitis, väidetavalt vundamendita. Ehitis hävis 1970ndatel, kui lumi katuse sisse vajutas. (See pidi siis olema kümnendi alguses või ikkagi 1960ndatel, sest mina ei mäleta seal küll mingit hoonet ei püsti ega varemeis...). Hiljem müürid lammutati. Kuuekümnendatel taheti veel püstiseisvate müüride baasil ehitada kultuurimaja, kuid vundamendi puudumisel jäeti mõte kõrvale. (No ma ju ütlesin, et 1960ndatel!) Kolhoosiajal kasutati hoonet aida ja garaažina, kuni katus sisse kukkus.
Meierei ja laudakompleks: asendiplaanil nr 5.
Meierei on ühekordne krohvitud seintega paekivihoone, mille ehitusaeg ei ole täpselt teada. 1826. a mõisasüdame joonisel on meierei põhikorpus kindlasti olemas, arvatavalt on see ehitatud 18. saj lõpus. Väidetavalt on keegi näinud hoone korpust juba 1819. aasta joonisel, mida mina isiklikult pole veel leidnud, allikat pole ka antud. Pildil näha olev neogooti astmikviil, mis on ka Koigi valla vapimärgil, ehitati ilmselt Otto Magnuse ajal 19. saj keskpaiku. Nurkades on tugipiilaritega liigendatud pindadega neljatahulised nurgasambad. Kultuuriministeeriumi määrusega (nr 4) 11.02.1998 on Koigi meierei koos teiste Koigi mõisa objektidega tunnistatud Järvamaa arhitektuurimälestiseks.
Koigi mõisa meiereihoone väidetavalt ca 1930ndate alguses. Selline pilt on originaalis olemas R. Viljati kogus.
EAA f. 1185, n.1, s. 662, l. 12; Eestimaa Põllumajanduse Seltsi meiereide liidu põhikiri (1888), mille juurde on arhiivis selgitatud: "Meiereide liit, mille tegevuses E. von Grünewaldt aktiivselt kaasa lõi, loodi eesmärgiga edendada meiereimajandust ja turustada toodetud võid võimalikult kõrgete hindadega. Liidu kaudu said võid turustada ainult liikmed, kes ise olid võitootjad. Liikmete hulgast valitud eestseisus pidi ise või agentide vahendusel otsima turustamisvõimalusi nii Peterburis kui välismaal. Samuti tegeldi võimüügi logistilise küljega.")
Kellegi endise töötaja Maret Petersoni tööraamatu sissekande põhjal lõpetati meierei tegevus väidetavalt 17.04.1979. Hoones on hilisematel aegadel asunud kogukonna saun ja kultuuriseltsi ruumid 2002-2010. Praegu (2013) on hoone tühi.
19. saj II poolel on hoone otsafassaadi täiendatud historitsistlikus stiilis liigendatud astmikviiluga. Keskosast eendub torn, mille seinapind on omakorda liigendatud. Torni kroonib astmikviil tuulelippu matkiva noole ja piksevardaga. Ka vastasviil on kujundatud samas stiilis, kuid see ei ulatu katusepinnast kõrgemale. Eesti Wabariigi ajal oli hoones kohaliku piimaühingu meierei ja hiljem Koigi juustutsehh, mille toodang oli kuulus üle Eesti. Hiljem asus hoones saun, veel hiljem kultuurimaja ruumid. Millagi liideti hoone korpusele keskuse katlamaja ruumid.
Koigi mõisa meiereihoone väidetavalt ca 1930ndate alguses. Selline pilt on originaalis olemas R. Viljati kogus.
EAA f. 1185, n.1, s. 662, l. 12; Eestimaa Põllumajanduse Seltsi meiereide liidu põhikiri (1888), mille juurde on arhiivis selgitatud: "Meiereide liit, mille tegevuses E. von Grünewaldt aktiivselt kaasa lõi, loodi eesmärgiga edendada meiereimajandust ja turustada toodetud võid võimalikult kõrgete hindadega. Liidu kaudu said võid turustada ainult liikmed, kes ise olid võitootjad. Liikmete hulgast valitud eestseisus pidi ise või agentide vahendusel otsima turustamisvõimalusi nii Peterburis kui välismaal. Samuti tegeldi võimüügi logistilise küljega.")
Kellegi endise töötaja Maret Petersoni tööraamatu sissekande põhjal lõpetati meierei tegevus väidetavalt 17.04.1979. Hoones on hilisematel aegadel asunud kogukonna saun ja kultuuriseltsi ruumid 2002-2010. Praegu (2013) on hoone tühi.
19. saj II poolel on hoone otsafassaadi täiendatud historitsistlikus stiilis liigendatud astmikviiluga. Keskosast eendub torn, mille seinapind on omakorda liigendatud. Torni kroonib astmikviil tuulelippu matkiva noole ja piksevardaga. Ka vastasviil on kujundatud samas stiilis, kuid see ei ulatu katusepinnast kõrgemale. Eesti Wabariigi ajal oli hoones kohaliku piimaühingu meierei ja hiljem Koigi juustutsehh, mille toodang oli kuulus üle Eesti. Hiljem asus hoones saun, veel hiljem kultuurimaja ruumid. Millagi liideti hoone korpusele keskuse katlamaja ruumid.
Lüpsikarjalaudad on olnud meiereiga kunagi terviklik kompleks, nagu võib näha vanadelt mõisa asukohakaartidelt. Tänaseks pole lautadest säilinud ühtki hoonet. 1980ndatel oli veel püsti kuur, mida mõisaajal kasutati vaheldumisi koresöödahoidla ja kaalumiskohana. Lautade vahel siseõuel oli munakividega vooderdatud sõnniku- ja virtsahoidla, mida hiljem kasutati katlamaja põlevkivituha ladustamiseks.
Sepikoda: asendiplaanil nr 19
Allikas: ERM EJ 253:167 (Etnograafilised joonised) Koigi mõisa sepikoda
Maa- ja paekividest viilkatusega ehitis, katus oli kaetud S-kujuliste katusekividega. Kranich arvas, et hoonel oli algselt mingi muu kasutusotstarve, millele vihjavat fassaadiviilus olev kõrge kaarega võlvitud ava, mis ulatus kõrgemale kui lagi. Hiljem on kõrge ava täidetud ja ukseava on jäänud madalam. Aknad on ülaservas kaarjad. Hoones oli suur puitlaega ruum ning selle taga väiksem, telliskividest võlviga lagi. Väiksemal ruumil oli idaküljel eraldi sissepääs. Suurema ja väiksema ruumi vahel oli uks. Väiksem ruum oli akendeta. Rahvasuus oli olnud liikvel versioon, et algselt võis hoone olla mõeldud kodukabeliks, kuid mingeid tõendeid selle kohta pole. Tänaseks on sepikoda katuseta ja varemeis.
Viinavabrik: asendiplaanil 8.
Allikas: Järvamaa Muuseum PM F 2780:102; Koigi mõisa viina- ja tärklisevabrik, mõisapoolne ots. Ajaline dateering puudub, aga tegu ilmselt nõukaajaga, mil hoonetes pesitses juba automajand.
Esialgne viinaköök, joonis a-st 1888, enne põlengut 22. aprillil 1895. (EAA f. 33, n. 3, s. 1771, l. 2) Ööl vastu 22. aprilli 1895 süttisid Koigi mõisas põlema kuur, kus hoiti
piiritust, viinaköök jt hooned. Tuli pääses valla, kui mõisatöölised üritasid
kuurist piiritust varastada. Kas neil ka midagi varastada õnnestus, uurimise
käigus ei selgunud. Keegi kohtualustest end süüdi ei tunnistanud. Mõisa
valitseja Vladimir Freiberg hindas tulekahjus hävinud piirituse väärtuseks 2000
rubla, kuid mõisniku kahjutasunõue piirdus kõigest 500 rublaga. Mõisnik ei
olnud rahul, et kahe kohtualuse süü jäi tõestamata ja nad mõisteti rahukohtuniku
poolt õigeks; samuti ei andnud talle rahu, et varguses ei mõistetud kedagi
süüdi, vaid ainult tulekahju põhjustanud kuritahtlikus hooletuses, mille eest P.
Kändile ja J. Pilbaumile mõisteti kuu aega aresti ja 500 rubla kahjutasu
mõisniku kasuks. (EAA f. 107, n. 1, s. 2863, l. 19 Rakvere-Paide rahukohtukogu otsus 20.
septembrist 1895 Peet Kändi, Jüri Pilbaumi, Rein Mihkelseni ja Aleksander Leisi
süüdistamise asjas viinavarguses ja tulekahju vallapäästmises Koigi mõisas)
Esialgne väike viinaköök asus hilisemast viinavabrikust lõuna pool, pargimüürile lähemal. See oli väike ehitis telliskividest põrandapinnaga. Põrandaplaate võis pinnases silmata veel 1990ndate alguses. Vanas viinaköögis oli 1895. a 22. aprillil suur tulekahju, põlesid maha viinaköök ja mõned kõrvalhooned. Kohaliku pärimuse kohaselt saanud kahjutuli alguse mõisa moonameeste süül, kes läinud peerutule valgel piiritust varastama. Tulekahju ajal jooksnud põlev piiritus Neevasse ja jõgi põlenud kuni Laimetsa sillani. Hävinud hoonete kindlustusrahadega ehitati üles uus viinavabrik. Millal Koigis piiritust ajama hakati, pole täpselt teada, kuid Eesti Ajalooarhiivis olla säilinud arveraamatuid, mis näitavat, et viina aeti juba aastal 1794.
Vana viinaköögi asemele ehitati mõisa pesuköök. Uus viinavabrik on ehitatud paekivist, krohvitud seintega. Hoone keskosas asus teine korrus, hoone pikiteljega risti. Lõunapoolses otsas olnud viinameistri korter. Algselt olnud katusekalle suhteliselt madal, Eesti Wabariigi ajal on seda püstisemaks muudetud. Selleks korrigeeriti viilusid, mida on tehtud laudadega. Ümberehitus on fotol ja oli veel 1990ndatel hästi näha. Viinavabrikuna kasutati hoonet 1940ndate lõpuni. Hiljem oli ehitises tärklisevabrik, kolhoosi saun ja automajandi remonditöökoda. Vabrikul oli kõrge neljatahuline paekivist korsten, mis lõppes hammaslõikelise karniisiga. 1985. aastal tõmmati korsten maha, sest kardeti varingut. Hoone on varemeis.
Ait: asendiplaanil nr 7
Krohvitud paekiviehitus, esiküljega läände. Esiküljel (ehk siis meierei poole) oli kaaristu, mis kolhoosi ajal kinni müüriti. Kolhoosi ajal kasutati aita ikka aidana, hiljem pärast ümberehitust automajandi garaažidena, sissepääsudega siseõue poolt. Kahekordne juurdeehitus automajandi tarbeks ehitati 1980. aasta paiku.
Tööhobuste ja härjatall: asendiplaanil 20
Asus, nagu eelmise pildi all öeldud, keskel, aida ja viinavabriku vahel. Seal hoiti moonameeste tööhobuseid ja tööhärgi. Iga moonamehe käes olnud inimeste jutu järgi kaks tööhobust. Sama hoone häärberipoolses otsas kasvatatud ka sigu. Tall lammutati 1920ndatel ja selle vundamendile ehitati viinavabriku kuur. Kolhoosi ajal ehitati samasse kohta remonditöökoda, hiljem sai sellest autode tehnilise hoolde ruum.
Vankrikuur: asendiplaanil nr 9
Paekivihoone, mis oli püsti, kui mina veel koolis käisin, aga põles korralikult ja lammutati. Selle esifassaad oli jällegi kaaristuga. Lameda kaarega tellistest laotud sillused toetusid kaheksale neljatahulisele sambale. Pikiteljel poolitas hoonet paekivist vahesein. Hoonet kasutati vankrikuurina, igasse kaarevahesse mahtunud kaks kahehobusevankrit. Ruumis olid kapid hobuserakmete jaoks. Kaaristu avade ees olid lukustatavad puitväravad. Hoone jõe-poolses otsas oli ruum valitseja ratsahobuse ja rakmete jaoks. Hoone läänepoolses ehk siis teises otsas asus kellatorn perekellaga. Seda löödi nii töö alustamise kui ka töö lõpetamise märgiks. Tööaeg kestis mõisas päevatõusust loojanguni. Puhkeaeg oli keskhommikul kella kaheksast poole kümneni ja lõuna ajal kella kahest neljani. Talvel oli tööajaks hommikul valge saabumisest kuni õhtul pimedani. Keskhommikust pausi talvisel ajal ei peetud, kuid lõuna olnud ikka kella kahest.
Põllutööriistade remondi- ja hoiuhoone: asendiplaanil nr 21
Asus vankrikuuri ja tööhobusetalli vahel. Vanadelt plaanidelt võib näha, et see oli kahekordselt vinklis ehitis. Seal hoiti põllutööriistu, mida samas ka vajadusel parandati. Praeguseks ei ole ka seda hoonet enam alles, asupaik jääb vankrikuuri ette endise automajandi õuepealset läbiva tee alla.
Moonakate majad: asendiplaanil nr 11
Palkehitised, kokku kümme hoonet, igas ruumi neljale perele, igal oma sissekäik. Tänaseks pole säilinud ühtki omaaegset moonakamaja, viimane neist lõhuti umbes 1980, praegu asub sellel kohal Meikupi nn kirstuvabrik. Suurem osa moonakamajadest lõhuti asundustalude jagamise aegu, mil algsed ehitised tõmmati maha ja ehitati asemele hooned, mille ühes otsas olid eluruumid ja teises laut.
Väikelaste kool (elik omamoodi lasteaed): asendiplaanil nr 12
Asus moonakamajade vahel. Krohvitud kiviehitises olid toad lastele mängimiseks ning kaks tuba ja köök õpetajale. Lisaks oli hoones pikk koridor, kuhu riputati laste riided. Hoone lammutati 1920ndatel teetäiteks.
Koigi mõisakool: asendiplaanil nr 10
See oli ette nähtud mitte mõisnike lastele (kuigi ka selline mõisahärrade lastele mõeldud kool tegutses Koigis kümmekond aastat, nt Baeride võsuke käis seal, aga sellest vast koolide all), vaid mõisateenijate ja tööliste lastele. Hoone oli ehitatud paekivist, viilkatus laotud S-kividest. Majas oli üks suurem klassiruum, kus õppisid koos kõik kolm klassi. Samas hoones asus ka õpetaja korter. Algkoolide loenduse ajal 1911 oli hoone ehitamise aastaks märgitud 1859. Praegu asub enam-vähem samas kohas perekond Luiskude eramu. Igatahes oli mõisnikul piisavalt nutti taibata, et emmed-issid teevad põllul ja lambatallis palju usinamalt tööd, kui võsukesed on valvatud ja lisaks veel rehkendust ning kirjatähti õppinud.
Mõisatööliste saun: asendiplaanil nr 13
Asus teisel pool Vana-Tartu maanteed (praegu Suigu tee), teisel pool Kasearu või vana töökoja ristmikku. Tõenäoliselt oli tegu puitehitisega. Hoone lammutatud 1920ndatel.
Ubakalu kõrts: asendiplaanil nr 14
Allikas: Koigi Vallaleht 25.09.1995
Oli väidetavalt rootsiaegne hoone, mis oli kantud näiteks 1704. a kaardile. Arvestuslikult võib hoone ehitusajaks lugeda 17. sajandit. Kõrtsihoone oli pikk paekividest krohvimata seintega viilkatusega ehitis. Hoone kummaski otsas olid sissesõiduhoovid reisijate hobuste jaoks, ühes otsas talumeeste, teises otsas härraste hobuste jaoks. Sissekäigud tallidesse olid kõrge kaarja paekivivõlviga. Väravad paiknesid hoone mõlemal küljel, seega oli hoov läbisõidetav. Hoone keskosas asusid kõrtsiruumid ja kõrtsmiku eluruumid. Kõrtsiruumi pääses maantee ja kõrtsmiku eluruumidesse õue poolt. Mõisniku mälestuste järgi (huvitav, millist mõisnikku Karla siin mõtles?) põlenud kõrts 1840ndatel ühel uusaastaööl ja pärast seda hoonet enam kõrtsina üles ei ehitatud. (Hmm, Ubakalu küla kaotati (täpsemalt selle maad liideti Koigi mõisaga) umbes samal perioodil, sest mõisnikul oli maad juurde vaja? Võib muidugi olla kokkusattumus ...) Eesti Wabariigi ajal kasutatud hoonet laudana. (Tere hommikust, laudana! See oli üle Eesti- ja Liivimaa kuulus kõrts, inimesed!) Kolhoosiajal ehitati maja ümber kuivatiks, mille käigus muudeti ka hoone välisilmet.
Masinarehi: asendiplaanil nr 16
Pikk paekiviehitis tuuleveskist edasi, selles asus ruum ka aurukatla jaoks. Vili veeti sügisel rehte ja peksti talvel. Masinarehed olid ka Prandis ja Arus. Rehepeksumasinaid ja aurukatlaid oli Koigi mõisal üks, neid veeti vajaduse korral kas Koiki või Arusse.
Aru kompleks: asendiplaanil nr 18 (joonisel ülal vasakus nurgas)
Kompleks koosnes kolmest hoonest, kõige Koigi-poolsem oli ida-läänesuunaline küün, kus hoiti nuumpullide sööta. Edasi oli kaks paekivist hoonet, mõlemad põhja-lõunasuunalised. Vasakpoolne kivihoone oli nuumhärgade tall ja parempoolne masinarehi.
Kuivati: asendiplaanil nr 17
Asus Aru tee ääres, masinarehi tee otsas. Peale kuivatamist sorteeriti vili samas hoones. Asundustalude loomise ajal lammutas kuivati valdaja hoone.
Küünid: üks neist asendiplaanil nr 17
Küüne oli mõisal mitu. Üks näiteks asus Arus, teine Aru tee ääres - see oli 1990ndate alguses veel püsti. Prandis asus kiviküün, mille müürid olid samuti veel 1990ndatel püsti. Küüne kasutati koresööda hoidmiseks.
Tuuleveski: asendiplaanil nr 15
Hollandi tüüpi veski paekivist kerega, asukoht oli umbes-täpselt praeguste kahekorruseliste korterelamute Paide-poolses kuuseheki poolses nurgas. Seal jahvatati kogu mõisa majapidamiseks vajalik vili. Mölder sai mõisast palga ja pidi ka moonakate vilja matti võtmata ära jahvatama. Veski töötas maareformini 1920. aastal. Pärast seda jäi veski seisma ja hakkas lagunema. Kivivare seisnud püsti veel 1959. aastani, siis lammutati see ehitusmaterjaliks. Möldri elamu oli 1990ndatel veel alles, krundi valdaja kasutas seda lauda ja garaažina. Elamu seinad olid krohvitud ja aknad ümbritsetud laudääristega.
Lõpetuseks veel üks vana mõisaplaan, küll hetkel veel dateerimata ja numbriteta.
No comments:
Post a Comment