1700 alanud Põhjasõda jõudis ka siinsesse piirkonda. 1710. aastaks oli kogu Eesti ala Vene võimu all. Eestimaa rüütelkonna kapitulatsiooniaktis 1710. aastast märgitakse, et "kogu Virumaa, Järvamaa ja pool Harjumaad on maha põletatud". Ilmselt olid ka siinse talurahva sõjakahjud suured. Põhjasõja viletsusele krooniks tuli suur katkulaine sügisest 1710. kuni 1711. aasta alguseni.
1705. aasta 28. juulil sai Tallinnast väljunud Eestimaa aadlilipu ja Wolmar Anton Schlippenbachi värvatud tragunirügemendi kompaniidest moodustatud 340-meheline väeosa Jochim Friedrich Lieveni juhtimisel teada, et Silmsi ja Purdi piirkonnas liigub kuni 1000-meheline Vene rüüstevägi. Kokku saadigi Purdi all, kus rootslastel taas tänu oma psühholoogilist tugevust eeldavale rünnakule külmrelvadega õnnestus purustada ülekaalukas Vene väeosa täielikult. Massiliseks mõrvaks kujunenud jälitamine venis erakordselt pikaks - Purdi mõisast kuni nüüdse Koigi lähedal asunud Ubakaluni välja. Kes (venelastest) pääses mõõga eest, selle lõid maha piki tee ääri kaasa liikunud talupojad. "Ja sel kombel hoiti ära vastase kavatsus maad laastada ning inimesi ja loomi ära küüditada," lõpeb Rootsi ametlik trükitud teadaanne selle sündmuse kohta. (Siinkohal oleks jällegi huvitav teada, kuhu maeti kõik need laibad, eh? Allika kohta puuduvad siinkohal jälle igasugused andmed...)
Küüditamised Põhjasõja kestel oli sihikindlalt planeeritud poliitika - süsteemipäraselt korduv tegevus maa tootlike jõudude, antud juhul talupoegade nõrgestamiseks, et seejärel julgemalt asuda linnade vallutamisele. Hävitustööle jäid jalgu muidugi ka ärksamad haritlased, nagu pastor Adrian Virginius, kes 1706. aastal venelaste poolt hukati. Selge pildi hävituspoliitikast annavad nii Vene tsaar Peeter I kui ka feldmarssal Boris Šeremetjevi korraldused ja päevikud ning kirjavahetus. Pilt, mis avaneb Šeremetjevi kui hävitustöö põhilise läbiviija materjalidest, on hirmuäratavam ning mõneti isegi jubedam 1941. ja 1949. aasta küüditamisest. Maa rüüstamine, otsene tapmine ning küüditamine kaasnes praktiliselt kõigi suuremate ja väiksemate Peeter I vägede retkedega Eestisse ja Põhja-Lätisse aastail 1700-1704. Kuigi 1703. aastal õnnestus Carl Gustaf Skyttel Vene vägede tegevust Liivimaal pidurdada, oli kaitseta jäetud Eestimaa ja Venemaa vaheline piir Narvast lõunas, kustkaudu alates 26. augustist 1703 voolas maale sisse Šeremetjevi 10 000-meheline ratsarüüstevägi. Seekordse retke põhieesmärgiks oli mitte küüditada, vaid eeskätt põletada. Šeremetjev kirjutas Peeter I-le: "Ja paljusid lasksime seekord vabaks, ja ei raiunud surnuks, kui nad vastu ei hakanud." Iseenesest äärmiselt võigas tõdemus. Vene orjaturgudel, kuhu küüditatud veeti, valitses selleks ajaks arvatavasti juba küllus. Sedapuhku jäid Vene vägede teele suuremad tuhahunnikud kui varem - Šeremetjevi väed põletasid üksteise järel maha Rakvere, Paide, Põltsamaa ja Viljandi. Teekond käis jälle läbi meie piirkonna külade. Sama saatuse osaliseks said Valga ning 1708. aastal põletati maha Tartu, mille elanikkond samuti Venemaale küüditati.
Peeter I on kirjas Fjodor Apraksinile maininud, et ainuüksi 1701.-1702. aastal ulatus Liivimaalt küüditatute arv 12 000 lätlase ja tšuhnaani, nagu vene kõnepruugis oli kombeks eestlasi nimetada. On arvatud, et arv oli liialdatud ja tegelikult võis neil aastail küüditatute arvuks olla u 7000-8000 inimest, kuid niisuguste tulemusteni on jõutud Nõukogude ajal ning tegu võib olla tahtliku vähendamisega. Küüditamiste ulatus on olnud siiski niivõrd tuntav, et isegi Nõukogude ajaloolased ei saanud seda maha vaikida. Alles 1709, kui Eesti- ja Liivimaa saatus oli selgelt Venemaa kasuks otsustatud, andis Peeter I esmakordselt senistele vastupidise korralduse - maad mitte rüüstada. Ja muidugi kaebles ta eestlaste üle, kes metsades partisanisõda olid alustanud ja "meie omi tapavad", nagu ta ühes kirjas kurtis. Eestlaste rahvaarvuks oli enne Põhjasõda umbes 280 000-300 000 inimest, Põhjasõja järel oli neist alles vaid umbes 100 000. Ülejäänud olid langenud küüditamiste, tapmiste ja katku ohvriks.
Kui jälgida, kus Eestis on säilinud kihelkonnaraamatud, mille sissekanded ulatuvad veel tagasi 17. sajandisse ja 18. sajandi algusesse, siis torkab silma iseloomulik joon - alles on vaid nende kihelkondade ja linnade raamatud, kuhu rüüsteretked otseselt ei ulatunud. Kadrioru paleed imetledes tasub meeles pidada, et see ehitati tingimustes, kus kolmveerand Eesti- ja Liivimaa elanikkonnast oli just-just hävitatud või küüditatud, vähemalt kuus linna maani maha põletatud, rääkimata sadadest küladest, mis enam mitte kunagi ahervaremeist ei tõusnud (Kalle Kroon, Hoiatus minevikust. Eestlaste ja lätlaste massküüditamisest Põhjasõja ajal.)
Ülevaatliku pildi Põhjasõja-järgsest olukorrast annab 1712. aasta inkvisitsioon. Küsitluse andmetest nähtub, et siinne paikkond sai Põhjasõja ajal tugevasti kannatada, eriti just katku tõttu 1710-1711. Külades suri katku üle veerandi, Keris ja Päinurmes kolmveerand elanikkonnast, Kahalas tõuseb surnute arv isegi üle selle ja Vaalis jääb järele vaid kümnendik elanikkonnast. Teada on, et enne katku elas Koigi valla piirkonnas kokku 923 inimest, pärast katku 376 inimest, seega oli katku surnuid 547 ehk 59,3 %. Oli talusid, mis jäid täiesti tühjaks.
1716. aasta annotatsiooniandmetes on esimest korda ära märgitud ülestähendused kogu taluperest, nende omavahelisest sugulusest ja vanusest. (Üksikasjalisemate andmetega saavad kohalikud tutvuda Koigi raamatukogus, kus on hoiul Karl Kranichi uurimused kohaliku piirkonna ajaloost.) Ka 1726. aasta maarevisjoni andmetes on ära mainitud talupere isikuline koosseis, talu majanduslikku olukorda pole kajastatud. Nimetatud ülestähendused võimaldavad pilku heita ka tol ajal kasutusel olnud isikunimede kohta meie piirkonnas. (Kranich)
Huvitav on jälgida elanike arvu taastumist pärast Põhjasõda ja katku. 1726. a maarevisjoni andmeid eelnenud küsitluste tulemustega (1712) võrreldes võib näha, et 14 aastaga on piirkonna elanike arv peaaegu täielikult taastunud, ka juurdesündinud laste arvel, aga loomulikult mitte ainult.
Prandi, elanikke enne sõda ja katku 84
1712 kasutusel adramaid 2 3/8, tööjõulisi elanikke 27, elanikke pärast sõda ja katku 36.
1726 kasutusel adramaid 4, tööjõulisi elanikke 34, kokku elanikke 96.
Koigi (Mäo mõisa all), elanikke enne sõda ja katku 52
1712 kasutusel adramaid 1 1/4, tööjõulisi elanikke 18, elanikke pärast sõda ja katku 21.
1726 kasutusel adramaid 2 1/4, tööjõulisi elanikke 18, kokku elanikke 54.
Ubakalu, elanikke enne sõda ja katku 70
1712 kasutusel adramaid 2 3/4, tööjõulisi elanikke 29, elanikke pärast sõda ja katku 39.
1726 kasutusel adramaid 4 1/2, tööjõulisi elanikke 37, kokku elanikke 79.
Sõrandu, elanikke enne sõda ja katku 60
1712 kasutusel adramaid 2 3/4, tööjõulisi elanikke 22, elanikke pärast sõda ja katku 28.
1726 kasutusel adramaid 3 3/4, tööjõulisi elanikke 25, kokku elanikke 54.
Sigapusma, elanikke enne sõda ja katku 76
1712 kasutusel adramaid 2 3/4, tööjõulisi elanikke 25, elanikke pärast sõda ja katku 39.
1726 kasutusel adramaid 5, tööjõulisi elanikke 35, kokku elanikke 108.
Koigi (Huuksi mõisa all), elanikke enne sõda ja katku 30
1712 kasutusel adramaid 1 3/4, tööjõulisi elanikke 9, elanikke pärast sõda ja katku 13.
1726 kasutusel adramaid 1 1/2, tööjõulisi elanikke 11, kokku elanikke 28.
Tamsi, elanikke enne sõda ja katku 55
1712 kasutusel adramaid 5, tööjõulisi elanikke 33, elanikke pärast sõda ja katku 42.
1726 kasutusel adramaid 7, tööjõulisi elanikke 52, kokku elanikke 124.
Keri, elanikke enne sõda ja katku 100
1712 kasutusel adramaid 1 1/4, tööjõulisi elanikke 22, elanikke pärast sõda ja katku 29.
1726 kasutusel adramaid 3 1/2, tööjõulisi elanikke 20, kokku elanikke 58.
Väike-Kareda, elanikke enne sõda ja katku 78
1712 kasutusel adramaid 3 1/2, tööjõulisi elanikke 30, elanikke pärast sõda ja katku 38.
1726 kasutusel adramaid 3, tööjõulisi elanikke 20, kokku elanikke 57.
Kahala, elanikke enne sõda ja katku 57
1712 kasutusel adramaid 3/4, tööjõulisi elanikke 7, elanikke pärast sõda ja katku 8.
1726 kasutusel adramaid 1 1/4, tööjõulisi elanikke 8, kokku elanikke 12.
Silmsi, elanikke enne sõda ja katku 54
1712 kasutusel adramaid 2, tööjõulisi elanikke 26, elanikke pärast sõda ja katku 36.
1726 kasutusel adramaid 4, tööjõulisi elanikke 25, kokku elanikke 59.
Päinurme, elanikke enne sõda ja katku 171
1712 kasutusel adramaid 2 1/2, tööjõulisi elanikke 40, elanikke pärast sõda ja katku 44.
1726 kasutusel adramaid 9 1/2, tööjõulisi elanikke 71, kokku elanikke 162.
Majavere (Vaali), elanikke enne sõda ja katku 36
1712 kasutusel adramaid 1/4, tööjõulisi elanikke 3, elanikke pärast sõda ja katku 3.
1726 kasutusel adramaid 5 1/2, tööjõulisi elanikke 48, kokku elanikke 139.
1712 kasutusel adramaid 28 7/8, tööjõulisi elanikke 291, elanikke pärast sõda ja katku 376.
1726 kasutusel adramaid 54 3/4, tööjõulisi elanikke 404, kokku elanikke 1030.
Eeltoodust nähtub, et suurimad külad enne sõda ja katku olid Päinurme, Keri, Väike-Kareda, Sigapusma ja Ubakalu ning kõige väiksemad Koigi küla Huuksi mõisa all ja Vaali. Kõige kehvemini taastusid Keri ja Kahala, ning kõige jõudsamalt taastusid Sigapusma, Vaali ja Tamsi. Kõige vähem inimkaotusi oli Tamsis ja Silmsis, kõige suuremate inimkaotustega küla mastaabis olid Keri, Kahala, Päinurme ja Vaali.
18. sajandi maarevisjonidest
18. sajandi jooksul toimus Eestimaal 9 maarevisjoni: 1712, 1726, 1725-26, 1732-33, 1739, 1743-44, 1750, 1765, 1774. Viimase seitsme puhul on ära mainitud maa, inimesed ja loomad ning samuti talul lasunud kohustused. Andmed meie piirkonna kohta on mõnevõrra lünklikud, puuduvad mõne küla kohta üldiselt või on mõne küla puhul välja jäetud koormised. (Kranichi uurimustöös on välja toodud tulemused üksikasjalikult, mida siinkohal veel ei hakka kirja panema, vbla mõnikord hiljem, kui olulisem on kirja saanud.) Revisjonid pakuvad palju arvulist võrdlusmaterjali 18. saj talude kohta. Selle najal on võimalik jälgida koormiste kasvu taludes kolmveerand sajandi jooksul, samuti talupere koosseisu ja varanduslikku olukorda.
No comments:
Post a Comment