Koigi ümbruse minevikust 7 - 19. saj keskpaik ja lõpp

Talumaade mõisastamine

 

Seoses uute kultuuride juurdetulekuga vähenes mõisates teravilja külvipind. Vaja oli täiendavat põllupinda ning probleem lahendati paljudes mõisates külade mõisastamisega. Koigi mõisnik Otto Magnus von Grünewaldt ostis 1834 lisaks veel Prandi mõisa. Esimeseks ettevõtmiseks seal sai Prandi küla maade mõisastamine. Sama saatuse osaliseks sai Ubakalu küla, mille mõisastamise ajaks on märgitud 1840. Kaugemal asuvad Sõrandu ja Sigapusma planeeriti ümber, uutele kohtadele paigutati Prandist ja Ubakalust väljatõstetud pered, osa Prandi peresid paigutati Veskiarusse. Huuksi mõisast on teada, et sealne Koigi küla (Koyke, Koik Huuksi ja Sõrandu vahel) mõisastati samuti 1840. aasta paiku. Mõisastamine kestis kuni 1842. aastani ja tõi peaasjalikult sekeldusi talupoegadele.

 

Ülejõu käivad kohustused põhjustasid mitmel pool vastuhakke. Põhiliselt protesteeriti abiteo vastu.

 

Üks suuremaid ja tuntumaid vastuhakke toimus Mahtras 2. juunil 1858. Nende sündmuste üks kesksemaid tegelasi Hans Tertsius (1818-1900) on pärit Koigi piirkonnast Prandi mõisast. Seda suguvõsa võib jälgida alates 1782. a hingerevisjonist, mil Koigi mõisa Ubakalu külas elab Enni (Änni?) Mihkli Hans (1718-1800). 1795. aastal on talus peremeheks juba tema vanem poeg Jaan (snd 1760). Teine poeg Hans (1763-1813) on Koigi mõisas karjaseks. Kolmas poeg Michel (snd 1767) oli läinud Ahulasse. Meid huvitab siinkohal karjane Hans, kelle pojapoeg oligi Mahtra valla talitaja Hans Tertsius. Karjane Hansul oli omakorda kolm poega: Jaan (snd 1795), Mart (snd 1801) ja Thomas (snd 1811). Karjane Hansu poeg Jaan Tertsius oli nii Sigapusma kui ka Ubakalu küla taludes sulaseks. Jaanil oli naine Madli (snd 1795) ja lapsed Hans (1820), Mari (1823), Juhan (1824) ja Truta (1828). 1831. aastal suundus Jaan perega Koigist Prandi mõisa, kus sai talu rendile, mida ei saanud aga kaua pidada, sest Prandi küla likvideeriti pärast 1834. aastat, mil Prandi mõisa ühes maadega ostis Koigi mõisnik Otto Magnus von Grünewaldt. 1850. aasta revisjonis on öeldud, et Jaan on läinud 1839 Prandist Mahtra mõisa, pojad Jaan ja Hans järgnesid talle 1842. Hans sai Mahtras vallatalitajaks ja osales aktiivselt sealsetes sündmustes. Ta sai Mahtras toimunu eest 100 hoopi ja saadeti Siberisse, kus suri 1900. aastal.

 

Kohapeal oli rahutusi ka Silmsis ja Päinurmes. Päinurme mõisas toimusid need 23. ja 28. juuli vahel 1858. Ei ole teada, milliseid nõudmisi seal esitati või kes olid eestvedajateks. Päinurmes vastuhakanute karistamise kohta andmed puuduvad. Juuli lõpus astusid Silmsis üheaegselt välja teomehed ja taluperemehed. 23. juulil kutsunud Silmsi talupoeg Herm Grauen Türi-Alliku (Allenküll) mõisa talupoegi üles samuti mõisnikule vastu hakkama. Vastuhakkajate karistamisest Silmsis on teada, et Herm Grauenit karistati 14-päevase vangistusega, vallatalitaja Tõnu Tikvale määrati 6 kuud vangistust ning sulane Jaan Korbale 100 hoopi vitsu.

 

Pärast 1856. a talurahvaseadust ilmus Vene keskvalitsuselt rida uusi seadusi, mis kitsendasid mõisnike tegevust ja tagasid soodsamad tingimused talurahvale. Keisri passikorralduse seadusega 9.07.1863 avardati talupoegade liikumisvabadust. Nimetet seaduse järgi oli kogukonnas kõik seaduslikud kohustused täitnud talupojal õigus saada pass, millega millega ta võis asuda igal pool Läänemeremaade piirides ja väljaspool neid 30 versta laiusel maa-alal. :)

 

1865. aastal algatas valitsus rüütelkonnas uue vallakogukonna seaduse küsimuse. Kogukondlik omavalitsus pidi vabastatama mõisavalitsuse eestkoste alt. Vene keiser kinnitas uue seaduse 19.02.1866, see pidi kehtima esialgu kuus aastat, kuid kehtis tegelikult tsaariaja lõpuni. Uue seaduse järgi kuulusid vallakogukonda peale kohalike ka väljaspool elavad inimesed, kui nad olid kogukonna nimekirjas. Kogukonna laiemaks organiks jäi täiskogu, mis tuli kokku kord aastas vallaametnike valimiseks (vallavanem, tema abid, kohtu- ja volimehed). Täiskogu võis ka liikmeid kogukonnast välja heita. Märksa mõjukam organ oli siiski vallavolikogu. Vallavanemal oli kuni neli abilist, kes võisid volikogu nõustada. Vallakohtu korraldus jäi uue seadusega endistele alustele kuni venestamisaegse kohtureformini.

 

19. saj keskpaiku antud seadustes püüti soodustada raharenti ja talude päriseks müüki. Arenes segarent, mis tähendas, et osa talude kohustusi jäi endiselt teoorjuse aluseks, teise osa võis õiendada rahas. Selgus, et raharendile üle läinud talupojad edenesid majanduslikus mõttes palju jõudsamalt.

 

Kindralkuberneri käskkirjaga lõpetati teoorjus Eestimaal 1868. aasta jüripäevast. Laimetsa mõisas (Koigi kõrvalmõis) mindi teorendilt raharendile üle juba 1842. aastal, Koigis ja Prandis 1846. aastal.

 

Talude kruntiajamine ja päriseksostmine toimus sajandi kolmandal veerandil. Varem oli siinkandis levinud külakondlik maakasutus, kus ühe talu põllud võisid asuda paarikümnel maalapil.

 

Kranichi uurimuses on ära toodud hilisema Koigi valla piiridesse jäävate mõisate alla kuuluvate talude ostuandmed, mis on pärit Eesti Ajalooarhiivis Tartus säilitatavast Järva-Peetri kihelkonna mõisa- ja talumaade põhiraamatust (f 3724-1-58). Selles on ära toodud mõisa nimi, talu nimi ja number, taluostja nimi, "kontrahi" sõlmimise aeg, ostuhind tsaarirublades, kõlvikute suurus ja talu üldsuurus.

 

Nii on Koigi mõisas 1883. aastal Hans Sardis ostnud 4300 tsaarirubla eest Jaagu talu, mille üldsuurus oli 53,06 tessatini (tessatin = 1,09 ha = 2400 ruutsülda; 1 ha = 0,92 tessatini), Juhan Lilium 4500 rubla eest 60 tessatini suuruse Hinno talu, Juhan Karell 4000 rubla eest 53 tessatini suuruse Vabadiku talu, Jaan Lande 4200 rubla eest 53 tessatini suuruse Leimarti talu, Jüri Salben 4400 rubla eest 53 tessatini suuruse Pärdi talu, Juhan Linke 2380 rubla eest 32 tessatini suuruse Posti talu jne.

Huuksi mõisas ostsid 1885. aastal Hans Lussmann 4000 rubla eest 42 tessatini suuruse Adohanso talu, Hans Sammler 4150 rubla eest 43 tessatini suuruse Korjuse talu, Mart Medar 4100 rubla eest 41 tessatini suuruse Jaagu talu, Jüri Paris 3500 rubla eest 38 tessatini suuruse Lääne talu jne.