Nõukogude aja algus 1944. Metsavendlus

 

Suurem osa eestlasi suhtus nõukogude võimu pikka aega eitavalt, mis väljendus vastupanus okupatsioonirežiimile. Sõjajärgseil aastail 1944–53 oli vastupanu põhivorm otsene relvavõitlus metsavendluse näol.

Sõja lõpuaastail ja pärast seda oli metsadesse jäänud rohkesti Saksa sõjaväes teeninud mehi, Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjaid ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesi, kes moodustasidki metsavendade põhiosa. Enamasti oli tegu 5–10-meheliste salkadega. Mehi oli erinevatest ühiskonnakihtidest: ohvitseridest kuni kehviktalupoegadeni. Metsavendadel oli kohalike elanike toetus. Metsas olijaid varustati toiduga, neile anti vajadusel peavarju ning jagati informatsiooni. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusi, julgeolekuväeosi ja miilitsaüksusi, aga ka kohalikke koputajaid ja rahvakaitsesalku. „Sõda pärast sõda“ oli mõlemale poolele ohvriterohke. Oluliselt nõrgestas metsavendade vastupanu 1949. aasta märtsiküüditamine. 1950. aastate alguseks suutis Vene okupatsioonivõim relvastatud vastupanu viimaks maha suruda.

Metsavendluselt toetuspinna äravõtmiseks andsid Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Resev ja ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissar Kumm 1945. aasta veebruaris välja ühiskäskkirja, mis nägi ette veel tegutsevate „bandiitide“ pereliikmed ja abistajad Eestist välja saata. Julgeolekuorganite arvutuste kohaselt kuulus väljasaatmisele ligi 1100 peret ehk 3300 inimest Eestis. Nimekirjad kästi kokku panna 1945. aasta märtsi keskpaigaks. Õnneks jäi kavandatud deporteerimine erinevatel põhjustel ära.

Võeti kasutusele uus meetod. Alates 15. veebruarist 1945 tegutses Järvamaal kui enim „banditismist“ haaratud maakonnas Moskva ja Eesti ühendoperatiivgrupp alampolkovnik Slepnevi juhtimisel. Konkreetseks sihtmärgiks valiti välja Koigi vallas tegutsev Karl Vaasna 18-liikmeline metsavendade salk. Salga likvideerimisest taheti teha näitlik operatsioon. „Uued töövõtted“ tähendasid praktikas „selgitustööd“ kohalike elanike seas ja kohalike „autoriteetide“ ärakasutamist. Koigis saavutati edu. Vaasna tuli oma salgaga „vabatahtlikult“ metsast välja.

Metsavendade tegevus jätkus ka järgnevatel aastatel. Pärast 1953. Aastat jätkasid aktiivsemat tegevust vaid üksikud salgad. Näiteks õhkas Ülo Altermanni salk Mäekülas Tallinna-Tartu maantee ääres seisnud Lenini ausamba, 1952. aastal röövisid vennad Lindermannid Kahala võitööstust kus riisuti võid ja lõhuti Stalini büst (kahju 12 082 rubla), 1953. aastal võtsid samad tegelased osa Rutikvere kooperatiivikaupluse röövist (kahju 25 450 rubla). Võimud panid vendadele Lindermannidele süüks ka seda, et nad „metsas salajases kohas endise Eesti kodanliku vabariigi lippu“ hoidsid. (Järvamaa 1, Tõnu-Andrus Tannbergi artikkel, lk 524–528)