Majandamisest ja piirkonna veskitest

Paljud mõisad said alguse endistest veskikohtadest. Veskid omakorda olid mõisatele kindlaks sissetulekuallikaks. Ajapikku hakati veejõudu veskites peale jahvatamise kasutama ka laudade saagimisel, riide vanutamisel, vase tagumisel jmt. Mõisatega on seotud ka muude tootmisharude väljakujunemine. Mitmel pool paerikastel aladel rajati lubjaahjud, rääkimata kivimurdudest. 18. sajandi lõpus kasvas kiiresti viinaköökide arv, 19. sajandi algul oli 4/5 mõisatest oma viinaköök. Viinapõletamisest saadud raha jätkus nii luksuslikuks eluks, uute mõisahoonete ehituseks kui ka kapitaliks tootmise arendamisel.

Viljakad mullad on teinud Koigi aladest läbi aegade klassikalise põllumajanduspiirkonna. Meie mõisate omanikud olid enamasti eesrindlikud põllumehed, kes läksid uuendustega kaasa ja aitasid sel moel ka piirkonna üldisele arengule kaasa, väärtustades ja toetades haridust. Teine oluline tegur majanduse arenemisel on transpordigeograafiline asend. Juba Rootsi ajal olid Järvamaa mõisad olulised Rootsi kuningriigi viljaga varustajad, hilisematel aegadel arvestati Venemaa vajadustega. Mõisamajandus arenes välja kapitalistlikuks suurtootmiseks. Koigi mõisal oli 18. sajandil näiteks üks vesiveski ja üks Hollandi tuuleveski, põletati telliseid ja lupja, mõisal oli ka viinaköök.

Eesti Wabariigi algusajal oli majandus suletud, mõisamaad tükeldati ja suurmajapidamised kaotati. Maailmasõja järel oli Venemaa maksujõuetu ja Euroopas turustamise kogemus Eestis puudus. Pärast 1929.–1933. aastate majanduskriisi hakkas olukord paranema, kuid sõda ja okupatsioon laostasid Järvamaa majanduse taas.

Nõukogude aeg tõi uued majandusolud, sundkollektiviseerimine ja küüditamine süvendasid põllumajanduse laostumist veelgi. NSVL lagunemise ja Eesti Vabariigi taastamisega toimus majanduses uus pööre. Venemaa oli taas maksejõuetu, Euroopa riigid aga kaitsesid oma toiduaineturgu, mis pani löögi alla Järvamaa piimatootjad. Järvamaa ja Koigi piirkonna majandust mõjutab endiselt asend Eestimaa südames.  Hetkeseis (2013 algus) on regionaalpoliitilises mõõtmes siiski kehvavõitu. Puuduvad töökohad, paljud on liikunud tööotsinguil kas linnadesse või üldse piiri taha.

Piirkonna veskid

Mellini kaardil 1796 on Põltsamaa jõel märgitud vesiveskid järgmistes kohtades (allavoolu): Vao (2 veskit), Kiltsi, Vorsti, Kambi, Padaküla, Ao, Piibe, Võllinge, Rutikvere, Pajusi, Adavere, Mällikvere, Põltsamaa (5 veskit), Kamari (2 veskit), Külmoja, Rõika. 1920. aasta paiku töötas jõel neist veel 5 vesiveskit: Kirikkülas (Päinurmest 3 km allavoolu), Põltsamaa linnas, Kamaris (2 veskit) ja Rõikal.

1571 on märgitud veski Kardina (Prandi) külas, arvatavalt oli tegemist Veskiaru veskiga. 1590 ja edaspidi on (Puskari) veskit mainitud Ubakalu külas (asus nõukaaegse töökoja kõrval jõesaarel), asukoht oli märgatav veel 1950ndatel, kuid kadus magistraalkraavi süvendamisel. 1591. aastal on märgitud veskit Väike-Kareda külas.

1798. aastal loetleti Järvamaal kokku 23 tuuleveskit.

Koigi mõisa tuuleveski asus praeguste Koigi kortermajade piirkonna servas, paekivist müürid olnud püsti veel 1950ndatel. Praeguse ambulatooriumi asemel Koigis oli vanasti Siku jahu- ja saeveski.  Koigi-Ubakalus on hilisemal ajal mainitud veel Puskari veskit, mis suure tõenäosusega oligi eespool mainitud Ubakalu veski.

Esinduslikuim nüüd Koigi valla piiridesse jääv ehitis oli Rutikvere mõisa peahoonest paarsada meetrit lõuna pool Põltsamaa jõel asunud Rutikvere vesiveski, mis on ehitatud 1616. aastal.

Edgar Liigant mainis 1926. aastal Jungi muistisematerjale kontrollides oma märkmetes Väike-Kareda, Päinurme, Koigi ja Müüsleri veskit. Teada on endise Lähevere veski (Kaiaru kurvis?) asukoht Päinurme tee ääres.

Läheduses on vanade veskite müürid veel püsti Köisis ja Laimetsas.