Raamatukogud – minevik ja tänapäev

Koigi 

Raamatukogu on tänapäeval tõeliseks teadus- ja infokeskuseks. Raamat on vaimuvalgust hindava eestlase elus alati aukohal olnud.

Laiematele rahvahulkadele mõeldud raamatukogud hakkasid Eestis tekkima möödunud sajandi teisel poolel. Esialgu oli tegemist kirikute juures asuvate koguduse raamatukogudega. Eesmärkide ja lugejate arvu poolest teenisid rahvaraamatukogu nimetuse välja aga koolide ja mitmesuguste seltside raamatukogud. Teadaolevalt olid kõikides piirkonna mõisates (Koigi, Huuksi, V-Kareda) väga asjalikud raamatukogud.

On arvatud, et Koigi raamatukogule pani aluse Koigi rahvaraamatukoguselts Edu 1919. aastal. Seltsi juhatusse kuulusid Johannes Bachmann (Alusalu), Aleksander Bachmann (Endoja), Voldemar Sardis, Johannes Sardis, Johannes Grünthal (Haldre) ja Gustav Veeber. Raamatuid laenutati pühapäeva hommikuti, seda tegi kas seltsi juhataja või keegi juhatuse liikmetest. Põhiliselt laenutati oma mõisapiirkonna rahvale ja ka ärksamatele mõisatöölistele. Raamatute soetamiseks saadi raha seltsi liikmemaksudest (25 senti aastas), seltsi keelpilliorkestri esinemistest ja piduõhtute tuludest. Selts korraldas ka põllunduse, aianduse, kodunduse ja mesinduse kursusi.

Kui aluseks võtta nimetatud aastat 1919, pidanuks Koigi raamatukogu 2009. aastal tähistama oma 90. sünnipäeva. Kuid juba 2000. aastal kirjutas Ilmar Siib (Agnes Siebi sugulane) Tallinnast Koigi raamatukogu juhatajale pr Mare Nurmsalule: „Sattusin hiljuti juhuslikult lugema üht möödunud sügisest Järva Teatajat, kus oli artikkel Koigi Raamatukogu 80. aastapäevast. Artikkel tekitas minus küsitavuse – miks valiti Koigi raamatukogu eellaseks just Sõrandu (st Sigapusma) külas asunud rahvaraamatukogu seltsi Edu raamatukogu, ega mitte mõni muu Koigi vallas tegutsenud rahvaraamatukogu? Kas oli siin ajendiks nimi „Koigi”, mida rahvasuus kunagi kasutati Sõrandu ja Sigapusma küla ühisnimetajana? /…/ 

Teatavasti oli olemas Koigi asulale lähemal ka Tamsi Rahvaraamatukogu Seltsile kuulunud raamatukogu. Nimelt tegutses see minu kodukülas asunud selts väga aktiivselt. Mul ei ole andmeid, millal selts asutati ja registreeriti, kuid ta oli ju juriidiline isik ja tema registreerimise daatum arhiivis kindlasti olemas.

Olen sündinud Eesti Vabariigi algaastail ja nii kaugele noorusesse, kui minu mälestused ulatuvad, oli selts olemas ja tegutses aktiivselt. Seltsil oli peale ca 2000 köitelise raamatukogu näitering, laulukoor ja puhtatüübiline mandoliiniorkester. Tamsi rahvaraamatukogu seltsi kasutada oli tol ajal heas korras ja suurte saalidega Huuksi härrastemaja, kus kõik oma seltskondlikud üritused korraldati. Näiteks tõi näitering igal aastal lavale 2-3 uuslavastust tolleaegsetest parematest külaelu kajastavatest näidenditest. Suuremate pühade ajal, nagu jõulud ja jaanipäev, esines seal segakoor abivallavanema hr Mart Medari juhatusel. Mandoliiniorkestrit juhatas aga abivallasekretär hr Osvald Järg. Raamatuhoidla asus minu isakodus Tamsi külas Nigula talus ning raamatukoguhoidjana tegutses minu ema Madli Sieb. Mäletan, et soodsa finantsmajandusliku olukorra tõttu (seltsile laekus kenasti raha Huuksis korraldatud pidudest) osteti kogule kõik kolmekümnendatel aastatel ilmunud eesti kirjandusklassika. Samuti osteti kõik Looduse Kuldraamatu ja Põhjamaade romaanide sarjad.

Raamatukogu seltsi likvideerimise järel 1940. a sügisel nõuk võimu poolt viidi raamatuhoidla ja kogu muu vara (mandoliinid jne) Tamsis asunud Koigi vallamajja, kus see 1941 sõjatules hävis. /…/”

 

Ajalooarhiivist tellitud andmed toovad asjasse pisut selgust: „Koigi raamatukoguselts Edu raamatukogu on asutatud 1907. aastal ja võetud avalike raamatukogude võrku 1936. aastal. Raamatukogu peakogu asus Koigi valla 4-klassilise algkooli ruumides [Sigapusmas]. Raamatuid oli 1151 köidet, neist laenutatud 670, kasutajaid 38. Raamatukogu juhataja oli Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud Eerik Magus [Harald Magusa noorem vend], sünd 1912. aastal. Raamatuid laenutati pühapäeviti kella 14 kuni 16, korraga 3 raamatut ja 21 päevaks. Üritustest on korraldatud „Raamatu kohus” ning deklamatsiooni ja katkendilugemise võistlus.

Koigi mõisa raamatukogu selts, raamatukogu asutatud 1920. aastal, võetud avalike raamatukogude võrku 1927. aastal. Raamatukogus 568 köidet, kasutajaid 34, raamatukogu juhataja alates 1928 õpetaja Maria Rudi (snd 1901, Erki Rudi vanavanaema). Raamatuid laenutatakse kaks korda nädalas, teisipäeviti ja reedeti 16 kuni 18, 3 raamatut ja 14 päevaks.

Koigi vallas tegutsesid veel Päinurme rahvaraamatukogu, asutatud 1920, ja Tamsi raamatukogu, asutatud 1921 (ERA, f 1831, n 1, s 1076).” Seega, kui Koigi raamatukogu eellaseks pidada Edu seltsi raamatukogu, oli Koigi raamatukogul 2007. aastal juba 100. sünnipäev.

 

 

Koigi raamatukogu kroonikas on talletatud Ilse Johansoni, Anete Sauga, Emilie Siska (snd Luisk) ja Erna Kroonimägi mälestusi. Näiteks on kirja saanud mälestus Koigi mõisaproua Grünewaldti kohta, kes ei olevat tahtnud eriti töölistele raamatuid laenutada. Ühel talvisel pühapäeval oli rühm ärksama vaimuga kohalikke noormehi (Kroonberg, Aleks Pung, Jakob Kattai) murdnud maha selle ruumi ukse, kus asusid raamatud. Pärast seda läinud laenutamine libedamalt. Huuksi mõisnik [Traubenberg] olnud lahkema loomuga, jaganud ise raamatuid.

1940. aastal saadeti seltsid laiali. Raamatukoguga hakkas tegelema palgaline töötaja. 1941. aastast on säilinud andmed, et Tamsi vallamajas tegutsenud raamatukogus laenutas raamatuid tolleaegne vallasekretär Aleksander Ader.

Sõja algul ühel ööl pandud Huuksi külakoolis Tamsis (asus praeguse Metsalude kodu õuel) väärtuslikum raamatukraam kastidesse ja viidud hobusega Jõulusaare tallu varjule. See oli varasem kokkulepe koolijuhataja Laane ja talu omaniku Otto Metsalu vahel. Poole aasta pärast aga kahtlustasid venelased selles majas parašütistide varjamist ja süütasid talu põlema. Hulk väärtuslikke raamatuid hävis, sealhulgas kultuuriloolisi väärtteoseid. Kuigipalju raamatuid oli säilinud koolimaja kahes suures kapis. Neid laenutasid õpetajad Helene Liiv ja Maria Pass. Pärast põlengut osteti uued raamatud pidude korraldamisega kogutud rahast. Eestvedajad olid Mart Medar (I laulukoori juht) ja kooliõpetaja Jakob Grassmann. Tamsis oli Nigula talu perenaine Madli Sieb üks aktiviste, kes korraldas raamatute muretsemiseks nii raha kui ka raamatute korjandusi.

1944. aastal sai raamatukogu ruumi endisesse Kuulbergide majja Koigi keskuses, kus hiljem asus ka külanõukogu. Selles majas asus raamatukogu ühes põhjapoolses toas.

1947. aasta 27. septembri Võitlevast Sõnast leiame H. Joala artikli „Kaks raamatukogu”, kus võrreldakse tublit Koigi raamatukogu tunduvalt kehvemas seisus Kirna omaga. Tolleaegsest olustikust ja meelsusest loeme: „Koigi külanõukogus käib iga päev rohkesti talupoegi. Kuid nad ei käi mitte ainult külanõukogu esimehe või sekretäri jutul, vaid paljud peatuvad vitriini ees, millele on suurte tähtedega kirjutatud „Mida lugeda?”. Vitriinis on Fedejevi raamat „Noor kaardivägi”, Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa”, Birjakovi „Kajakas” ja rida teisi nõukogude kirjanike teoseid. Vitriini kõrval asetsevad ühel pool mahukas klaasuksega raamatukapp, teisel pool värske seinaleht ja autahvel talupoegade nimedega, kes on andnud riigile vilja üle normi. See nurgake külanõukogu ruumist moodustabki Koigi raamatukogu, mille juhatajaks on Leida Kaldmaa. Teda tunneb iga kohalik talupoeg, tema poole pöördutakse sageli mitmesuguste küsimustega. Ja lahkesti annab Leida Kaldmaa seletusi. Teda ei tarvitse kunagi otsida või oodata, raamatukogu on avatud iga päev peale esmaspäeva. Et Leida Kaldmaa on ise palju lugenud, tunneb ta hästi oma raamatukogus olevaid raamatuid. Ta teab oma lugejate soove ning huvialasid ja seepärast saab iga lugeja ikka raamatu, mis teda huvitab. /…/” „Tänutäheks“ suurepärase silmaringi eest küüditati Leida Kaldmaa koos kaheksa-aastase Tiit Kaldmaaga 1949. aasta märtsis.

1958. aastal täienes fond 5000 raamatuga, mis anti Koigile Mäo raamatukogu likvideerimisel. 1959. aastal sai raamatukogu samasse majja teise ruumi juurde, kokku oli pinda nüüd 50 ruutmeetrit. Uued raamatud olid Lenini ja Stalini teosed, brošüürid kollektiviseerimisest ja nõukogude rahvaste kirjandus. Nõuti laenutuspunktide viimist kolhooside farmidesse ja kontoritesse ning plakatite, stendide, seinalehtede ja loosungite koostamist, näiteks: „Kolhoositee on ainuõige tee”. Välismaiste kirjanike teosed keelati.  

Sõrandus ja Väike-Karedal likvideeriti raamatukogud 1966. aastal. Sellest ajast teenindab kogu piirkonda Koigi raamatukogu. Algul tehti Sõrandu ja Väike-Kareda kontoritesse laenutuspunktid, mis aga end ei õigustanud. Hiljem käis raamatukogu juhataja kohvriga raamatuid laenutamas Sõrandus, Huuksis ja Väike-Karedal.

1991. aastal kolis raamatukogu Koigi keskasulasse kolmetoalisse korterisse pindalaga 70 m². 1995. aastast on raamatukogu oma praeguses ruumides ambulatooriumihoones, kasutada on 110 m² ja 7 ruumi. Läbi aegade on raamatukogu eripäraks olnud laste suur osakaal lugejate hulgas. Raamatukogu juures tegutseb tõusude ja mõõnadega 2 raamatusõprade ringi. Tähistatud on kirjanike ja ühiskonnategelaste juubeleid, korraldatud kohtumisi kirjanikega, tutvustatud on uudiskirjandust ja kuulatud reisimuljeid. Pidevalt on väljas mõni asjakohane näitus.

26. märtsil 2002 avati Koigi raamatukogus pidulikult avalik internetipunkt; tervitussõnad lausus raamatukogu juhataja Mare Nurmsalu, internetipunkti avas tolleaegne vallavanem Jüri Randmäe. Külastajate kasutusse anti kaks arvutit koos kõrvaklappide ja DVD mängijaga. Lisaks internetipunktile sai avaramaks ja valgemaks ka raamatukogu, mille üle raamatukogu juhatajal oli eriti hea meel. (Allikas: Koigi Vallaleht nr 3(81), märts 2002).

Teadaolevad raamatukoguhoidjad: Edu seltsi juhatus, esimees Johannes Bachmann; koolijuhataja Villem Kees, Meeta Keiker, Linda Barbo, Leida Kaldmaa (1948-49), Veera Tsirk (1951-52), Mare Uriko (1953-55), Liila Aarde (1956, asendaja), Maie Kroonberg (1956, asendaja), Asta Randrüüt (Kütt, 1957), Milvi Eluri (1958), Evi Randrüüt (Rääk, 1958-59), Hille Errapart (1959-60), Leili Paas (1960-62), Vello Leitlaan (1962-63), Ellen Metsalu (1963-64), Ursula Grünthal (pärast abielu Themas, 1964-65); alates 1965. aastast Mare Nurmsalu. Praegu on juhatajaks Pille-Riin Kranich (2013 lapsepuhkusel). (Allikas: Mare Nurmsalu artikkel „Koigi raamatukogul tuleb juubel”, Koigi Vallaleht nr 10(54), 31.10.1999; Koigi raamatukogu kroonika)

Mare Nurmsalu mälestusi (lühendatult): „Tulin Koiki 1961. aastal pärast Türi I Keskkooli lõpetamist, töötasin 3,5 aastat Koigi koolis õpetajana. Poja sünni järel olin kodus ja külanõukogu esimees Elve Randma pakkus tööd. Nii asusingi tööle 1965. aasta 15. juunil Koigi raamatukogusse. Raamatukogu asus sel ajal külanõukoguga ühes majas (endine Kuulbergide maja). Raamatukogu kasutada oli kaks väikest tuba hoone lõunapoolses otsas. Ruumides ei olnud ehitamisest saati remonti tehtud, üks tuba oli tapeedita, sammal paistis palkide vahelt ja valgus tagumise toa nurgast. Kui talvel põrandat pesin, tõmbus see jäässe. Laes oli kumbaski toas üks pirn. Eestoas oli ilus nurgaaken, vastasnurgas aga kartulikuhja suurun hunnik raamatuid vana mööbliriide all. Esimeseks tööks saigi mul see hunnik raamatuid arvele võtta ja riiulitesse paigutada. /…/ Valimiste ajal oli raamatukogu ruumis Koigi agitpunkt. Selle sisustamine ja valvamine jäi peamiselt raamatukogule. Asjad ostis kolhoos, sest see oli ka nende auasi, milline agitpunkt välja nägi. /…/ Esimene talv oli eriti raske, sest raamatukogul olid 3-4 aasta puud metsast toomata. Võtsime abikaasa Arvediga kolhoosi tallist hobuse ja ree ning läksime Ugametsast raamatukogu puid küsima, metsavaht Orgla näitas meile kolme hunnikut poolmädanenud puid. Ladusime need reele ja kodu poole, aga oh õnnetust, lume all oli peidus mitukümmend kändu ja nii kui regi kännu taha kinni jäi, tuli hobust uuesti rakendama hakata, sest kolhoosi roomad ja aisad ei pidanud üldse vastu. Raamatukogu puudega oli gal aastal raskusi, kuni Huuksi metskonda tuli metsaülemaks Aleksander Siimenson, siis hakkas raamatukogu korralikke puid saama. Kell seitse hommikul tuli vähemalt tuli alla teha, kui tahtsid päeval ruumis tööd teha. /…/ Majas ei olnud ka kaevu, vett otsisin kas side kaevust, jõest, tärklisevabrikust, hiljem automajandist, kaupluse katlamajast ja sööklast. Talvel tõin kahe ämbriga õhtul lund ahju taha sulama, et saada vett lillekastmiseks ja põrandapesuks. /…/ Tänu seminaridele ja Viljandi Kultuurikoolile (lõpetasin selle 1978) sain selgeks, mis tegelikult ühes raamatukogus olema peab. Abikaasa aitas teha korraliku remondi. /…/ Sel ajal oli kombeks Koigis palju üritusi korraldada ja ürituste plaanide viimistlemise koht oli ikka raamatukogu. Rahvamaja töötajad Ellen Metsalu ja hiljem Pilvi Haab, külanõukogu rahvas Helme Lilleberg ja Agnes Sieb olid raamatukogus igapäevased külalised. /…/

Sel ajal asutati üle Eestimaa raamatusõprade ühinguid. Tammsaare sünnipäeval jaanuaris 1976 astus 43 kirjandushuvilist raamatuühingusse. Koos tehtud üritused ongi olnud kõige hingelähedasemad. Mats Traadi ja Betti Alveri luuleõhtu, Juhan Smuuli juubeliüritus, Lutsu ja Vilde raamatulaadad, kirjanduslikud ekskursioonid Vargamäele, Alatskivile, Kurgjale, Palamusele. Varasematel aastatel käisime palju teatris. Lastele on olnud kirjanduslikke karnevale, kirjandi- ja kõnevõistlusi, keelepäevi. Kõik need üritused on tehtud koos kooli kirjandusõpetaja Tiina Ruubeliga, kes on oma ala spetsialist.”

Hetkel asub Koigi raamatukogu ambulatooriumihoones, endise lastenõuandla ruumides. Lastel on raamatukogus eraldi tuba. Tänane Koigi raamatukogu sisaldab 11 913 eksemplari raamatuid, lisaks sellele veel ajalehed ja ajakirjad. Raamatute ostmist korraldab vallavalitsus.

Koigi raamatuühing. Koigi raamatusõprade ühing on tegutsenud juba alates 1976. aastast, seega tõusude ja mõõnadega üle 30 aasta, eestvedajaks Tiina Ruubel. Sellesse perioodi on mahtunud näidendeid ja tähtpäevadele pühendatud etteasteid, ekskursioone, metsaistutamisi, kirjanduslikke mänge ja raamatulaatu ning kohtumisi tuntud kirjanike ja ühiskonnategelastega, näiteks Andres Jaaksoo, Holger Pukk, Heino Väli, Heino Kiik, Helmi Puura, Eno Raud, Rein Põder, Harri Jõgisalu, Henno Käo, Endel ja Aino Tennov, Ott Arder, Silvia Rannamaa, Olivia Saar, Erika Esop, Helle Laas, Raimond Kaugver, Jaan Rannap, Ingrid Rüütel, Kalle Mihkels, Ain Kaalep, Ellen Niit, Robert Vaidlo, Anto Raukas, Heiki Vilep, Uno Leies jpt. Raamatuühingul on olemas oma päevikud, fotokroonikad, almanahhid ja autogrammidega raamatute kogu. Raamatuühingusse vastuvõtmisel valitseb vahva komme anda uuele liikmele õigekeelsussõnaraamatuga väike müks vastu pead, et raamatutarkus hõlpsamini külge hakkaks.

Päinurme raamatukogu läbi aegade  (Mall Lavrikovi andmed)

Päinurme raamatukogu asutati 1912. aastal kirjandusringi nime all. Asutajad olid Otto Amos, Jakob Amos, Friedrich Martins ja Liine Hansschmit. Raamatukogu asus Otto Amose väikeses saunatalus. Esimesed umbes 40 raamatut andis Otto Amos. Siis korraldati ringi poolt pidu Innumatsi talu küünis. Näidendiks oli Oskar Lutsu „Pärijad“, peolt saadud raha eest osteti uusi raamatuid juurde. Peale paari peo oli raamatuid juba 300 ringis. Lugejaid oli algul vähe (15–20), hiljem kogunes ringi juba 30-40 inimest. Ringi juhendas Otto Amos. Raamatukogul ei olnud lahtiolekul kindlat kellaaega, käidi õhtuti koos, õpiti Otto Amose juhendamisel näidendeid ja laenutati raamatuid. Ainuke organisatsioon oli raamatukogu ring.

1914. aastal läksid Otto Amos, Jakob Amos ja Friedrich Martins I maailmasõtta. Raamatud anti üle Innumatsi tallu. Otto Amos langes sõjas, kuid Jakob Amos, Liine ja Friedrich Martins, Osvald Meos ja Jaan Hermet  alustasid energiliselt raamatukogu edasist organiseerimist.

1920. aastal kinnitas Koigi Vallavalitsus raamatukogu põhikirja. Raamatukogu viidi üle Päinurme koolimajja ja töötas kooliõpetaja Jaan  Otto juhendamisel. Fondi täiendati pidudel saadud summade arvelt.

1923. aastal toodi kool üle endisesse mõisahoonesse, koos sellega ka raamatukogu. Juhatajaks oli kooliõpetaja Alma Vental. Vallavalitsus eraldas väikesed rahasummad raamatufondi täiendamiseks.

1941. aastal põles koolimaja koos raamatukoguga täielikult maha. 1945. aastal alustas raamatukogu uuesti tööd, esimeseks juhatajaks oli Helmi Teos. Helmi Teos töötas raamatukogus kolhoosikorra loomiseni, siis läks tööle kolhoosi arveametnikuks (raamatupidajaks).

Raamatukogus töötasid veel Armilde Kuusk (Kuuse Tuta), Benita Viilup ja Heinrich Orav. Raamatukogu asus kord siin, kord seal, pikemat aega olid raamatud hoiul Viilupi majapidamises.

1955. aasta mais tuli raamatukogusse tööle Ottilie Kadak pärast pikaajalist tööd õpetajana. Tuli rahulikumale tööle – tema, rahutu hing, igati nime vääriline: käre nagu kadakas, põledes ja põletades, kui vaja, siis ka okkaline nagu kadakas, kuid alati tervistav nagu kadakas. Raamatukogu oli aastaid käinud käest kätte, nüüd aga tuli see väike naine ja haaras härjal sarvist. Palju oli tarvis teha, polnud ju raamatukogul õigeid ruumegi, rääkimata kultuurimajast, kus üritusi teha. Raamatukogu juhataja pidi paratamatult olema ka kohaliku kultuuritöö aktiivne tegelane. Rahvas kutsus Ottiliet koduselt „Ottiks“. Loodi kolm ühiskondlikku raamatukogu: Pätsaveres, Rutikveres ja Vaalis. Rutikvere ühiskondliku raamatukogu juhatajaks sai Hele-Mall Mõttus. Tema sulest on ilmunud palju meeleolukaid luuletusi, ka luuletus kultuurimaja ehitamisest „Küll sest asjast asja saab“.

1957. aastal alustati ühiskondlikus korras kultuurimaja ehitamist. 2. novembril 1958 peeti kultuurimaja avapidu, hiljem sai ka raamatukogu sinna ruumid. Ottilie Kadak organiseeris raamatukogu juurde muuseumi. Muuseum oli rahva hulgas hinnatud ja sageli külastatav koht, eriti meeldis see lastele. Õpetajad viisid sageli ajalootunde muuseumis läbi ja vestlesid kodukoha ajaloost. 1963. aastal, kolmandana vabariigis sai Ottilie Kadak Eesti NSV kultuuritöö eesrindlase rinnamärgi, samal aastal anti Päinurme raamatukogule eesrindliku raamatukogu nimetus.

Tihti korraldati lugejatele ekskursioone kirjandusloolistesse paikadesse. Ottilie Kadak töötas raamatukogus 17 aastat. Raamatukogu oli rajoonis esimeste seas.“Ottil“ oli ka hea kontakt kohalike elanikega, korduvalt valiti ta rahvasaadikuks nii küla- kui ka rajooninõukogusse. Hästi oli organiseeritud raamatupropaganda. Ottilie Kadakat autasustati tihti hea töö eest aukirjadega. Tema juurde saadeti Viljandi Kultuurikooli õpilasi praktikale.

1972. aastal läks Ottilie Kadak pensionile, sama aasta augustis tuli raamatukogu juhatajaks äsja Viljandi Kultuurikooli lõpetanud Urve Laks. Pärast seda kui „Otti“ läks pensionile oli raamatukogu kolm kuud suletud. Lugejad võõrdusid raamatukogust, suur osa lugejatest olid vanemad inimesed, kes tihti tulid „Ottiga“ juttu puhuma või nõu küsima, lahkusid aga alati raamatuga. Uus juhataja oli noor, võõras ja ilma praktikata. Lugejaid ja laenutusi jäi vähemaks. Kultuuritöö soikus, noori oli külas vähe. Noor inimene vajab aga peale töö ka suhtlemist omaealistega. Palk on läbi aegade raamatukogus olnud madal. Urvel oli hea kunstimaitse, tema valmistatud piltkataloog oli lausa vaatamisväärsus, pealkirjad näitustel olid maitsekad. Hea kontakt lugejatega jäi aga tulemata. Urve Laks töötas raamatukogus 1972. aasta augustist 1973. aasta oktoobrini.

1973. aasta oktoobrist töötab raamatukogus Mall Lavrikov, lõpetanud Viljandi Kultuurikooli 1970. aastal. Samal aastal oli praktikal Päinurme raamatukogus.

Läbi aegade on raamatukogu palju kolinud. Kultuurimaja teisel korrusel oli raamatukogu 1965–1974, 1974.–1990. aastani oli raamatukogu „Sardise“ majas, kus asus kolhoosi kontor; kolhoos tahtis  kontoriks paremaid ruume  ja raamatukogu pidi oma ruumid loovutama.1990.–1996. aastani asus raamatukogu jällegi kultuurimaja peal, selleks ajaks oli kolhoosis valminud kaasaegsed kontoriruumid ja omanik Sardis tahtis maja tagasi, nii tuligi jälle kolida.1996. aastal kukkus koridori lagi sisse ja ka teistest ruumidest sadas aeg-ajalt läbi, kuid koolimajas oli ruumi ja nii koliski raamatukogu 1996. aasta sügisel koolimajja. 2002. aastal lõpetas kool tegevuse ja raamatukogu kolis sama maja teise tiiba.