Nõndaks. Ka selle kirjutise puhul kehtib reegel: kui ei ole lõigus või selle lõpus tähendatud teisiti, siis olen teksti leidnud Kranichi kogumikust - mis see on, on lahti seletatud 13. sajandi postituses.
Muistsele iseseisvusajale järgnenud orduajast pole säilinud ühtki dokumenti, mis käsitleks siinse piirkonna eluolu. Küll on Rootsi arhiivist leitud dokument, mis pärineb ajavahemikust 1288-1403 ning mis käsitleb Järvamaa külade talupoegade väeteenistuskohustusi. Nimekirjas on 32 vakust, meie piirkonna kohta on kirjas, et Kahala küla pidi sõjakäikude jaoks andma 11 sõjaratsut, 4 kergeratsanikku ja 4 voorihobust; Väike-Kareda küla vastavalt 16 sõjaratsut, 3 kergeratsanikku ja 7 voorihobust; Silmsi küla 16 sõjaratsut, 3 kergeratsanikku ja 4 voorihobust; Sigapusma 16 sõjaratsut ja 3 kergeratsanikku; Prandi 15 sõjaratsut, 3 kergeratsanikku ja 8 voorihobust (Järvamaa I, lk 325).
Hilisemad kirjalikud ülestähendused on säilinud alles 1560. aastatest, see on ajajärgust pärast orduriigi kokkuvarisemist Vene-Liivi sõjas. Lähipiirkonnas algas varane Rootsi aeg sellega, et rootslased vallutasid 1562. aastal poolakatelt Paide linnuse ja seega kogu ümbruskonna (Russovi Liivimaa kroonika, II osa, lk 11). Poolakate kätte oli Paide sattunud pärast orduriigi lõppu 1561. aastal, mil viimane ordumeister Gotthart Ketler andis Vene-Liivi sõjas (1558-1561) allesjäänud maa poolakatele.
Pärast Rootsi alluvusse jäämist hakati siinselt talurahvalt võtma andameid Rootsi riigi kasuks. Üht sellist andamite kogumise raamatut kujutabki säilinud vakuandamite register 1564. aastast (RAKA fond 1-2-933). Lisaks on säilinud teisigi vakuandamite registreid ajavahemikust 1564-1571 ning hilisemast 1590./1591. ja 1598. aasta kohta.
16. sajandi kolmanda veerandi lõpu andmete põhjal oli Järvamaa haldamise süsteem järgmine: kogu Paide lossiala oli jagatud kahe ordumõisa, Albu (Alpahof) ja Mäo (Mäkishof) vahel. Hiljem liideti Paide ordualaga veel Türi-Alliku (Allenküll Hof) mõis, mis varem kuulus Viljandi komtuurkonnale. Praeguse Koigi valla piirkond kuulus tollal Mäo ordumõisa alla, mis 1560. aastal haldas 7 vakust: Vodja (Wodigall, 5 küla ja 44 adratalu), Esna (Suur-Kareda, Karrendall, 7 küla ja 46 adratalu), Valasti (Wallast, 10 küla ja 62 adratalu), Karinu (Kornoll, 12 küla ja 82 adratalu), Vao (Wayo, 11 küla ja 64 adratalu), Väike-Kareda (Kardeway, 8 küla ja 49 adratalu), ning Prandi (Kardenay, 11 küla ja 56 adratalu). (Järvamaa I, lk 319)
Meie praeguse valla piirkonda hõlmasid peaasjalikult kaks viimati nimetatud vakust. Kardewa (Kardeway), hilisema nimetusega Väike-Kareda vakuse alla kuulusid järgmised külad: Kardeway (Väike-Kareda), 18,5 adramaad, Kayall (Kahala) 10 adramaad, Karrifer (Kaerevere) 8,5 adramaad, Seinigall (Müüsleri) 12,5 adramaad, Koysze (Köisi) 15 adramaad, Silms (Silmsi) 15 adramaad, Sargefer (Sargvere) 13,5 adramaad ning Surpallo (Suur-Palu) 18,5 adramaad. Kokku oli vakuses 8 küla 111,5 adramaaga.
Kardina (Kardenay), hilisema nimetusega Prandi (Brandten) vakuse külad: Kardenay (Prandi) 8 adramaad, Hennefer (Veskiaru) 2 adramaad, Koyke (Koigi) 7 adramaad, Ubbakall (Ubakalu) 15 adramaad, Sernisz (Sõrandu) 10,5 adramaad, Sigdapus (Sigapusma) 13,5 adramaad, Walckemes (Valgma) 14 adramaad, Nurmis (Nurmsi) ? adramaad, Koeiphas (?) 4,5 adramaad, Paddul (Padula) 2,5 adramaad, Sainapall (Seinapalu) 7 adramaad. Kokku oli vakuses 11 küla 84 adramaaga. Külanimedest on Koeiphas (hiljem Koiwes) ainuke, millele ei tea tänapäevast vastet; teada on vaid, et küla asus Orrisali (Esna) mõisa alal, ja et Padula ja Koiwesi külad asusid kõrvuti, nagu selgub küladevahelise piiri kindlakstegemise dokumendist aastal 1647 (Brieflade I kd, lk 596, ürik 604). 1613. aasta vakuraamatus on Kardina (Prandi) vakusesse arvatud veel Mündi (Müntenhof v Kleinhof), mis oli varem olnud mõis, kuid nimetatud ajaks hävinud ja küla tasemele langenud.
Varase Rootsi aja vakuraamatute kokkuvõttes on andmed ka küla maadel elunevate üksjalgade (Einfüslinge, pops) kohta (Beiträge 7 kd, lk 442-445). Viimasteks nimetati talude ühismaadest üles raadatud väikekohtade pidajaid. Hiljem arenesid sellistest majapidamistest uued talud. Taolisi üksjalgu-popse on olnud 1567. aastal Veskiarus 2, Koigis 2, Sõrandus 1, Sigapusmas 5, Väike-Karedal 3 ja Silmsis 1. Edaspidi arv varieerub ja 1613. aasta andmetes ei ole üksjalgu-popse enam märgitud.
Kui jälgida eeltoodud külade nimestikku, märkame, et puuduvad mitme küla nimed ja seda just Huuksi ja Päinurme pool. See on seletatav nii, et juba orduaja lõpus oli erakätes Assiku (Päinurme) mõis, mida esmakordselt on mainitud 1484 (Schilling, Die Rittergüter im Kreise Jerwen, lk 102). 1585. aastal kuulus mõis Jürgen Drolshagenile, 1586. aastal on mõisa suuruseks olnud 90 adramaad. Assiku mõisa alla kuulusid sel perioodil järgmised külad: Peynorm (Päinurme), Kirre v Kerti (Keri), Koike (Koigi küla Huuksi lähedal enne Innut, kaotati 1840ndatel), Tammis v Tormois (Tamsi, 20,5 adramaad, ordult ostetud 2000 marga eest), Assiku alla kuulus veel Palla Over (Palasi), Lähevere talud ja Kellenarfe (Källomäe). 1585. aastaks oli Assikuga liidetud ka veel Ukas (Huuksi) ja teiste külade nagu Muisema (Mõisamaa), Petzever (Pätsavere) ja Kacever (Kakevere) talud. Ülalmainitud külade Assiku eramõisale kuuluvusega on seletatav nende puudumine vakusekülade nimekirjast.
No comments:
Post a Comment